Geraldtonist Albanysse

Kolmapäeval sai Geraldtonis kinos „Kääbiku“ viimane osa ära vaadatud. Ei jätnud erilist muljet, esimene meeldis kõige rohkem.

Järgmisel päeval pakkisime asjad, esialgne plaan oli minna Green Headi, sest seal pidi olema hea windsurfi koht. Kohale jõudes tuul oli, aga vees mitte kedagi. Ega midagi, taas autosse ja Lancelini. Ka seal puhus ning purjelaudurid olid seda juba nautimas. Kaupo pani asjad kiirelt kokku ja läinud ta oligi. Paari tunni möödudes hakkasime ööbimiskohta otsima. Tahtsime pühapäevani Lancelini jääda, aga meie õnnetuseks oli kahe karavanpargi peale vaba koht vaid üheks ööks. Kuna esmaspäeval, 26. jaanuaril on siin Australian Day ehk tähtis riigipüha, siis on paljud inimesed linnast nö maale sõitnud. See tegi meie plaanides korrektuurid ning reedel pärast surfi sõitsime Perthi ära.

Geraldtonis Coronation Beachil ning Lancelinis käisin ma ka vees. No kohe kuidagi ei sobinud need kohad mulle. Tackid ei õnnestunud, tuul oli nii puhanguline, et kohati oli võimatu kaldastarti teha. Siis kui laua peal purje sikutasin, tuli muidugi tugev puhang ning muutis selle tegevuse päris keeruliseks. Lõpuks ei viitsinud tuulega enam võidelda  ning kobisin kaldale ära. 

Reede õhtul veidi enne 9 jõudsime Fremantle Village karavanparki, kus oleme elanud ka varem. Teel sinna nägime Freo tänaval meest, kellega eelmisel aastal mõned nädalad koos maja üürisime. Small world! Karavanparki jõudsime napilt enne sulgemist ning saime viimase (!!!) telkimiskoha. 

Järgmisel päeval oli tuuline, seega Woodman Pointi ja surfama. Kuna minu jaoks oli tuul liiga tugev, leppisin fotograafi ametiga ning lugesin vahepeal ka raamatut. Kaupo jagas seal maid u 20 lohetajaga, päeva lõpus ühines temaga ka kolm purjelaudurit. Pühapäeval nautisime suurlinna võlusid ning läksime shoppama. Muidugi polnud me arvestanud, et Perthis tehakse pühapäevi poed, sh suured kaubanduskeskused, hiljem lahti. Nii me siis ootasime autos ja tegime aega parajaks. Vajalikud ostud tehtud, suundusime tagasi karavanparki ning siis oligi taas aeg jälle merele minna. Seekord oli tuult päris vähe, aga Kaupo pani ikkagi asjad kokku ja läks. Peale tema ja u 10 lohetaja oli taas platsis purjelaudur, keda kohtasime ka Coronationil. Veidi hiljem oli purjelaudureid juba 5 :). Siin ikka lohetajaid nii tohutult palju ja enamus teevad ikka trikke ka, mitte ei triibuta niisama. 

Esmaspäeval oli siis riigipüha – Australian Day. Selle puhul minnakse juba hommikul vara randa ning hakatakse õlut jooma ning grillima. Käisin tol hommikul jooksmas ja no tõesti on inimesed varakult platsis – 07.30 oli rannaäärne park seltskondi ning peotelke täis ja inimesi lisandus muudkui juurde. Et siis selline hommikukultuur siin. Me käisime Fremantle turult läbi, ostsime värskeid puuvilju ning imehead meekooki ning siis oligi aeg suunduda Külli juurde, kus kavas ehtne Aussi barbeque. Istusime seal ning sõime ja jõime, kuni oli aeg suunduda linna ilutulestikku vaatama. Selle tähtsa päeva puhul korraldatakse võimas tuleshow, mis kestab u 30 minutit. Reklaam oli kõva, aga ilutulestik ise mitte nii väga. Kuidagi kaootiline ja igav isegi, lõpp oli aga tõesti vinge. Kui show läbi sai, üritasime ummikutest läbi saada, et Külli juurest auto võtta ning siis koju sõita. See tegevus ei võtnudki nii kaua aega, kui kartsime, arvestades, et ilutulestikku oli vaatama tulnud u 300 000 inimest :). See rahvamass oli muidugi linna peale ära jagunenud, aga aukartust äratav hulk siiski. 

Teisipäeval käisime taas poodides ning siis saime Merle ja Toodoga kokku. Sõime, jõime, muljetasime ja seejärel natukeseks nende juurde istuma. Tasus minna, sest saime seal Kirju Koera kommi, mis nüüd üks mu lemmikutest :)

Kolmapäeval pakkisime asjad taas kokku ja võtsime suuna Margaret Riveri poole. Seadsime end laagrisse Prevelly karavanparki, millest sai meie kodu pühapäevani. Neljapäeval ja reedel käis Kaupo surfamas, aga seda olete juba tema postitusest lugenud. Päris hirmus on ikka vaadata, kuidas ta seal nende massiivsete lainetega võitleb, aga no ise on ta selle üle nii õnnelik, et las siis naudib. Reedel lõppes surfamine asjade kaotamisega, siis ta enam rõõmus polnud. Vähemalt on ise terve. Erinevates foorumites kirjutatakse ka, et Margaret Riveris surfates on paljud seisnud valiku ees, kas mina või asjad. No ja sellisel hetkel teed ikka kõik, et ise kuidagi kaldale jõuda. Aga see selleks, kirjutan parem lõbusamatest asjadest :). Reedel tulid meile külla Külli ja Adam. Saime nendega Prevellys kokku, vaatasime päikeseloojangut ning siis sõitsime linna sööma. Valik langes kohaliku kõrtsi kasuks, kus pidi tol õhtul live-bänd esinema. Otsisime vaba lauda ning komistasime ühe eesti tüdruku otsa, kes seal töötab. Väike maailm! Toit maitses hea, kuid bänd paraku väga head emotsiooni ei tekitanud, lisaks oli kell juba 21.30 ka (Austraalia mõistes täitsa palju juba), seega koju magama. 

Laupäeva hommikul läksime Kaupoga randa vaatama, et äkki on eile kaotatud puri kuskil välja ilmunud. Ei olnud :(. Seejärel ühinesime Külli ja Adamiga, sõime hommikusööki imelise ookeanivaatega White Elephant Cafes ning siis veiniistandustesse. Margaret River on tuntud veinipiirkond ning siin on väga palju istandusi, kus saab veini mekkida ning soovi korral ka kaasa osta. Kokku külastasime seitset istandust, viiest ostsime pudeli kaasa. Ärge nüüd arvake, et Kaupo suurest ahastusest joodikuks hakkas, kaks pudelit on kingituseks mõeldud (vabandused, vabandused... :D). Jõudsime ka Margaret River Chocolate Factorysse, mis on üks minu lemmikkohti, sest seal saab tasuta šokolaadi! Sõin oma isu selleks korraks täis, nüüd juba tahaks tagasi minna.

Pühapäeval taas liikvele. Algne plaan oli Augustani jõuda, aga igal pool tuuletu, seega otsustasime edasi sõita. Hetkel oleme Albanys karavanpargis ja praeguse plaani kohaselt jääme siia neljapäevani. Teel Albanysse käisime Giant Cave-i koopas ronimas. Tegemist on väga kihvti maa-aluse matkarajaga, mis u 600 meetrit pikk ja viib sind 89 meetri sügavusele. Koopas on kottpime, valgus annab taskulamp. Enamus rajast on trepid, kuid peab ka redelist üles ronima ning veidi laskumist tegema. Päris niiske oli seal ka ja kohati oli raske hingata, aga kokkuvõttes oleme väga rahul, et selle avastasime. 

Öösel peatusime tasuta telkimiskohas, mis asus keset metsa. Õnneks oli peale meie veel kaks seltskonda seal, seega polnud nii õudne. Hommikul ajasime tsikli käru pealt maha, et ma saaks sõitmist harjutada. Algus oli kohe hirmus – pidin sõitma üle jõesängi ning kivide ja siis mäest ülesse. Sain ilusasti hakkama, kuid siis jäin mäe otsas seisma, et Kaupot autoga järele oodata, kaotasin tasakaalu ja kukkusin. Ei hullu midagi, tsikkel püsti ja varsti edasi. Järgmine ärev hetk ei lasknud end kaua oodata, nimelt nägin enda ees tee peal suurt känguru hüppamas. Ta oli minust ohutus kauguses, aga hirmus oli ikkagi, sest hakkasin mõtlema, et mis siis küll saab, kui üks selline elukas minu ette hüppab. Õnneks rohkem ühtegi metslooma ei kohanud. Enne maanteele jõudmist sõitsime karjamaa kõrvalt mööda, nii et kui tsiklit taas kärule panime, tuli suur kari lehmi uudistama, et mis imeloomad need veel on :)

Seejärel läksime puude otsa turnima ehk siis Giant Tree Top Walk-i läbima. Tegemist on 40 meetri kõrgusele puulatvade  juurde ehitatud rajaga. Jällegi põnev kogemus. Ja siis olime taas nõutud, et mida edasi teha. Kaupo ütles isegi, et tal on puhkamisest juba kopp ees ja tahaks tagasi tööle minna. Vot kuidas võib üks pikk puhkus mõjuda! Asi tegelikult selles, et mõlemad oleme Albanys juba käinud, seetõttu siia väga ei kiskunud. Samas ei taha juba Perthi ka minna. Otsused, otsused. 

Enam pole palju jäänud ka meie Vietnami seikluseni. Loodame vaid, et enne reisi jõuab kohale Kaupo ema saadetud pakk, kus lisaks muule heale ka suitsuvorst ning isetehtud leib, sest märtsi keskel tagasi Austraaliasse jõudes pole nendega enam midagi teha... 

Väiksed paksukesed

Veiniistandus

Sai veidi shopatud

Murumunad koopas

Koobas seest

Viimased sammud koopas

Pörsa jalad

Hipibuss

@Augusta

Suur metsatulekahju

Harjutamine teeb meistriks...

@Elephant Rocks