Go where you're celebrated not where you're tolerated: Vietnam

Tähendab, et ikka Hanoi, sest siia me maandusime ja võtsime antud koha oma põhipunktiks, et tutvuda natuke Vietnami põhjaosaga.

Sellel ajal, kui meie Liisaga Austraalia viisa asju ajasime, külastasid Siim ja Ita vaatamisväärsusi ning poisid otsisid välja tsiklid, millega siis hakata lõunasse liikuma. Tegelt juhtus see asi kuidagi niimoodi, et kohtuti täiesti suvaliselt ühe iirlasega, kellel oli Hanois üks pubi ja restoran voi midagi taolist. See sama vana siis seletas neile pikalt-laialt meid ees ootavast matkast ning andis erinevat nõu, kuhu minna ja kuidas käituda. Lisaks sellele viis ta poisid kokku ühe kohalikuga, kes saab meid ka ratastega aidata.

Järgmiseks päevaks oli meil kokkulepitud kohtumine tolle vietnamlasega, kellel nimeks Viet – no vat kui originaalne nimi vietnamlase kohta. Ta oli oma töökotta toonud kaks Yamaha Taurust, mis olid seni nähtutest parimad. Testisime neid, valisime välja kiivrid, leppisime kokku hinnas ja kuupäevas, millal järele tuleme. Maksime sisse ka väikese deposiidi ja seejärel jalutasime iirlase restorani, et mingi euroopapärase roaga kõhtu kinnitada.

Restoranis pakuti meile toidu kõrvale elusat õlut, mis toodi kohale väikses metallist vaadis ja mille säilivusaeg on äärmiselt lühike. Maitses hästi. Peale söömaaega läksime me linna ja kui nüüd õigesti mäletan, tegime väikese söögi ka veel tänaval, et kõht ikka korralikult täis oleks. Seda ka, et vahepeal olime me vahetanud ööbimiskohta ning ööbisime nüüd hostelis nimega Flipside.

Seoses Flipsidega tuleb meelde üks vähe imelik lugu. Nimelt hostelisse jõudes olime me kokku lepinud, et saame kamba peale oma toa, et ei peaks asjade pärast muretsema ja saaks rahus magada. Kuid tuppa jõudes ootasid meid kaks hispaanlannat, kes tervitasid meid rõõmsalt. Kuid kiirelt korraldasid meie naisoost grupiliikmed asja ära ning nood tüttod kihutati teise tuppa. Õhtul kui taas hosteli jõudsime ja neid meeldivalt tervitasime, saime hoopis väga kurjade pilkude osalisteks. Ei no aga mis mulje jääb, kui põhimõtteliselt kamp kutte naised toast välja ajavad. Et no homod noh :).

Homod homodeks, aga hommikul kogu varustus selga ja Sapa bussile. Kuid enne bussi oli vaja ju hommikusöök teha ja see pidi olema hostelis ööbimise hinna sees. Jama selles, et bussijuht kohal, aga kokatädi mitte. Ventiasime vähe ja ootasime ikka oma sööki, mille peale bussijuht minema pani. No mis siis ikka, vähemalt saime kokatädi nüüd kätte. Hommikusöök tavaline: sai, muna, kohv ja veel midagi. Munaga oli paha lugu, nimelt praetud ühelt poolt ja teine veel täitsa toores ja no ürita siis selgeks teha, et vaja teist pidi ka korraks visata. Ega ei jäänudki muud üle, kui ise kööki minna ja omale muna praadida. No oleks te siis kokatädi pilku näinud, ta arvas, et ma ikka kohe täiesti lollakas. No tegelt võib tal ka õigus olla, aga see selleks.

Kui söök söödud, tuli ka bussijuht tagasi ja viis meid siis kuhugi, kust saime järgmise, suurema bussi peale. No see oli ikka täitsa luks värk, tegu siis nn ööbussiga kus saad ennast rahulikult pikali visata, vietnamikeelset filmi vahtida või siis lihtsalt magada. Mida lähemale Sapale jõudsime, seda kehvemaks see ilm läks, kartus oli suur, et tuleb selline vihmane ja külm Sapa, nagu paljudele turistidele osaks saab. Ka ilmaennustused olid väga nutused, lubades sooja nii natuke üle kümne kraadi. Aga no ega ilma saa valida ja nii me sinna mägedesse suundusime.

Kas temp oli kõrgem kui 10 kraadi, kelle tervis vedas alt, kas tühja rehviga jääb mägedes ellu ja kes sõi lõunaks solki. See kõik selgub juba järgmises osas. Stay tuned!!!