Nam Dan – Ke Pang National Park ca 200 km

Hommik oli ilus päikseline ja lausa lust oli taas rollerile istuda ning suund lõunasse võtta. 

Ennelõunal oli sõit põhiliselt väikestel külateedel, mille kvaliteet jättis kõvasti soovida. Aga ei midagi uut ühele tallinlasele. Iseenesest oli huvitav näha seda elu ja olu. Samas käidi meid ka tihti uudistamas. Kui tegime pausi, sõideti meile kõrvale, suretati mootor ja lihtsalt vaadati. Mõned aga lihtsalt naersid.

Peale lõunat viis meie tee mägedesse ja mäed mootoriga kaherattalisel on alati suurepärased. Siis aga juhtus teine õnnetus. Üritasime Uibsiga ühel sirgel vähe juttu ajada ja Erik ei suutnud taltsutada oma uudishimu ja tuli ka punti, aga kuidagi suutsid nad lenksud teineteise otsa kinni sõita ja nii see Uibs seal maas lohises koos rolleriga. Hullemast jäi puudu nii meetrike, et oleks teed ääritsevasse kividest laotud kraavi kukkunud. Sügav ta just polnud, kuid ikkagi ei oleks seal olnud meeldiv lohiseda. Uibol pindmised vigastused ja värisev käsi, Erikul ja meil väike ehmatus, ratas korras ja pusa lõhki. Sõitsime siis teistele järgi, selgitasime juhtunut ja asusime Uibot doktor Juga eestvedamisel piinama. Ega see kukkumine nii valus polnudki kui see ravi.

See kukkumine ei jäänud päeva ainsaks. Sõtsime taaskord läbi ühe mägiküla ja lähenesime kohalikule perele, kes oli ennast neljakesi ilusti rollerile mahutanud. Vasakult tee servast liikus koer üle tee, seda märgates korrigeerisin trajektoori ja võtsin hoo väiksemaks, aga ees olev kohalik sõitis lihtsalt koerast üle nii,  et koer käis esiratta alt läbi ja roller paiskus kummuli. Lastel muidugi kiivreid peas ei olnud. Koer niutsus, nii et jube ja siis lidus põõsastesse. Väliselt tundus kõik korras olevat. Ma võtsin rolleri ja tõstsin tee äärde. Kohalikud külaelanikud olid ka juba ligi tulnud ja lappisid lapsel pead kokku. See ikka veritses korralikult. Kuna seal juba esmaabi anti ja koer, keda aidata, oli ka jooksu pannud, siis mis seal ikka passida ja edasi. Nii kui rollerile istusime, tuli üks kohalik sinna midagi räuskama, et ei lähe te kuhugi ja midagi veel. Pikalt me ei mõelnud ja panime tuld. Peagi möödus meist üks roller, kus siis isa koos tütrega istus mingi suvalise taga ja sõit viis neid vist haiglasse. Ühtlasi tähistas see õnnetus seda hetke, kus Liisa teatas, et tema ikkagi ei taha omale rollerit siin osta. 

Nii me siis kulgesime edasi. Ühel hetkel, kui jõudsime kohta, kus pidi küla olema ja loodetavasti võimalus ka kütuse varusid täiendada, selgus, et meil Liisaga ei pruugi enam järgmisesse kohta välja vedada, kuna siin seda kuradi küla lihtsalt ei olnud. Aga see eest oli ilus loodus mägedes. Mägedest alla jõudes meil kütus lõppeski. Egas midagi, jäime teisi ootama. Saabus Erik, kes oli ka mures oma varude pärast ja liikus edasi lubadusega meile hiljem kütust tuua. Siis aga saabus Mihkel, kel kütust oli ja ta siis asus meid lükkama. Ja nii kilomeetri pärast oligi tankla. Oh seda rõõmu.

Paak täis ja edasi. Ei olnud enam palju jäänud, kui hakkas sadama vihma ja esimest korda selle reisi jooksul tuli selga panna keep. Olime jõudnud Ke Pangi rahvusparki. Oli väike segadus, kus me siin siis nüüd ööbida saame. Otsustasime liikuda Paradise Cave-i poole ja vaadata, mis seal meid ootamas. Saju ja kurvilise mägitee tõttu eksisime väheke ära ja jõudsime välja väikese linnani, kus siis kogu seda turistide seltskonda majutatakse, söödetakse jne. Ehk siis eksisime õigesse kohta. Ja tee sinna oli muidugi super.

Päev oli olnud pikk ja seetõttu valisime ühe esimestest hotellidest, mis teele jäi. Hiljem muidugi linna peal leidsime ka backpackersi, kuid ega see hinnavahe kohaliku hotelli ja backeri vahel ei ole siin riigis väga oluline. Ja mis kõige tähtsam, me saime sooja kohalikku sööki õhtuks. Odav ja hea.

Järgmisel hommikul tegime korraliku hommikusöögi backersis, kuna kohalik koht oli nii vara veel kinni. Seejärel lasime vahetada õli ja timmida veel ühtteist. Seejärel suund Paradise Cave-i ehk kohalikus keeles Thien Dhuong. Taas mööda samasi mõnusaid teid, nii et meie väikesel rolleril oli juba korralik tossu pilv järel. Tuli loota parimat. 

Et koopasse saada, tuleb koigepealt ca 20 minutit jala matkata, kuni jõuad poole mäe peale, kus on siis koopa ava. Koobas on võimas, kõige ägedam, kus kunagi käinud. Kuna see on aga siuke pop koht, siis on inimesi ka sitaks, mis aga ei tee seda olemist seal mitte kuidagi paremaks, kuid elamus on ikkagi nauditav, lihtsalt ilma massita oleks veel vahetum. Igaljuhul soovitan soojalt, sest lisaks sellele koopale on seal veel teisigi. 

Peale koobast tagasi linna, et varuda toitu ja ka kütust pudelitesse, sest järgmine päev oli varajane väljumine ca 250 kilomeetrisele lõigule, kus ei pidanud olema ei poode ega ka tankimisvõimalusi. Uut päeva oodates varsti me ennast magama sättisimegi.

Tagantjärgi tarkusena tuleks seal olla kas kaks päeva või siis teha üks tihe päev, et jõuda paaditripile, mis viib liivarandadega koopasse. Meie sinna kahjuks ei jõudnud.