Ke Pang – Khe Sanh

Ei erinenud see hommik teistest hommikutest, kui oli vaja teele asuda. Kiirelt asjad kokku ja siis hostelisse sööma. 

Selle tee, millele me nüüd asusime, leidsime mingit blogi kammides, kus üks ameeriklane oli tulnud alt ülesse ja suhteliselt hästi kirjeldanud oma seikluseid. Kõige vägevamaks teeks oli ta just nimetanud selle tee, mis siis oli idapoolne Ho Chi Minh Trail, mis kulges mööda mägesid ja seda pea 200 kilomeetrit. Tee kulges suhteliselt lähedal Laose piirile.

Esimese hooga siis kümned kilomeetrid mäest ülesse, mida pidme meie oma rolleriga kohati isegi esimese käiguga võtma. See oli nüüd koht, kus tundsin, et oleks võinud vähe võimsam pill meil olla. Aga üles ta vedas ja siis jälle alla. Ja alla minnes suretasime mootori ja nautisime seda vaikust seal mägedes. Tõesti vaid üksikud inimesed tulid meile vastu ja needki enamuses valged punnsilmad ehk siis mitte pilukad. Tee oli nii inimtühi, et sai rahulikult trussikutes ringi vurada, kohati ilma nendetagi ;) . Ja lõpuks saime me ka ujuma, sest vesi oli piisavalt puhas nendes mägijõgedes, et sisse hüpata.  Ja seda paaris erinevas kohas. Selline poolpaljalt sõitmine hakkas aga vaikselt tundma andma, päike oli teinud oma töö. Seda isegi minul, kuigi olin ennast Aussis juba poolteist kuud päikesega karastanud. Tugev kraam see Vietnami päike.

Tee peal olid siiski ka mõned külad, kust oleks isegi kütust saanud, aga targem oli siiski sellist riski vältida. Niisiis saime kenasti oma kütusega hakkama ja täpselt pimeduseks jõudsime sihtkohta. Asjad hotelli ja sööma ning magama. Eks pildid räägivad enda eest.