Taas olime omadega jõudnud
Hanoisse. Seekord siis selle reisi viimast korda.
Kuna oli tegu viimase õhtuga,
otsustasime väsimuse kiuste siiski linna peale minna. Alustuseks siis väike
õhtusöök kuskil restorani kolmanda korruse rõdul. Toiduks siis erinevat vietnamipärast
rooga, mis maitses täitsa hästi. Ärkvel püsimiseks ja meeleolu loomiseks väheke
Vikit kah.
Peale söömaaega kogusime viimse
energia ja läkime Hanoi kõige kõrgemal asuvasse öölokaali. Teenindus oli super,
liftist võeti meid kohe viisakalt vastu, mitu inimest juhatasid lauda ja toodi
ka kohe menüüd. Plaan oli teha väike jook ja nautida vaadet. Vaadet sai
nauditud ja jookki tehtud. Kuid Vietnamile ebaharilikult tuli siin välja käia täiesti
uskumatu summa jookide eest. Näiteks Corona maksis 10 euri. Samas tundus see
pidutsemiseks siuke täitsa asjalik koht, kuid väheke liiga kallis.
Enne magamaminekut tuli soovida
Itale ja Siimule head edasist reisi jatku. Jah, nende tee läks nüüd meist lahku,
kuna nende aeg oli limiteeritud ja nad tahtsid natuke sooja ka saada. Sellist
soovi ei saa nüüd küll ühelegi eestlasele pahaks panna. Väike pisar ja nii nad
lennukile läksidki, et lennata Phu Coc saarele Vietnami parimaid randasi
nautima.
Hommikul oli meie põhiküsimuseks
Mihkli tervis. Kuid meie kõigi suureks rõõmuks oli Mihkel piisavalt heas konditsoonis,
et meie tsiklitripp alata saaks. Teiseks küsimuseks oli see, et mis tsiklid
meile muretseti. Me olime näinud vaid kahte ja nii usalduse peale lootsime, et
teised on ka korralikud. Kohale jõudes oli kõik nii nagu olema pidi. Meile oli
toodud neli Yamaha Taurust ja 1 Jupiter. Jupiter oli neist kõige vanem, aga
ketaspiduriga; tundus, et see vähe parem mudel kui Taurus. Kubatuuri oli
Taurustel 115 ja Jupiteril 110. Meie rollule oli ka raam keevitatud, et oma
pakid sinna mahutada. Tegime siis igaks juhuks proovisõidud, sättisime veel
pidureid ja tühikäike, pumpasime täis rehvid ja võtsime suuna tankla poole.
Kell näitas nii umbes keskpäeva
ehk meie ajastus startimiseks oli päris hea, sest liiklus oli vähim
võimalikust. Ainult öösel oleks rahulikum olnud. Bensukas ootas meid aga jube
järjekord ja seetõttu olid seal ka mingid kohalikud, kes müüsid kütust sulle
pudelis ja muidugi kallima hinnaga. Nii umbes poole kallimalt. Kui Mihkel
pääses lihtsalt makstes väheke üle, siis Erikule üritati selgeks teha, et tal 6-liitrine
paak ja nõuti ka selle eest raha. Asi sai aga õiglase lahenduse ja me sõitsime
lihtsalt minema, kuid siiski paaki pandud õige koguse maksime kinni.
Sõit linnas kulges täiesti
normaalselt, ilma ühegi suurema viperuseta. Enne linnast väljumist otsustasime
teha söögi ja vahetada ka õli. Õli vahetasime suvalises putkas tee ääres, kus
pidime õli ja vahetuse eest välja käima 80 tuhat kohaliku. Igaks juhuks
keerasime õlipudelid ise lahti, kuna hoiatati, et võidakse uuest pudelist ka
kasutatud õli sulle valada. Söögi tegime KFC-s, mis oli võrreldes Aussi omaga
lausa hea. Enne linnast lahkumist tegime veel poodlemise, et tagada väike
maiustuste, krõpsu, söögi, joogi ja rummi varu.
Selle aja jooksul, mis vahepeal
raisatud sai, tekkis teedele palju tihedam liiklus. Oli vähe keerulisem nüüd
omade liikumist jälgida, kuid ei midagi üle mõistuse. Mingi hetk tuli Erikule
hea idee osta suur punane õhupall ja kinnitada see oma rattale. See tegi ta
liikluses nähtavaks ja oli jälle mõnusam. Reegel seal liikluses on üks ja
lihtne: ära sõida teisele otsa ja nii ongi. Lihtne!
Pidevalt ootasime, et jõuame
linnast välja, kuid seda ei juhtunud. Korraks oli majasid ja inimesi natuke
vähem, kuid siis juba järgmine linn otsa ja nii kuni Hoa Binh-ni välja. Tee oli
tihedalt kaasliiklejaid täis ja mitte kui midagi sellel teel vaadata ei olnud.
See-eest oli lihtsalt põnev seigelda seal liiklusdžunglis, kus kehtis tugevama
seadus. Kuna Hoa Binh oli suhteliselt suvaline linn, kartsime, et head hotelli
ei pruugi olla. Kuid meie õnneks saime täiesti korraliku hotelli vägagi soodsa
hinnaga, 5 USD nägu.
Õhtul tegime linnas väikse tiiru,
et äkki saab miskit süüa, aga kuna tegemist oli TET-i algusega (Vietnami uue
aasta pidustused, mis kestavad u nädala), olid kõik kohad suletud. Hotelli
tagasi, söögiks turbokad ja magama.
Öösel äratas meid korraks ka ilutulestik,
aga kuna väsimus oli jõhker, otsustasime teise külje keerata ja edasi magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar