Cam Thuy – Nam Dan ca 200 km

Cam Thuy oli see koht, kus võtsime vastu otsuse, et jätame ära Cuc Phuong i rahvuspargi, et säästa umbes päevake. Ei oska öelda, oli ka see nüüd mõistlik otsus või mitte, aga nii igaljuhul see asi jäi. 

Hommikul olid kõik enam vähem jälle valmis edasi liikuma, kuid enne tuli linnast leida apteek, kust saada vitamiine, sest selge oli, et küpsised, õlu ja turbokad ei suuda kõike, mida vaja, meile anda ja nii need pisikud kallale kippusidki. Vajalikud medikamendid varutud ja nipet näpet söögiks, saime edasi liikuda.

Me ei suutnud välja mõelda ühtegi huvitavat teed, mis liiguks samasse suunda, kuhu meil vaja - tuli kulgeda mööda suurt magistraali nimega Ho Chi Minh Trail. Tee oli hea ja sirge, seega sai arendada ka vähe kiiremat tempot, kuid see tähendas ka suuremaid riske, kuna enamus teedel liiklevatest kohalikest tundusid olema kerges joobes või siis lihtsalt soojad peast. Kui olete näinud videosid, kus tee ääres seisev auto teisele julmalt ette keerab, siis selliseid situatsioone oli meil mitmeid. Kõige napimalt läks Tarmol, sest ta oli kõige ees. Erik ei tahtnud sugugi sellist kiiret tempot hoida, ca 79 km tunnis, sest talle tundus, et kohe kohe jookseb mootor kokku. Aga asi sobis, kuna meile meeldis peatuda palju, talle aga meeldis tiksuda stabiilselt, siis kokkuvõttes olime samas tempos.

Kätte jõudis lõuna aeg ja mure selle üle, et peab taas küpsist järama, muudkui kasvas, kuni nägime söögikohta tee ääres. Sisse keerates tuli meid tervitama aga naabermaja peremees, kes meid enda juurde kutsus. Me muidugi läksime sinna, kuna tundus tegemist olevat mingi kohvikuga. Esimese minuti jooksul saime aru, et nii see ikka pole. Kuna aga tee ja küpsis toodi lauada siis võtsime need lahkelt vastu. Samas toimus ka sisukas jutuajamine peremehega teemal elu ja olu nii siin kui ka seal pool. Kahjuks aga ei saanud aru midagi, kuna ta rääkis vietnami keeles ja meie kõikides muudes keeltes, mida seltskonna peale teadsime. Varsti aga visati põrandale vaip ning hakati köögist igasugu söögipoolist ette tooma. Nüüd oli selge, et saame ka süüa. Samal ajal aga vooris majja igasugu kohalikku rahvast, alguses valdavalt naissoost. Mõtlesime, et äkki üritatakse kaasa sokutada, kuid nii see ikka vist polnud. Lõime peremehega õllepurgid kokku ja eestlasele iseloomuliku tagasihoidlikusega ei julgenud nagu laualt midagi võtta, sest nad ise ka ei võtnud. Siis aga tehti meile selgeks, et peame ikka meie kõigepealt sööma ja siis nad vaatavad ise edasi. No me siis alustasime. Osa toidust ei kannatanud väga kriitikat ja mõtted triivisid ikka nende küpsiste peale, mis mul kotis olid. Kuid oli ka roogasid, mille vaagnat pidi mitu korda täitma meie söömaaja jooksul. Õlut anti ka meile kenasti. Toodi ka viin välja, kuid see kadus kuhugi ära. Iseenesest kahju, kuna kui söök söödud, üritasime viisakalt sealt kohe minema minna, kuna raske oli nii suhelda, kui keegi midagi ei  mõika, äkki oleks sellest viinast abi olnud.

Peale mitmeid pilte saime taas teele. Pikalt me edasi ei liikunud, sest keerasime teelt kõrvale, et panna lendu kaasa pakitud kook, mis oli üli rõve. Loodan, et kaladele maitses see paremini. Ühtlasi tegime ka kiire rummi, et natukenegi desinfitseerida ennast seespoolt. Pausi vältel tekkis meil väike arutelu teemal, et miks küll oli laual neli erinevat liha, mis täiesti erineva maitse ja tekstuuriga. Kana, siga,  ja ju ta siis ikka vist koer ka oli. Kiirelt google abiks ja siis selgus et võiski täitsa peni olla. Lisaks selgus ka põhjus, miks meid külla kutsuti. Nimelt moodustasime me igasugu numbreid ja värvikombinatsioone, mis pidid TETi ajal õnne tooma. Loodame, et siis tõime ikka ka.

Taas edasi, sest kell oli vahepeal palju saanud. Peale väikest eksimist, leidsime taas raja ning siis tegi Erik oma tüüpilise liigutuse ja sõitis lihtsalt otse, kuigi oleks vaja olnud ära keerata, ei olnud kasu ka röökimisest. Jäin seisma, et talle helistada, sest ei teadnud, kuhu ta läheb ja kas ta teed teab. Aga telefonile ei suvatsenud ta vastata. Hiljem saime küll kontakti ja leppisime kohtumispaiga kokku. Kokku saades selgus, et Erik oli teinud esimese avarii kuskil porilompide vahel nii, et ise terve, ratas terve ja riided peaaegu puhtad ja seda kõike seepärast, et tahtis telefonile vastata.

Samuti selgus, et Nokia mapsil ja google mapsil on asjadest erinev arusaam ja siin kohal tahaks kiita Nokiat. Ütleks siis kohe ära ka seda, et Nokial saab ka säri aega ise sättida. Nii et polegi nii hull lugu selle Nokiaga äkki...

Taas tuli peatud suvalises linnas enne pimedust. Saime hotelli ja Tarmo sebis ka söögi. Asjad tuppa ja siis söögikohta, kuid seal söögiks vaid angerja supp, mille järgi ei isutanud kellelgi. Tagasi hotelli, sebisime keedetud vee ja söömaaeg võis alata. Peale seda pessu ja magama.

Erik oli populaarne ;)

Tet-i söömaaeg