Hommik tuli ruttu nagu alati.
Olime välja puhanud ja valmis uueks päeavks tsiklil, mis ennustuste kohaselt
pidi mõnus tulema.
Kotte tsiklile kinnitades selgus,
et Uibo rollu esirehv on tühi ja kahjuks tuli välja, et ka pumpamine ei aita.
Tuli hakata rehvi vahetama, aga meile kaasa pandud tööriistad olid kahjuks
valmistatud juustust ning tuli paluda kohalikke abi. Lõpuks sebiti küla pealt mingi
kutt, kes asja korda ajas. Muidu poleks see Vietnamis mingi probleem aga TET-i
ajal ei tee keegi tööd. Peale väikest viivitust saime teele hakata.
Alguses kulges tee mööda
maanteed. Seejärel keerasime ära Mai Chau peale, mis oli väike tee külavahel,
kuni jõudsime taas asfaldini. Sealt edasi läks tee mägedesse, mille tipus
pidime sõitma korralikus udus ja lisaks sellele oli veel ka külm. Kuid õnneks
laskumisel tuli päike taas välja ning ilm koos ümbritseva loodusega läks aina
paremaks.
Lõpuks jõudsime välja Mai Chau
külla, kus asusime otsima võimalikku söögikohta. Taas ei olnud tegemist lihtsa
ülesandega. Lõpuks leidsime koha, kus arusaama järgi oli lootust süüa
saada. Tädike hakkas hoolega midagi
valmistama ja meie võtsime istet, et mõnusat ilma nautida ja jalga puhata.
Erikul oli aga nii külm, et läks päikese kätte ja isegi see ei aidanud teda.
Tundus, et oli pisiku saanud, õnneks aga püsisi toit sees, seega ei olnud see
kardetud kõhutõbi. Lõpuks toodi lauda mingi toit, oli nagu kruup voi midagi.
Kui see söödud, toodi veel kooki ja jooki ikka ka. Kook oli vastik, jook nagu
kange käärinud vein. Kuna kook oli kahtlane, siis panustasime rohkem joogile.
Raha võeti meilt väga vähe, kook ja jook olid meile kui uusaasta kingituseks.
Oleks tahtnud rohkematki teada, aga kahjuks keelebarjäär ei lubanud rohkemast
aru saada.
Oli aeg edasi liikuda, et jõuaks õhtuks
kuhugi linna. Samas oleks võinud ka seal külas ööbida, kuid see oleks
pidurdanud meie reisi tempot, sest tegelikult oli Mai Chau mõeldud meie
esimeseks peatuseks. Mai Chausse läksime sellepärast, et iirlane soovitas
külastada seda Sapa asemel. Tagantjärgi oli meil hea meel, et ikkagi Sapasse
läksime, oli seal ikka vähem võimsam ja ilusam.
Kuid ei saa kurta, sest GPS andis
meile tee, et minna tagasi suure tee peale, kuid kaarti sirvides oli näha, et
saab ka läbi mägede ja nii me mägedesse suundusimegi. Olgugi, et pärastlõunal
hakkas õrnalt ka korraks tibutama, nautisime me kõik seda sõitu täiega. Kuigi ratasteks
olid need väiksed võrrid, arvan, et seda lõbusam oli ja polnud ohtu üle
pingutada. Isegi meie kahekesi rattal saime ilusasti hakkama, olgugi et alguses
usk sellesse puudus. Tegelikult enne, kui vihma tuli, oli nii soe, et sai ka
särgid seljast visatud no ja mida veel veebruaris tahta.
Meie öised peatused olid väga
täpselt planeeritud, peatusime seal, kus oli paras aeg peatuda, et pimeduse
peale ei jääks. Jõudsime siis seekord Cam Thuy-sse. Läbi linna sõites ei
märganud me ühtegi hotelli, mis tegi meid vähe murelikuks. Kuna Erik oli
vahepeal omandanud erilise ande kasutada google translater-it, saime teada,
kuidas on külalistemaja vietnami keeles ning peagi leidis meie öömaja probleem
lahenduse.
Õhtuks oli ka Liisa endale mingi
tõve külge saanud ning ka Mihkel ja Erik suht kurnatud, nii et peale kosutavaid
küpsiseid ja nuudleid jäid nad magama, kuigi kell oli vaid 7. Meie Tarmo ja
Uiboga ajasime veel rõdul nii kassipoja suuruseid rotte taga, kuni oli meilgi
aeg magama minna. See teelõik jääb meelde kurviliste teede, kena looduse ja
väikeste külade poolest. Ehk puhas nauding rolleril.
 |
| Siin rõdul olid rotid |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar