Sapa

Lõpuks linnast väljas seda kaunist Vietnami põhjaosa uudistamas. 

Sapasse jõudes oli ilm mõnus, päike vaheldus pilvedega ja sooja oli kah. Bussist väljudes ootas meid terve hord kohalikke naisi mägiküladest, kes muidugi kohe meile teenust pakkuma. Iseenesest oleks võinud ju minna, aga kuna aeg oli limiteeritud ja ega tegelikult sellist matkasoovi ka nüüd ei olnud, et koos kohalikega mööda mudaseid radasid trippida. Minul muidugi ajasid nood pea segi ja unustasin oma matkakoti bussi. Õnneks oli buss veel peatuses ja sain oma koti siiski tagasi, tänu kiiretele jalgadele. Edasi liikusime keskküla suunas, et lõuna teha. Terve tee restoranini kulges koos samade kohalikke giididega, kes üritasid meid veenda, et peaksime ikka koos nendega matkama ja kohalikku külaelu vaatama minema. P.S Kuna inimeste rikutuse tase on väga erinev, siis igaks juhuks mainin, et teenuse pakkumise all pean siinkohal silmas ikkagi ekskursiooni korraldamist.

Lõunasöögi otsustasime teha rõduga restoranis, kust oli kena vaade linnale. Sisse asutudes saime sahmaka sellist kummalist haisu ja tunda kleepuvat põrandat. Kuna seal aga teisedki olid söömas, siis otsustasime istet võtta. Rõdule kahjuks me ikkagi ei mahtunud. Kui koik olid sobiva roa valmis valinud, selgus et saame valida vaid yhte – hot pot. No ega siis midagi, hot pot kaheksale, et siis teeme kiire söögi ja hotelli otsima. Siis aga asi alles hakkas lõbusaks minema. Kõigepealt toodi lauda gaasipliit koos mingi puljongiga ja pandi see siis tulele. Selge oli see, et kiirest lõunast oli asi kaugel. Mõni aeg hiljem jõudis lauda kandik kanaliha ja muu värgiga. No me siis vaatasime seda leent ja siis jälle seda kandikut ja siis jalle arutasime, et mis nüüd siis. Midagi tuleks ju patta panna, aga kas tõesti see kandikul olev koera toit vä? Kandikul oli siis kõige kehvema kvaliteediga liha koos kanapeade, -jalgade, mõningate juurviljade ja seentega. Valisime välja parimad palad, keetsime ära ja üritsime siis nendelt parimatelt paladelt ära süüa veel paremad palad. Mina ei suutnud sellist liha süüa ja otsustasin seente ja kiirnuudlite kasuks, mis keedeti seal samas puljongis. Ei olnud ka nendest seentest mingit tolku, et seda söömaaega vähe rõõmsamates toonides näha. Söök söödud, paha olla, kõht tühi ja nii me sealt lahkusime. Lahkudes jäi aga silma, mis oli toodud kõrval lauale, sama hot pot aga liha vaagnal oli umbes kaks korda rohkem ja seda kõik fileena. Järelikult pakuti meile ikka sellist tõelist elamust, mida nüüd tagant järgi tore meenutada.

Edasi läksime hotelli otsima, olid meil mõned juhtnöörid antud, et kuhu minna, kuid google ei suutnud meid selle hotelli osas aidata ja jõudsime otsapidi hostelisse, kus hinnaks vaid 6 taala nägu ja mis kvaliteedi poolest pigem nii hotelli moodi. Kui netist tahad bronnida midagi Sapasse, siis seal ikka ulme hinnad, seega olime vägagi üllatunud. Asjad hostelisse, väike pesu ja ruttu sööma. Kuna taaskordne kohaliku toit lõunal oli jätnud oma jälje meie menüüvalikusse, osutus õhtusöögiks pitsa koos Vikiga. Et mis on siis Viki – Viki saad sa siis, kui küsid viskit ja kui küsid Vikit nagu nad ise ütlevad, vaadatakse sulle nagu lollile otsa ja küsitakse MIDA ja siis vastad, et viski noh ja lausutakse siis sulle ok Viki. Saa sa nüüd siis aru.

Peale mõnusat söömaaega poest läbi ja hotelli. Poest sai kaasa võetud kariibidel tehtud rumm, mis mõnusa kirsi maitsega. Siim pakkus nii nalja mõtes, et juu siis kirsivaadis hoitud. Peale mõningaid rumme oli kõht veel väga täis ja oli aeg minna öösööki sööma, milleks siis tänaval grillitud liha, mis maitses täitsa hästi. Kui juba välja sai mindud tuli, ka rummi juurde võtta, et kõik asjad saaks ikka korralikult läbi arutatud ning pesu pestud. Viimase eest tänud Uibole.

Hommik tuli kiiremini kui arvatud ja oli aeg minna hommikust sööma ja tsikleid rentima. Tsiklirenti meist kõik ei jõudnud, sest öösel oli tulnud gripilaine ja meist nii mõnigi oli nakatunud. Sümptomiteks siis paha olla ja valutav pea.

Rollerid kätte saadud, siht seatud, jõudis meile kohale, et meil on jubedalt vedanud, sest ilm oli super, soe ja päikseline. Ja aina paremaks läks. Teed, millel kulgesime, viisid meid ülesse mägedesse ja siis alla orgu. Orgu laskudes sai mootori välja suretatud ja nii kulgetud mitmeid kilomeetreid. Äkki nii 20 kanti. Kuid ei ole halba ilma heata ja nii umbes poolel teel orgu avastas Siim, et tagumine rehv katki. Egas midagi, Ita Mihkli rollerile ja Siim siis üksi edasi, jah edasi, sest mäest on mõnusam alla minna ja lootus oli, et küll mõni küla ikka tuleb ja saab rehvi korda.

Küla tuli, aga alles paarikümne kilomeetri pärast. Õnneks oli seal ka töökoda, kus aga pidime umbes tunnikese ootame, et saaks selle rehvi parandatud. Rehv korras ja edasi, kuid mitte kaua, sest taas oli katki läinud Siimu rehv, kuid seekord siis esimene. Tagasi töökotta, taas rehv korras ja siis juba tagasi, sest oli vaja jõuda bussile, et jõuda ööseks Hanoisse.

Enne bussile minekut veel väike söök ja siis bussi magama. Söögil liitusid meiega need kaks, kes olid imeväel gripist terveks saanud.

Kui nüüd mõni asjaosalistest peaks seda blogi lugema, siis paluksin kommentaarina lisada, mis see rehvi vahetus seal maksis ja äkki keegi mäletab ka söögi hindasid. No lihtsalt, et siis kunagi hea meenutada, kui odav see elu meil ikka nooruses oli. Krt keskiga juba ju.

Lõpetuseks julgen ma kõigi asjaosaliste nimel sõna võtta ja öelda, et Sapa tsiklil on ülilahe.