15 ja 16 Margaret River

Margaret on suhteliselt pirtsakas stabiilsete tuuliste päevade osas ja seega veedavad paljud Euroopast puhkama tulnud purjelaua lainesõidu huvilised oma puhkuse Gnaraloos või Geraldtonis. Õnneks aga klappisid meie graafik ja tuul kenasti.

15

Rannas olin kella kaheteistkümmnest ja nii mõnedki olid juba vees. Samuti oli vees ka hulk surfareid ja mõned lohed. Purjelaudurid tiksusid seal surfarite vahel ja nii nad seal siis maid jagasid. Vaikselt tuul aga tõusis ja siis langes taas. Kella kahe paiku kannatus katkes - 4,7 puri ja 82 laud. Kaldal küsisin kohaliku käest nõu, et kuidas ohutult sisse saada ja kust välja saada. Sama kutt mainis, et oota veel vähe, et varsti tõstab, aga noh eks ise tead. Teadsin küll, väheke jagelemist shore break-is, siis 100 meetrit edasi ja täielik tuuleauk, kuid siis puhanguga lauale ja nii ma minema saingi. Esimine tund oli täis tiks ja käima said vaid laines. Vahel ei jätkunud tuult veestardikski, aga no laine oli mega. Hiljem tõstis tuult ja sai glissi. Sai ka suurde lainesse jäädud, mis ikka loputas korralikult, siiani kõige hullem üldse, õnneks sai kopsud enne korralikult õhku täis tõmmatud. Isegi kamad sain enne järgmist rekkat (suurt lainet) kätte ja sõit jatkus. Kaldale tulles avastasin aga, et purjes väike auk ning hiljem avastas Liisa, et GoPro vett täis. 

Üldiselt oli see esimene tunnike tiksumist eriti halb, kuna oli korralik aukartus Margareti ees tekkinud, kuuldes, lugedes ja vaadates erinevaid lugusi kaotatud eludest, kadunud kamadest ja riifist, mille laine kuivaks tõmbab. Kusjuures tunne läks just paremaks peale suurde lainesse sisse käimist, et no polnudki nii hull.

16

Randa alles kell 4. Mõningad lohed ja nii 15 purjelaudurit. Kamaks 5,2 ja ikka quad. Tuul oli side-off ja seega enne kallast korralik tuuleauk. Ka lainevööndis polnud just kõige tuulisem. Kohe algul sain mõned head lained järjest ja siis hakkas tuul vaikselt langema. Tiksudes oli keerulisem just sinna suurde setti sisse saada ning väikestega pidid suht riifile minema, enne kui murduma hakkas ja siis peale seda pidid jälle puhangut ootama, enne kui veestardi tehtud said ja laine vööndist välja. Koos tuule langemisega läks ka suurte settide vahe pikemaks. Kuna tuul aina kukkus, siis ühena esimestest otsustasin välja minna. Tiksusin ilusti lainevööndisse, aga seal juba tuul nii kehv, et ei suutnud väikestel lainetel end käima pumbata ja siis juba tuli tagant korralik murduv laine, kuhu jäin niimoodi sisse, et kuidagi suutsin ennast kogemata trapetsisse haakida ja vot see oli juba sõit. Lõpuks sain trapetsist lahti ja jäin rongist maha. Sellest sai nüüd mu kõige hullem lainesse jäämine ever. Kui lõpuks pea välja sain, oli järgmine juba tulemas, kops täis ja uuesti vee alla. See oli juba lihtne, aga nüüd tuli veel ujumise osa, mis läks lainete abil suht kergelt. Kõrgust polnud väga palju kaotanud ja tänu kiirele veestardile tundus, et jõuan kenasti kaldale. Tagant tuleva lainega ei suutnud kaasa minna, kuna tuul oli umbes 0 ja hoogu polnud. Käisin sisse ja triivisin, aga maabumiskohast kaugemale. Lõpuks sain veestardi tehtud ning olin juba väga lähedal järgmisele võimalikule maabumiskohale, kui taas sisse käisin. Tagant tuli aga jälle sett murduvaid laineid ning uputasin masti, et asjad terveks jääksid, see aga viis mind hoovusega tagasi mere poole ja siis algas triivimine kivide poole. Üritasin mis üritasin, aga välja ei saanud ning oli aeg kamad kokku pakkida ja ujuma hakata, tuul oli täiesti null. Kahjuks tuli purjest loobuda, mitte tahtlikult, sest nii kui olin masti kätte saanud ja aasadesse toppinud, siis sama ajaga oli puri nii meetri sügavusele läinud, tavaliselt jääb puri pinnale hulpima ja siis vaikselt vajub, kuid see läks ikka jube kiirelt. Lasin ka poomil minna, sest see oli niigi siuke, et vaja millalgi välja vahetada. Ja siis järgnes ujumine laual kalda poole, kuid see ei kandnud vilja, tuli loobuda ka kardaanist, kruvisin selle laua küljest ja mõtlesin, et hoian käes, ja kui siis ka tolku pole, siis lasen minna. Sain rohkem lauale ronida ja jalad veest välja ja siis hakkas ka aerutamine mõju avaldama. Vaikselt liikusin kividest eemale, kuni tulid lained, mis lükkasid mu riifile ja sealt juba sai jalad alla ja tundus, et kohe kaldal, aga ei, enne kallast üle pea vesi ja hoovus kandis tagasi. Riifile tagasi ja siis juba uue lainega liivani. Uh, olingi lõpuks kaldal!

Kusjuures esime päev oli ka plaanis 5,2 panna, aga siis mõtlesin, et kui midagi peaks juhtuma, siis 4,7 järgmine aasta tuleb nii voi naa uus soetada, et no panen 4,7 siis. Aga näe, teisel päeval meri ikka võttis just selle uue. Margaret võttis siis purje, poomi ja mastipikenduse :(.

Õhtul veel kummitasid erinevad variandid, mida oleks ikka pidanud tegema, kuid järgmisel hommikul randa minnes ja selle koha kohta parklas olevat infotahvlit lugedes tuli meelerahu, et see oli ainuõige otsus. Lisaks hoovusele on siin ka mingi teine asi, inglise keeles siis rip, mis viibki just põhja ja sinna mu puri läkski.

Peale sellist seika oli järgmine päev ainuõige otsus minna külastama veiniistandusi – eriti mul kui „suurel veinisõbral“. Nüüd siin vaikus järgmine nädal, seega aeg liikuda edasi. Järgmine peatus Augusta, vist.

See ei ole mina

Kahjuks pole see mina