Hommikul võtsime rahulikult kuna läbida oli vaja ainult 140
kmi ja seda enamuses mööda suurt maanteed.
Meie hommikusse kavasse mahtus ka Hues asuv Kinh thành Huế ehk siis Hue keelatud linn või Hue
monumentide kompleks, mis kuulub Unesco rahvuspärandi kaitse alla.
Ja siis teele. Tee oli
jube, õigemine liiklus teel. Suured bussid ja veoautod üksteisest mööda sõitmas
ja nende vahel veel hulk rollereid ja siis veel meie. Väga midagi vaadata ei
jõudnud, sest pidi liiklust jälgima ja ega seal väga palju vaadata ei olnud kah.
Meelde jäid mägised
lõigud, kus need selgelt ülekoormatud ja kehvas seisus veokad teosammul ülesse
liikusid julma tossupilve saatel. Siis oli mõnus neist nii paremalt kui ka
vasakult mööda kihutada ja nägu jälle naerul :).
Enne Da Nangi oli veel
üks mägine lõik, mis pakkus nii sõidurõõmu kui ka väga ilusaid vaateid. Ja siis
juba jõudsime linna, millest sõitsime läbi, jõudes mere äärde, kus siis järjest
oli kõikvõimalikke luksuslikke kuurorteid. Meie sinna peatuma ei jäänud vaid
sõitsime veel edasi, et jõuda Hoi An-i.
Veel valges olime
me oma sihtkohta jõudnud, kuid taaskord hotelle palju ja kuna oli plaan paariks
päevaks jääda, siis tuli natuke vaeva näha, et hea hind korralikus hotellis
saada. Lõpuks leidsime korraliku hotelli hea asukoha ja mõistliku hinnaga. Õhtul
linna peale sööma ja siis magama.
Järgmise hommiku
plaan oli leida koht, kus saaks motikaid remontida. Ei läinudki palju aega, kuni
leidsime remondimehe. Tuli ta meile pesula juurde järgi ja siis viis kodu
tagahoovi. Esimesena võeti ette Tarmo ratas, et teha keti ja hammakate vahetus.
Peagi selgus et ei see vend väga pädev ole. Kuna meil Erikuga mured vähe
suuremad, siis läksime otsima uut kohta. Suundusime Yamaha esindusse. Seal oli üks töötaja, kellega me kuidagi ühist keelt ei leidnud ning edasi me läksimegi.
Ja siis leidsime koha, kuhu marssisime sisse, kuna kedagi ei olnud. Kuna seal
vedeles lahtiseid mootoreid, siis tekkis mingine usaldus ja otsustasime oma
rattad sinna jätta. Muidugi see võttis omajagu aega, kuna suhtlus kohaliku
mehaanikuga käis läbi sama mehe, kellelt me Hanois rattad ostsime. Minul siis
vahetati kolb ja rõngad ning Erikul siduri korv. Vahepeal saime aga sõita
kohaliku mehaaniku 150-kuubise Honda Win-iga, mis tõi näkku naeratuse. Erik üritas selle peale kohe omale ka sama tuuningu teha, kuna jupid tuli aga tellida
HCMC-st siis jäi see ära. Meiega tuli juttu ajama mingi vend, kes oli alguses
väga sõbralik ja tõi meile jooki jne. Kuid hiljem tahtis meiega kokku saada, et
minna ta „venna“ rätsepa ärisse, kus ta saab meile kõiki riideid hea hinnaga. No
vähemalt sai temaga nalja.
Sõbrad tulid meile
järgi ja läksime linna peale. Sõime ja tutvusime kohaliku eluga. Tegemist oli
suhteliselt väikese linnaga. Vanalinnas olid mootorattad keelatud, mis tegi
jala liiklemise seal lihtsaks. Kogu Vietnami peale olid just siin kõige paremad
söögid, kuid samas ka vähe kallimad hinnad.
Järgmine hommik
saime oma rattad kätte. Taas oli kohal see vend, kes oli kohe juures seal
liiklust sättimas, et raha talle ja ta maksab, aga kuna meil oli juba eelmisest
päevast halb mulje jäänud tüübist, siis saime ikkagi maksta kohe otse
mehaanikule ning see vend jäi pika ninaga. Kas keegi mäletab, palju see remont
meil maksma läks? Ühesõnaga see hind ei olnud midagi hullu ja meie pill enam ei
tossanud. Eriku ratta remont oli aga kaheldava väärtusega.
Edasi viis tee meid
randa, kus oli märtsi alguses hea supelda. Siis tagasi linna ja rätsepa juurde,
sest ei saa siit ära minna ilma spetsjomm endale tehtud riieteta. Kui algul oli
plaanis võtta nii ülikond koos kogu vajalikuga, siis jäin kahe särgi peale,
kuna no millal mina seda ülikonda kannan, eriti veel siin Aussis. Taaskord ei
mäleta ma hinda, kuid need särgid olid odavad ja istusid hästi.
Järgmiseks hommikuks
oli plaan minna võtta kiirelt särgid ja teele asuda, kuid õhtul sai tehtud
mõned kokteilid liiga palju ja jäime veel päevaks. See kõik juhtus selle
pärast, et no väga odava raha eest sai väga häid kokteile ;).
