Toimetused enne trippi

Aina lähemale jõudsid jõulud ning koos sellega aeg South Hedlandist lahkuda. Olid veel viimased päevad tööl käia, kuid see oli ülimalt raske, kuna nii kui kodu uksest välja astusid, hakkasid higistama ja mõtlema vaid vee joomisest. Temp polnudki nii hull, aga hommikune õhuniiskus tegi olemise halvaks, eks ka see mõte, et kohe on töö läbi, tegi kuidagi eriti laisaks.

Minu suureks üllatuseks sai aga meie töö otsa kaks päeva varem, kui alguses planeeritud. Kuna boss oli aga lubanud meile tööd 17. Detsembrini, siis maksti ka need kaks päeva kinni, kus tööl ei pidanud käima, seega 800 taala boonuseks. Mulle sobis see suurepäraselt ja kohe sai ka Perthi lennata, kuna tripiks oli vaja sealt ära tuua telk ja paar surfiasja. Kuna tagasi lennata sellise laariga oleks olnud võimatu, tuli ka Perthist mingi auto ligi võtta.

Toodo sõbralt sain rendiks Commodore 3.8 liitrise bensuka, mis oli ikka ülimalt ökopill, linnas ca 11 sajale. See siis selleks, et autosid vaadata ja muid asju toimetada. Seekord suutsin asjad nii sättida, et ühe päevaga sain ligi kümnele autole pilgu peale heita ja tsiklile käru ära osta. Esimene LandCruiser osutus koige paremaks, teised oli täielik pask (see siis hinnaklassis kuni 7000 dollarit), kuid sellel oli ka kaks viga: nimelt jäi diff lock peale ja esiklaas oli vaja välja vahetada. Õhtul tegin samale autole pakkumise ja hommikul läksin järgi, kuna omanik väitis, et auto nüüd korras ning mul vaja vaid vahetada esiklaas. Kohapeal kontrollisin ja auto toimetas kenasti, kuid Toodo maja ees selgus, et ikka jääb diff lock peale ja maha ei saa kuidagi. Ootasin kuni klaasi vahetajad tulid ja klaasi vahetasid ning siis viisin auto remonti, et kui korda ei saa, siis teevad nii, et saab vähemalt koju ära sõita, sest lukus difriga oleks see olnud võimatu.

Samal ajal toimetasin ka muid asju ja aeg muudkui kihutas. Lõpuks jõudsin surfipoodi, kus võtsin nipet näpet asju, nagu uue boomi, masti, purje ja laua ning arveks oli tagasihoidlik 5000 taala ning tegu oli alles esimese surfipoega. No jah, eks selle pärast seda tööd sai ka ju rügatud, palju koledam oleks olnud see raha maha juua nagu mõndadel päkkeritel läheb. Näiteks Priidu bommist (inglasest) töökaaslane teenis 4000 taala nädalas, aga raha pole ikkagi. Igal ühel omad hobid. Teisest poest sain Liisale laua ja kolmandast GoPro-le uue kinnituse, mis peaks andma päris kena nurga filmimiseks, küll varsti näete. Selleks õhtuks ma autot kätte ei saanud ning olin juba päris mures, mis see arve tuleb.

Iseenesest oli see hea, sest sain veel ka teise päeva linnast vajalikke asju kokku osta. Kindel soov oli tripiks saada omale ka surfilaud ja õiges mõõdus, et alustamine oleks võimalikult valutu. Kuid asjad ei läinud päris nii, sest surfipood, kus sai norm hinnaga asju, oli Toodo majast siga kaugel, mitte nii väga km-ide poolest vaid aja suhtes, tuli mul osta selline laud, mis mahub Commodore-i ja see oli hoopis suuruselt paras Liisale alustamiseks.

Õhtul sain kõne autoremondist, et kõik on kontrollitud ja viga on kuskil vahekasti sees ja et see läheks juba palju maksma. Läksin võtsin siis auto ära ja sõitsin haljasalale paarutama, sest nii on võimalik hea õnne korral diff lukk maha saada. Ei õnnestunud! Kuna endal oli ka juhe piisavalt koos, ei tulnud ma kohe esimese hooga selle peale, et esimene kardaan ära võtta ja mis kõige huvitavam, siis ei suudetud mulle ka  spetsjom 4x4 teenindusest sellist nõu anda.

Igaljuhul oli mul tagasi kiire ja nii alustasin oma teekonda kuskil 6 paiku reede õhtul ning seitsmeks jõudsin linnapiirile, kus oli aga tee suletud, kuna olid tulekahjud. Ega siis midagi, tuli valida teine tee. Suutsin sõita kuskil 12-ni ja siis jäin rekka parklasse magama. Kuna auto oli mul asju täis ja väike kartus igasugu elukate ees, siis sättisin magama auto katusele. Peale kolme tundi oli mu uni läinud, sest rekkate konditsioneerid töötasid kohutavalt valjult. Järgmise hooga suutsin sõita kella seitsmeni, siis keerasin teelt kõrvale, otsisin varju ning sättisin ennast magama auto kõrvale mässituna kärbsevõrku, et neist tüütustest rahu saada. Kella seitsmeks olin kodus ja läksin soolaleiva peole.

Liisa käis veel samal ajal tööl, et oleks reisides vähe muretum ja mina kõpitsesin autot. 24. detsembril  oli meil eestlastega jõulupidu, kus Elis oli meile valmistanud maitsva seaprea koos muu hea ja paremaga. Oli mõnus õhtu, nii et ka järgmine päev oli kõht veel täis. See oligi hea, sest me ei olnud arvestanud, et pakkimine ja välja kolimine võib võtta lausa 12 tundi. Kui lõpuks see jube protseduur oli möödas, siis olin nii väsinud, et korraks tuli ka mõte asuda teele 26. detsembri hommikul, kuid kaine mõistus sai võitu ja teele me läksimegi.