Go where you're celebrated not where you're tolerated: Puhkus Jee Jee!

Küll oli see hea tunne sõita South Hedlandist välja ja suundud lõunasse, kus ootamas mõnusad rannad ja tuuled. Juba esimesel päeval läks asi põnevaks, kui sõitsime Karratha poole ja pidime läbima metsatulekahju. Ega muidu poleks võibolla läinud, aga ees nägin rekkat sinna sisenemas ja mõtlesin, et miks ka mitte, no nii kogemuse mõttes. Tunne sisenedes oli selline mõnus kooslus hirmust, uudishimust, põnevusest ja veel paljudest erinevatest tunnetest, mida ei oskagi seletada. Hirmu tõi esile see, kui sisse sõites rauges auto jõud, nii et tuli vahetada neljandale, et edasi kulgeda, kuid meelerahu tõi see hetk, kus enam leeke nii väga vasakul ei olnud. Auto klaase oli päris kuum katsuda ning sees oli selline mõnus lõkkelõhn. Väljudes peatasin auto, et vaadata kahjustused üle, kuid väga neid polnud, vaid üks joogamatt oli vähe sulanud. Siis aga avastasin et diisli kanistri tuuulutuskork oli lahti ning oli vaid hea meel, et bensu ei viitsinud tankida kanistrisse seekord. Oli äge kogemus!

Ööseks jäime Karratha karavanparki, kus ööbimise eest ei pidanud tasuma, kuna olime liiga hilised saabujad ja liiga varajased lahkujad. Selle päeva ülesanne oli läbida ca 700 km-i, et jõuda taas Cape Range rahvusparki, kus ootasid meid ees Merle ja Toodo. See õnnestus meil igati sujuvalt. Seal me siis asusime tõeliselt puhkama: lebotasime vees, püüdime erinevaid kalu, sõitsime mingi alusega veekogus ja nautisime mõnusat seltskonda. Kuna meie kalasaak oli suhteliselt kehv, siis paadiga prantslased jagasid meile oma püütud cobia-t. Oli väga maitsev suutäis.

Need prantslased olid natuke teist sorti kui need, kellega me varasemalt oleme kohtunud. Nimelt olid nad teinud korralikult tööd üleval samas piirkonnas, kus meiegi ja lubanud omale korraliku puhkuse koos kalastamise ja korraliku toiduga. Tavaliselt töötavad prantslased vähese raha eest ja söövad turbokaid ja on üldse ühed räpased varastest boheemlased. Nii on vähemalt see üldine mulje siin kujunenud, kuid arusaadav on see, et on ka väga lahedaid prantslaseid, ka nende boheemlaste hulgas, kuid pole veel kohanud.

Autoga algasid juba kohe algul probleemid, nimelt jookseb differ nagu mahlakast ja iga 1000 km-i tagant tuleb uuesti ca 1,5 liitrit õli peale kallata. No eks ole õige see, et ära torgi töötavat asja ja kogu see jama algas peale õlivahetust. Sellest pisiasjast ma ennast häirida ei lase.

Aastavahetuseks sättisime ennast Coral Baysse, kuhu oli oodata vähe suuremat rahvahulka. Meil vedas nii hästi, et saime veel kaks viimast kohta karavanpargis ja täpselt puude alla, kus hea päeval põletava päikese eest varju otsida. Kuna seal on mingi looduskaitsevöönd, siis tuli surfamiseks mööda liivadüüne natuke kaugemale sõita, mis oli juba iseenesest huvitav ettevõtmine. Esimesel õhtul tundus see päris võimatu. Kuna mul polnud kompressorit autos, ei raatsinud ma rehve tühjaks lasta. Järgmine päev valmistusin hoolega ja sai kaas võetud labidad, spets tungraud, ja plastikust plaadid, mida ratta alla panna. Kuid neid vaja ei läinud, sest tühi rehv pidas ikka nii sitaks hästi, et oli lausa lust seal pehmes liivas lasta. Randa jõudsime kell 12, aga tuul tuli alles viis ja siis jagus mul vaid tahtmist seda chopi künda nii 15 minutit ja tagasi koju. Järgmise päeva prognoos oli palju uhkem, aga siis oli probleemiks auto, mille genekas ei tahtnud laadida. Sellise autoga sinna aga ronida ei tahtnud.

Nii me siis lebotasime seal karavapargis. Ka aastavahetus läks meil nii chilliks kätte, et oma köögitelgist jõudsime välja vaid aastavahetuse hetkeks. Aasta vahetasime rannal ja seejäral tagasi oma alale, kus vaatasime üle neti Eesti uusaasta programmi. Nii lebo lainel siis kuni teise hommikuni, kui tuli asuda teele. Merle ja Toodo tagasi Perthi ja meie Gnaraloosse.

Kuna genekas ikka probleemne, laadis Toodo mu autot nii pool tunnikest ja ühendasin ka oma päiksepatareid põhiaku peale ja nii me liikuma saimegi. Auto vedas välja kenasti kuni Carnavornini, kus siis streikima hakkas. Kuna harjasi poest ei saanud ja tellida ka ei olnud võimalik, tuli osta genekas, mis maksis 330 taala, aga ebays sama asi ca 150 taala. Mure veel selles, et genekat hoiab tavaliselt kinni kaks polti, üks siis regulliks ja teine lihtsalt kinnituseks, aga jama selles, et mul poldi asemel mingi porr, mida oma tööriistadega võimatu parandada. Kuna neil siin võetakse jõule ja aastavahetust ikka rahulikult, siis olid ka kõik autoremondid kinni. Aga õnneks geneka harjad sobisid ja korda see asi saigi.

Poest läbi, et varuda sööki ja siis teele 3 Mile Campi suunas, mis asub Gnaraloo stationis, kus on üks paremaid lainesõidu kohti õigete tingimuste korral.

Ootused on suured ja prognoosid lubavad, kuid eks paista, mis kohapeal juhtuma hakkab.