Elu ja olu

Nädal on taas märkamatult läbi saanud ilma ühegi suurema sündmuseta, kuid piisavalt huvitavalt, et blogisse kirjutada. 

Töö sai meil möödunud reedel läbi ning sellest ajast alates oleme taas töötud. Õnneks on siin palgaga sellised lood, et kui nädala tööd teed, saad sellest rahast elada umbes kuu aega, kui just kuskil lappama ei lähe. Siiani pole läinud ja seega ok. Tegelikult on siin nende lõbustustega siiski kehvad lood. Nimelt oli meil plaan möödunud laupäev kohalikku öölokaali minna, et siis seal vähe lõõgastuda, aga kui me kell 11 baari ette jõudsime, suleti just uksed, kuna neil ühtegi klienti ei olnud. Ei viitsinud mööda linna pidu taga ajada ja kobisime tagasi teiste eestlaste pesitsuspaika, kus sai istutud lausa kella üheni. Tundub nagu oleksime jube nõrgad, aga siin on kombeks juba nii 5 paiku lauda istuda, grillida ja vaikselt timmima hakata, et siis ca 8 paiku juba välja liikuda, nagu lugesite võib ka juba 11 liiga hilja olla. Siia õhtusse mahtus ka üks tore seik, kus Renu ei olnud oma naljadega just väga tagasihoidlik ning mustanahalised tütarlapsed otsustasid meie seltskonnast lahkuda. Hommikul oli Renul vähe häbi ka ja lubas tüdrukutele lilled viia ja lausuda vabanduseks lause: „I am very very sorry! ... NIGGAS!“. Teostuseni kahjuks või õnneks ei jõudnud.

Nädalavahetus seljataha jäetuna tuli hakata asjalikuks ning minna taas agentuuride uksi kulutama. Igal pool sama jama nagu enne, ainult murelikkus teenindajate nägudelt paistis aina paremini välja. Viimasena külastasime Programmed-it, kust peale taaskordset eitavat vastust olime peaaegu lahkumas, kui küsiti, et kas teile kõlbab ükskõik mis töö, mille peale ei osanud esimese hooga väga midagi kosta. Pakuti siis mingit lambi tööd sadamas ja me muidugi nõus, sest passimisest suht kopp ees ja reisimiseks vaja vähe kõrvale ka ju panna. Selleks, et sadamas töö saada, tuli meil online induction teha, mis võttis aega koguni 5 tundi. See tähendab, et istusime arvutis ja vaatasime videosid, kus siis seletati, kuidas istuda ja astuda ning kuhjaga ohutuse teemat ning iga etapi lõpus olid veel küsimused, mis olid veelgi koomilisemad kui kogu õppematerjal ise. Hetkel jäänud veel narkotest teha ja siis paberid vormistada ja kõnet oodata. Mis tööga täpsemalt tegu on, ei tea, aga vähemalt palk on norm – 33 taala tunnis. Tegu siis ajutise otsaga.

Mõned päevad puhkust ning kolmapäeval tõmmati grill jälle käima. Seekord tehti siis kohe päris šašlõkki, et Kristjanil oleks parem Eesti asjaga harjuda enne kui neljapäevasele Eesti lennule astub. Lisaks olime meie Liisaga kolm kala (Silver Trevally) kätte saanud, mis samuti grillile läksid. Maitses hea! Nagu siinmaal kombeks, alustati vara ja lõpetati ka vara. Tagantjärgi leiname nüüd pinksilauda, mis peale kolmapäevast katsetust meie meeleolukatest õhtutest enam osa ei võta. Lisaks Kristjanile lahkus siit ka Raigo, kes suundus Broome-i, et seal oma autot müüa, loodame, et seal läheb tal edukamalt kui Hedlandis.

Skippy

Need kalad, kolm Skippyt tulid ca 15 minuti jooksul, peale seda täielik vaikus. Esimene ehmatas päris ära, sest arvasin tulemas olevat midagi suurt. Asi oli aga selles, et pole kaua kala kätte saanud ning tegemist on oma mõõdu kohta väga hea võitlejaga, seda siis ka kohalike jutu põhjal. Neljapäeval proovisime veel, kuid siis jäid saagiks vaid väga väiksed kalad, kes läksid tagasi kosuma.

Neljapäeva hommikul ärkasime selle peale, et minu telefonile oli tulnud SMS. Saatjaks majaomanik Josh, kellelt väga kummaline sõnum, kus ta pani meid väga imeliku valiku ette. Sõnumi sisu oli, et me peame valima, kas ta ostab voodi või külmiku või aiamööbli või hoopis tööriistada, et saaksin majas hakata tööd tegema. Esialgsed kokkulepped olid teistsugused. Alguses oli meie reaktsioon küll selline, et kolime kohe välja. Saime selle asja küll lahendatud, kuid mis värk oli, ei oska ikkagi tagant järgi öelda. Ma vist ei oska inglise keeles nii rääkida, et omanik aru saaks. Võibolla hetkeline meeltesegadus, kuna kutt läheb päeval kell pool 5 tööle tuleb hommiku ca 6 tagasi ja siis teeb ca 8-ni  tööasju. Tal pidi olema pangale võlga 1,2 milli taala, pole paha! Neljapäeval tuli Joshilt veel üks sms, kus siis hoopis selgem ja parem jutt. Tema sõbral pidi mulle tööd olema ning võtab minuga ühendust. Peale lõunat saingi kõne, kus lubati kaheks nädalaks tööd, algusega teisipäeval. Küsiti veel ega mul ei ole midagi labida kasutamise vastu, vastasin ei :) Pidime veel asju täpsustama ja hiljemalt reedel kokku saama, aga tundub, et peab  ise esmaspäeval ühendust võtma. Selline see Aussie asjaajamine on.

Reedesest peost võtsime poole kohaga osa, kuna laupäeval oli vaja koos omanikuga majaga seonduvaid asju arutada ja veel nipet näpet toimetada. Hommikul arutasime vähe kuuri ehitust ning siis koristasime Liisaga aias ja nautisime muid aiamõnusid. Seejärel läksime kahte garage sale-i vataama, et äkki leiame midagi sobivat ka enda elukohta. Mööblit paraku polnud, küll aga saime 8 taala eest 11 raamatut, mida nüüd lugema hakata. Pärast pidin Joshi sõbra tsikli ka meile tooma, kuna kutt pidi siit tuld panema, sest töödega kehvad lood. Tsiklit polnud küll vaja kaugelt tuua, kuid siiski ei tahaks ilma kiivrita ringi lasta, õnneks leidus mulle sobiv :). Jube mõnus oli üle pika aja taas tsikliga sõita. 

Siin sõidetakse tsikliga nii

Tervitused Lempale ja Kittyle!!!

 Nii me siis elame vaikselt ja unistame suurelt. Iseenesest oleks siin mõnus tiksuda niimoodi nädalake kuus tööd tehes, aga enne oleks selleks  vaja omale igasugu mänguasju osta, et igavusse ei sureks ning reisidest jääksimegi vaid unistama.

Tervitused Andole! Väga hea kebab on, nälga me ei jää

Meie koduloom. Neid on siin palju