Pissiproov

Oleme nüüd South Hedlandis elanud umbes täpselt 7 nädalat, tuba üürinud 5 nädalat. Sisse kolides polnud siin mööblist haisugi, aga õnneks on olukord paremuse poole muutnud. Meil on nüüd õues diivan, mida jagame kohalike kassidega (hommikul on see alati karvapusasid täis), ja laupäeval oli see õnnelik päev, mil saime madratsi. Päris madratsil magasime viimati 26. juunil Geraldtoni hostelis, seega oli täispuhutavast madratsist juba ammu kergelt öeldes kopp ees. Majaomanik on viimasel ajal üldse kuidagi eriti sõbralik ja tore ning tunneb huvi, mida meil veel vaja oleks, et end ikka mugavalt tunneks. Hetkel on meil remont pooleli ja maja tolmu ning tööriistu täis, aga tänu sellele oleme siin saanud tööd teha ja kaks nädalat üüri maksma ei pea :).  Õnneks tööd majas jagub, seega üüriga suht muretu.

Põhitööga mul nii head lood pole...veel. Vahepeal oli siin nii vaikne ning mingit tööd kellelgi pakkuda polnud. Teisipäeval sõitsin ringi ja viisin CV ühte siinsesse suurimasse koristusfirmasse. Sealt sain suht ülbe vastuse, et neil kedagi vaja pole, aga kui ma ikka väga tahan, siis võin ju CV jätta. Otsustasin seda teha. Neljapäeval sain kõne, et neil oleks nüüd tööd pakkuda, tulgu ma kohale ja siis räägime täpsemalt. Läksingi. Pakutav koht oli lennujaama koristamine õhtuses vahetuses. Kuna muid variante tol hetkel polnud, nõustusin. Reede õhtul sain neil graafiku, kust tuli välja, et tööaeg oleks 16-23 ja seda ka nädalavahetustel. Arutasime Kaupoga, mida teha, sest meil ju üks auto ja mõlemal seda vaja, et tööl käia. Ei saa ka klappida, et ta viskab mu tööle ära ja tuleb pärast järele, sest kell 16 ta sageli veel ise tööl ja 23 juba ammu magab, et hommikul 5 taas ärgata. Kaalusime ka teise auto ostmist. Õnneks sain laupäeval kõne firmast, kus eesti tüdrukud töötavad ja läksin sinna kohtumisele. Sealt pakuti suht samasid tingimusi palga ja töötundide mõttes, boonuseks aga see, et seal saab tasuta süüa + vett, töökoht asub South Hedlandis ehk siis saan vajadusel ka jala tööle minna. Hommikune graafik, seega Kaupo saab mind vahel tööle viia või siis klapin ühist transporti Margiti ja Merjega. Lisaks antakse tööriided firma poolt (saapad, püksid, särgid), teises kohas oleks ainult särgi saanud. See kõik tegi otsustamise lihtsamaks ja esmaspäeva hommikul helistasin ning ütlesin lennujaama töö ära. Üks variant on mul aga veel soolas. Nimelt kandideerisin Coles-i (see siinne suur kaubanduskett) tööle ja sain sealt endalegi üllatuseks vastuse, et pääsesin edasi teise vooru ja võibolla kutsutakse mind ka vestlusele. Täpselt see ka juhtus. Eile enne medical-i tegemist sain Coles-ist kõne, et ootavad mind homme hommikul intervjuule. Palusin neilt veidi mõtlemisaega ja lubasin tagasi helistada. Kui seda tegin, olid kontorirotid juba koju läinud ja keegi telefonile enam ei vastanud. Helistasin täna uuesti ja uurisin, kas on veel võimalik vestlusele saada. Lubati uurida ja tagasi helistada. Siiani seda tehtud pole. Ega ma seda tööd nii väga nüüd ka ei taha. Mõtlesin, et oleks hea turu-uuringu mõttes ikkagi minna ja vaadata, mida täpselt pakutakse, mis tingimused ja palk. Eks näis, mis sellest saab. Tüüpiline aga on see, et sul kas pole midagi või on kõik. Ehk siis alles polnud üldse tööd ja nüüd tuleb pakkumisi uksest ja aknast :). Edit -  pärast selle postituse tegemist lugesin e-maile ning seal oli kiri firmalt, kelle pärast me üldse siia South Hedlandi tulime. Tuleb välja, et neil nüüd kiired ajad ja oleks töötajaid juurde vaja. No ei ole võimalik! Nagu ma enne kirjutasin, siis tõepoolest tuleb nüüd pakkumisi uksest ja aknast, telefonitsi ja meilitsi, vali ainult endale sobiv :).

Eile käisin siis uue tööga seoses vajalikke protseduure tegemas, täpsemalt pidin arsti juures käima ning ka narkotesti tegema. Aeg oli pandud 14.30-ks. Läksin veidi varem kohale, nii igaks juhuks noh. Esimese asjana anti ports pabereid, mida täitma pidin. Siis istusin ja ootasin, millal mind kutsutakse. U kella 15 ajal hõigatigi minu nimi. „Jess, saab tehtud ja koju,“ mõtlesin. Oh mind rumalat. Esimesena oli narkotest ehk siis pidi laboritöötaja juuresolekult topsi pissima. Kuna mul oli juba ammu nii kange vetsuhäda, siis sellega õnneks probleeme ei tekkinud. Edasi läksin tema kabinetti, kus kaaluti, mõõdeti ning kontrolliti silmi. Läbisin kõik katsed edukalt, preemiaks võisin tagasi ootesaali minna ning maha istuda. Füsioteraupeudi vastuvõttu ootasin u 15 minutit. Lõpuks tuli noor patsiga poiss, silmad peas säramas, et lähme teeme veidi harjutusi. Esmalt mõõtis vererõhku ja pulssi ning siis hakkasid katsed. Pidin tegema pingile astumist kiirenevas tempos, kükke, kätekõverdusi, alakehatõsteid, paar kõhulihaste harjutust, tõstma hantleid ning tõestama, et suudan pöörata pead ja kaela ning saan käte abita põlvitada ning taas püsti tõusta. Minu jaoks oli see test uus kogemus, mille peale füsio ütles, et järelikult olen linnas uus. Siin päris levinud, et enne tööle võtmist pead taolisi katseid tegema. Taas ootesaali istuma, sest vaja arsti juurest ka läbi käia. Möödus jälle u 15 minutit, enne kui minu nime hõigati. Arstiks oli hindu mees, kes rääkis, et tema Ukrainast pärit naine on rase ja ta saatis naise Perthi, sest siin läheb ilm liiga palavaks. Et kuidas eestlaste jaoks selline kliima tundub ja naeris, et ahjaa, sa ju praegu ei tea, sest siin on talv :). Paar „katset“ pidin ka tegema – käima kandade peal, siis varvaste peal, kuulas südant ning oligi kõik. Õnneks enam kellegi vastuvõttu ootama ei pidanud ja sain lõpuks koju minna, kell oli selleks ajaks juba 16.10. 

Nüüd pean ootama, millal testide tulemused tulevase tööandjani jõuavad ja siis saan lõpuks äkki tööle ka. Kodus olemisest suht siiber juba. Aga tänu sellele olen häid sööke vaaritanud, tegin esimest korda karrit (väga hea tuli) ning isegi frikadellisuppi ja hakklihakastet ja kartuliputru. Eesti tuleb nende viimastega seoses meelde :). 

Vahepeal on märkamatult juhtunud selline asi, et oleme Austraalias olnud juba rohkem kui pool aastat. Aeg läheb ikka nii kiiresti, sest vahel on küll selline tunne, et alles ju tulime, aga juba varsti viisa läbi. Samas oleme palju põnevaid asju teinud ning uusi kogemusi saanud. Ma poleks mitte kunagi uskunud, et töötan traktoristina (ka teised ei uskunud, nagu kirjadest/kommentaaridest lugenud olen), aga just seda ma siin tegin. Ja nautisin täiega! Seepärast ongi siin nii huvitav, sest kunagi ei tea, mida homne toob. Kindel on see, et midagi pole kindel.