Betoon

Alustan nüüd sealt, kus eelmine kord pooleli jäin.

Esmaspäeval sai veel oodatud kõnet teisipäevase töö kohta ja päeva lõpuks siis ka sms saadetud, et teada saada, kas on siis homme midagi või mitte. Sms sellepärast, et meie jaoks täiesti ootamatult oli tegemist riikliku pühaga ning ei tahtnud vabal päeval tülitada. Ei olnud saanud ma mingit infi ka teisipäevaks ja tõmbasin kõne peale ning muidugi ei võetud vastu. Peale mitmendat kõnet sain vastu smsi, et „Sorry mate we are all good“. Ju siis oli raske toru võtta ja seda mulle öelda, aga selline argpükslikkus pidigi siin kombeks olema, no eks kohati Eestis kah.

Asjad kiskusid siin aina kehvemaks, kuna igalt poolt oli kuulda vaid seda, kui vaikne aeg siin on ja et paljud firmad kolivad ka ära. Kuna teistel eestlastel küpses Darwini plaan, hakkasime vaikselt ise ka mõtlema, et kuhu poole ja millal liikuma peaks. Sai helistatud Perthi ja uuritud sealseid võimalusi, kuid seal suht külm siis hakkasingi juba seda mõnusat trippi Darwinisse oma peas ette kujutama. Teistel oli lahkumisega kiire ja nii sai neile mainitud, et nad lähevad ees ära, me siin sätime asjad paika ja tuleme paari nädala pärast järgi. Peagi saigi nad teele saadetud, esimese hooga läksid põhja poole Renu, Kermo ja Kaupo ning tüdrukud pidid paari nädala pärast järgi lendama.

Ühel kenal päeval sai narkotest negatiivse tulemusega ilusti ära tehtud ning vormistatud kõik vajalikud paberid, et sadama tööks valmis olla. Saab vähemalt mõne taala juurde, et siit ära liikuda. Järgmisel päeval tolgendasime Coles-is, kui teretasin ühte tuttavat nägu ning jäin mõtlema, et kus ma teda varem näinud olen ja siis koos Liisaga panime asja paika, et tegu oli Anthony sõbra Jasoniga, keda kohtasime sünnipäeval. Astusime siis uuesti ligi ja pärisime, et mis teda siia kanti toonud on ja selgus, et nad teel Pardoo-sse kalastamistripile ning et Anthony on koos paadi ja teistega parklas. Viskasime oma korvi koos sinna kogunenud laadungiga riiulite vahele ja läksime õue juttu puhuma. Nagu austraalastele kombeks kutsuti ka meid kohe punti, et tulge ikka paariks päevaks sinna ja lähme püüame kala ja vaatme vaalasi ja oleme muidu toredad. Meil muidugi meel rõõmus, eriti mul, et saab ka siis seda korraliku kalastamist siinkandis teha lõpuks.

Õhtul kokkasime kodus ja arutasime, et millal oleks kõik see õigem aeg Anthonyga kalale minna, kui helises mu telefon ja helistajaks betoonitöödega tegelev ettevõte, mille omaniku olin nii kuuke tagasi ühel objektil kohanud ja talle oma numbri annud. Kõnes selgus, et kohe homsest vaja alustada ja et võta korralikult vett kaasa. Peale kõne valdas mind suur segadus - ühepoolt jube tore, et saab paariks nädalaks tööle ja teisepoolt jube kurbus, sest kalastamisplaaniga on jälle asi tuksis. Lootus oli, et äkki nädalavahetus vaba ja saab siis ikkagi ära käia, seda aga kahjuks ei juhtunud. Järgmisel hommikul läksin unisena tööle ja kohe läks hulluks ehitamiseks. See tsillimine lebodel töödel on ikka töötegemisvormi suht nukraks teinud. Kui kolmandal tööpäeval peale kuuetunnist saalungite tegu koju jõudsin läksin koheselt magama. Tunnike hiljem ärkasin, olin omadega täiesti läbi, kuum oli olla ja ei higistanud üldse. Olin saanud korraliku kuumarabanduse, kuid tänu rohkele veele olin õhtul juba piisavalt vormis, et välja minna. Sellist töötempot ja -kvaliteeti ei osanud mina küll teiste siin ehitusel töötavate jutu põhjal oodata. Põhimõtteliselt iga teine või kolmas päev on meil betooni valu ja vundamendi suurus on 196 ruutmeetrit. Meeskond koosneb viiest liikmest, kellest üks on siis omanik, kaks betoneerijat ja kaks töölist. Ma siis üks neist töölistest. Palk on meil päevapõhine ja mulle antakse 350 taala päevas. Selle tõttu töötavad kõik nii kiiresti kui vähegi võimalik  ning boss ei lase mingit  jama ka kokku keerata. Tavaliselt jääb mu päev koos lõunaga nii 9 tunni juurde, on olnud ka 12 tunniseid päevasi ja 6 tunniseid. Seega palk täitsa talutav. Kui hästi läheb, siis tööd jõuluni välja. Kahe nädalaga oleme valanud 6 vundamenti, seda siis koos märktarade püstitamise ja saalungite paigaldamisega.

Vahepel on ka meie Darwini reisiseltskond tagasi jõudnud ja ka edasi liikunud. Tagasi jõudsid nad eelmise pühapäeva varahommikul, kuid meie Liisaga olime selleks ajaks juba magama läinud. Vapper sünnpäevalaps  Marko ootas siiski oma sõbrad ära ja nii liiguti edasi Ewani poole pidu jätkama. Ewan on see poolabo kutt, kelle toas meie paar päeva elasime, kui ta ise oma vahetust kevanduses tegi. Kermo ja Renu panid juba esmaspäeval lennukiga Brisbane-i poole ning Kaupo jäi Laurat ootama, et siis kiirustada samale farmikursusele, kus meiegi Liisaga aprillis käisime. Laural selline jama lugu, et ta sai teada, et tema töö ei lähe farmipäevade alla ja temal on ca 100 päeva veel viisat alles, et oma 88 farmipäeva teise aasta jaoks kätte saada. Äkki ikka veab välja. Reedel oligi siis väike ärasaatmisistumine, kust Laura ja Kaupo ise osa ei võtnud, kuid seda suurema hooga saadeti ära Garenit, kes laupäeva hommikul koos Laura ja Kaupoga pidi Perthi suunduma. Mina lahkusin ärasaatmis peolt siis, kui teised kluppi liikusid, sest laupäev oli mul tööpäev.

Selle nädala neljapäevast pole mind enne objektilt koju lastud, kui paras kogus õlut või siidrit ära manustatud. Küll on jooki toonud boss, küll peatöövõtja objektijuht. Nii et koju jõudes juba kena sumin sees. Kui neljapäeval ja reedel sai sumin sumistatud ja siis magama mindud, siis eile õhtul oli vaja töökaaslastega Port Hedlandi uudistama minna. Baileys jääga kaasa, Liisa rooli ja sõit Redbanki, kus mul töökaaslased elavad. Ainuke, kelle sealt kaasa saime, oli Brett. Esimeses baaris oli lausa kuus inimest ja teises veidi üle kümne. Põhjus lihtne - linnas oli North West Festival, millel jube kirves piletihind ja kehvad esinejad. No aga ilma seltskonnata pole ka lõbus ning nii tuligi minna üle aedade hüppama. Brett sai sellega kiirelt hakkma, kuid mina jäin autojuhile seltsiks ning vaatasime lavasõud kuskil torni otsast. Kui üritus läbi, tõi Brett meile nänni ja mingi söödava asja, sest kõht oli juba väga väga tühjaks läinud. Vot nii huvitav on siin nädalavahetustel, aga noh 7 päev vundamente teha kah ei jõu, niigi keha juba täitsa läbi omadega.

Täna hommikul ärgates vaatas Liisa lõustarisse ja nägi kohutavat pilti, kus Perthi poole teel olnud seltskond oli eile öösel otsa sõitnud lehmale. Ise nad õnneks terved, kuid auto sodi. Hetkel teame niipalju, et heatahtlik rekkajuht oli nad koos katkise autoga peale korjanud ja sõit jätkub. Ei ole lihtne siin kängurudemaal öösel autoga sõita.

Selliselt me siin siis oma aega veedame. Kui esimene töönädalal väga peale tööd välja ei jõudnud, siis see nädal on juba jaksu olnud ja ka nädala sees pulli saanud. Nädalasisene lõbus seik oli see, kui sai Marko auto katusel kaevanduste tulede ilu nauditud ning seejärel autoga ära eksitud motokrossi rajale. Lõpuks arutasime siiski kamba peale selle sasipuntra lahti ja jõudsime ilusti tagasi koju.

Varsti oodata ka blogiposti asjadest Liisa vaatevinklist. Seniks kõigile ilusa vastava aastaaja jätku!