Viimasest korrast, kui siinkandis
purjelauasõidule mõtlesin, on mul meeles vaid krokodillide eest hoiatavad
sildid. Juba nädala algusest oli prognoos üleval pühapäevaks ning lootsin, et äkki
näeb siis veel kedagi vees, siis endal ka ju julgem minna, kuna tõenäosus, et
just mind pintsli pistetaks väiksem.
Meeldivaks üllatuseks oli lohesid
lausa mitu ning ei jäänudki muud üle kui vette kobida. Algul tuul auklik ja
hirm suur. Nii pool tunnikest tiksumist ja glissi vaheldumisi, siis hakkas
tõstma tuult ja langetama hirmu. Ei midagi uut, lihtsalt triibutasin ja
nautisin hetke ning vahelduseks ka mõned vulcanid, et päris ära ei unustaks.
Spocki oli kuidagi raske keerata, sest käsi jube aeglane.
Käe aeglus on kinni ikka mu õlas,
mis vahelduva eduga on tuksis ja korras. Ükspäev sai siin kangi rinnalt
surutud, hakkasin sooja tegema, kuid ei suutnud kuuendat enam tõsta. Vähe
võimlemist ja tundus, et ei hullu midagi, kuid nagu täna selgus, siis ikka
mingi jama. Vigastusest möödas juba pea kaheksa kuud. Nukker lugu igatahes!
Homseks ka prognoos olemas.
 |
| Üle kivide ja kändude vee poole |
 |
| Koos sõbra lohega. Päris sõbrad lohed on kahjuks Eestis :( |
 |
| Kus on ilus sinine vesi? |
 |
| Slava jalg? |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar