15 ja 16 Margaret River

Margaret on suhteliselt pirtsakas stabiilsete tuuliste päevade osas ja seega veedavad paljud Euroopast puhkama tulnud purjelaua lainesõidu huvilised oma puhkuse Gnaraloos või Geraldtonis. Õnneks aga klappisid meie graafik ja tuul kenasti.

15

Rannas olin kella kaheteistkümmnest ja nii mõnedki olid juba vees. Samuti oli vees ka hulk surfareid ja mõned lohed. Purjelaudurid tiksusid seal surfarite vahel ja nii nad seal siis maid jagasid. Vaikselt tuul aga tõusis ja siis langes taas. Kella kahe paiku kannatus katkes - 4,7 puri ja 82 laud. Kaldal küsisin kohaliku käest nõu, et kuidas ohutult sisse saada ja kust välja saada. Sama kutt mainis, et oota veel vähe, et varsti tõstab, aga noh eks ise tead. Teadsin küll, väheke jagelemist shore break-is, siis 100 meetrit edasi ja täielik tuuleauk, kuid siis puhanguga lauale ja nii ma minema saingi. Esimine tund oli täis tiks ja käima said vaid laines. Vahel ei jätkunud tuult veestardikski, aga no laine oli mega. Hiljem tõstis tuult ja sai glissi. Sai ka suurde lainesse jäädud, mis ikka loputas korralikult, siiani kõige hullem üldse, õnneks sai kopsud enne korralikult õhku täis tõmmatud. Isegi kamad sain enne järgmist rekkat (suurt lainet) kätte ja sõit jatkus. Kaldale tulles avastasin aga, et purjes väike auk ning hiljem avastas Liisa, et GoPro vett täis. 

Üldiselt oli see esimene tunnike tiksumist eriti halb, kuna oli korralik aukartus Margareti ees tekkinud, kuuldes, lugedes ja vaadates erinevaid lugusi kaotatud eludest, kadunud kamadest ja riifist, mille laine kuivaks tõmbab. Kusjuures tunne läks just paremaks peale suurde lainesse sisse käimist, et no polnudki nii hull.

16

Randa alles kell 4. Mõningad lohed ja nii 15 purjelaudurit. Kamaks 5,2 ja ikka quad. Tuul oli side-off ja seega enne kallast korralik tuuleauk. Ka lainevööndis polnud just kõige tuulisem. Kohe algul sain mõned head lained järjest ja siis hakkas tuul vaikselt langema. Tiksudes oli keerulisem just sinna suurde setti sisse saada ning väikestega pidid suht riifile minema, enne kui murduma hakkas ja siis peale seda pidid jälle puhangut ootama, enne kui veestardi tehtud said ja laine vööndist välja. Koos tuule langemisega läks ka suurte settide vahe pikemaks. Kuna tuul aina kukkus, siis ühena esimestest otsustasin välja minna. Tiksusin ilusti lainevööndisse, aga seal juba tuul nii kehv, et ei suutnud väikestel lainetel end käima pumbata ja siis juba tuli tagant korralik murduv laine, kuhu jäin niimoodi sisse, et kuidagi suutsin ennast kogemata trapetsisse haakida ja vot see oli juba sõit. Lõpuks sain trapetsist lahti ja jäin rongist maha. Sellest sai nüüd mu kõige hullem lainesse jäämine ever. Kui lõpuks pea välja sain, oli järgmine juba tulemas, kops täis ja uuesti vee alla. See oli juba lihtne, aga nüüd tuli veel ujumise osa, mis läks lainete abil suht kergelt. Kõrgust polnud väga palju kaotanud ja tänu kiirele veestardile tundus, et jõuan kenasti kaldale. Tagant tuleva lainega ei suutnud kaasa minna, kuna tuul oli umbes 0 ja hoogu polnud. Käisin sisse ja triivisin, aga maabumiskohast kaugemale. Lõpuks sain veestardi tehtud ning olin juba väga lähedal järgmisele võimalikule maabumiskohale, kui taas sisse käisin. Tagant tuli aga jälle sett murduvaid laineid ning uputasin masti, et asjad terveks jääksid, see aga viis mind hoovusega tagasi mere poole ja siis algas triivimine kivide poole. Üritasin mis üritasin, aga välja ei saanud ning oli aeg kamad kokku pakkida ja ujuma hakata, tuul oli täiesti null. Kahjuks tuli purjest loobuda, mitte tahtlikult, sest nii kui olin masti kätte saanud ja aasadesse toppinud, siis sama ajaga oli puri nii meetri sügavusele läinud, tavaliselt jääb puri pinnale hulpima ja siis vaikselt vajub, kuid see läks ikka jube kiirelt. Lasin ka poomil minna, sest see oli niigi siuke, et vaja millalgi välja vahetada. Ja siis järgnes ujumine laual kalda poole, kuid see ei kandnud vilja, tuli loobuda ka kardaanist, kruvisin selle laua küljest ja mõtlesin, et hoian käes, ja kui siis ka tolku pole, siis lasen minna. Sain rohkem lauale ronida ja jalad veest välja ja siis hakkas ka aerutamine mõju avaldama. Vaikselt liikusin kividest eemale, kuni tulid lained, mis lükkasid mu riifile ja sealt juba sai jalad alla ja tundus, et kohe kaldal, aga ei, enne kallast üle pea vesi ja hoovus kandis tagasi. Riifile tagasi ja siis juba uue lainega liivani. Uh, olingi lõpuks kaldal!

Kusjuures esime päev oli ka plaanis 5,2 panna, aga siis mõtlesin, et kui midagi peaks juhtuma, siis 4,7 järgmine aasta tuleb nii voi naa uus soetada, et no panen 4,7 siis. Aga näe, teisel päeval meri ikka võttis just selle uue. Margaret võttis siis purje, poomi ja mastipikenduse :(.

Õhtul veel kummitasid erinevad variandid, mida oleks ikka pidanud tegema, kuid järgmisel hommikul randa minnes ja selle koha kohta parklas olevat infotahvlit lugedes tuli meelerahu, et see oli ainuõige otsus. Lisaks hoovusele on siin ka mingi teine asi, inglise keeles siis rip, mis viibki just põhja ja sinna mu puri läkski.

Peale sellist seika oli järgmine päev ainuõige otsus minna külastama veiniistandusi – eriti mul kui „suurel veinisõbral“. Nüüd siin vaikus järgmine nädal, seega aeg liikuda edasi. Järgmine peatus Augusta, vist.

See ei ole mina

Kahjuks pole see mina

13 ja 14 Woodman point

13

Kohe tuli taas sõidupäev jutti. Sedakorda siis freestyle lauaga ja 4,7-ga. Nii kahest vette ja kuskil kuuest välja. Kavas oli flaka, spock ja uuena siis grubby, mille kõige esimene katse jäigi kõige paremaks. Tuult oli antud kohe kenasti ja vesi oli ka mõnusalt sile. Lohetajaid oli nii ca 20 ringis, kuid erilisi probleeme ei tekkinud. Hiljem lisandus veel üks purjelaudur ja kui maha tulin, siis veel kaks. Õhtul vaatasin veel erinevaid õppevideosid ja üritasin välja nuputada, kus kurat see flaka nüüd kinni on – minus :(.

14

Tuul tuli täna nii 4 paiku, aga vees olin juba 5,2-ga tiksunud selleks ajaks nii pool tunnikest. Kolm eelnevat sõidupäeva andsid kenasti kehas tunda, eriti veel siis, kui lõpuks tuult tõstis ja tuli tõdeda, et  kiirust kätes üldse ei ole. Ega siis midagi, tuli niisama seal rassida, kuni enam isegi helitacke ei suutnud teha. Täna oli purjelaudureid rohkem, lausa 4 peale minu. Järgmine nädal siin freestyle kohalikud, kuid treenimas nii vähesed, ju siis juba treenitud küll ja küll. Nüüd siis paar päeva puhkust ja siis järgmised kommentaarid loodetavasti juba Margaretist.

11 ja 12 Lancelin

11

Hommikul startisime suunaga Green Head, et seal siis sõita, aga kohale jõudes ei näinud ühtegi teist huvilist ja seega ei riskinud vette minna. Otsustasime veel 130 kilti edasi sõita, et küll Lancelinis ikka kedagi on. Oli ja mitte vähe. Asjad kokku ja vette. Purjeks 4,7 ja lauaks quad. Riif asub umbes 800 meetrit kaldast ja sinna viib selline jube tsopine osa. Täpselt enne laineid sai alati tuul otsa ja tagasi tuli murdlainete taga. Iseenesest nagu kena laine sõitmiseks, kuid laine enamuses tsopine ja siis liinides veel suured augud sees ning üldse kuidagi arusaamatu. Hiljem kaldal ka kohalikud tunnistasid, et oli küll suur laine, aga tuule laine oli siis riifi laine ära seganud või midagi taolist.

Õhtul tahtsime võtta ööbimise kogu nädalavahetuseks, kuna prognoos oli hea, aga kõik kohad olid selleks juba bronnitud. Seega võtsime ühe öö, et siis pärast edasi Perthi minna.

12

Tuul tõusis alles 2 paiku ja siis ka kohe vette samade kamadega mis eilegi. Tuul oli veelgi hullem kui eile, auklik, aga see-eest laine vähe parem. Sai seal siis paar tundi neid lained taga aetud, ja lõpuks isegi süsteemist aru saadud, aga noh selle kahe päeva pealt ei jätnud mulle küll mingit erilist muljet. Laine tekkis ja siis ootamatult sumbus ja samas teine kord jooksis see laine ilusti madala riifini välja. Ja muidugi lainetsoonis taas käima ei saanud. Tagant järgi tarkus nüüd see, et oleks ikka pidanud Coronationile tagasi minema...

9. ja 10 Coronation beach

Kui meie kolmapäeval randa jõudsime, oli meri juba purjeid täis, sekka ka mõni lohe. Ruttu randa ja mõõtja kaasa, kuid numbrid oli suhteliselt kesised ja otsustasime pigem rahulikult oma laagri üles sättida.

9. 5,2 ja 4,7 ning 82 quad

Vette minekuks oli põhjust alles 12 paiku ja tuult oli kohe kenasti, kuid lainet mitte. Triibutasin niisama, et aru saada, kus on riif ja kui sügav kuskil on. Peale tunnikest väike lõuna ja siis juba vette 4,7-ga ja oli aeg hakkata forwardit proovima. Ja siis tuli ikka erinevaid chrashe, enamvähem selge see teooria pool, aga no keha ei taha kohe üldse raskust ette viia ja nii ongi. Kuid mida aeg edasi, seda sujuvamaks läks, aga mitte kuidagi ei suutnud ikka üle 180 kraadi keerata, vähemalt ei olnud maandumine enam nii piinarikas. Kogu selle teema taustal tundub aga väga tobe see, et kukkusin laua nina katki ja seda just jibe-i tehes. Koomiline! Veest sain välja pool seitse, siis ruttu sööma ja magama ära.

10. 4,7 ja 4,2 98 rodeo; 80 koncept ja 82 quad

Kaheteist paiku ei suutnud enam kaldal istuda ja otsustasin võtta suure laua ja 4,7, kuna Liisa sõitis enne sellega. Õiget tuult aga polnud ning oli taas aeg lõunatada. Kui mina sõin, tõstis aga korralikult ning otsustasin vette minna 80 singel finniga, et oleks rohkem kiirust ja üldse vaadata, millega tegu. Tuult oli ja sai ikka kohe väga kõrgele hüpata, kuni hüppasin teise lainesse kinni, sest ei näinud seda enne, kui olin maandumas (ei näinud sellepärast, et jube äge on ülesse minnes pea täiega taha visata ja puusad ette). Tulemuseks oli see, et laud pooleks, seda lauda jätkus nii umbes täpselt kolmeks triibuks. No jah tuli võtta siis teine laud, mille nina olin juba hommikul epoga kokku lappinud, et ikka selle hooaja vastu peaks. Tuul aga oli selline, et korra tõstis – 4,7 üle, siis langetas – 4,7 paras, kuni aga enam ei suutnud asju kontrollida ja tuli panna 4,2 kokku. Kahjuks jätkus seda rõõmu nii tunnikeseks. Olgugi, et esimese päeva viimased katsed andsid siiski lootust forwardi maandumiseks, siis paraku nii ei läinud, mis valmistas suurt pettumust. Hiljem videot vaadates oli näha, et suudan ilusti keha ette viia, kuid nüüd jääb pealetõmme kuidagi hiljaks või ei tõmba üldse peale. Igaljuhul ootan juba järgmisi sõidupäevi, sest vähemalt julgus nüüd olemas. Kahjuks on prognoos ülimalt nutune ja tuult lubab vaid kolmapäevaks.

Puhata on mõnus!

Pole ammu midagi kirjutanud – olen ju puhkusel ;). Endiselt on väga tore, nii võikski elada. Kliima ikka nii erinev võrreldes sellega, mis oli Hedlandis. Siin on päeval temperatuur veidi üle 30 kraadi, aga õhk kõrvetavalt kuum. Kuumuse tõttu oleme plaane veidi ümbergi teinud, nt pole rahvuspargis ilusaid matkaradu avastama läinud, sest no lihtsalt ei suudaks neid läbida. Õhtuti samas päris jahe, dressipluusita ei kannata väljas istuda. Ka inimesed on siin täitsa teistsugused. Siiani oleme ikka kohanud toredaid ja sõbralikke kaaskodanikke, kes teretavad, kui tänaval või matkarajal vastu tulevad. Siin aga pööratakse pilk maha või kõrvale ning sammutakse edasi. Nagu Eestis oleks :D. Aga see selleks, ei lase end üleliia häirida.

Viimase 1,5 nädala jooksul oleme teinud järgnevat – käisime Denhamis Francois Peroni Rahvuspargis kalal (ei näkanud), Denhamis muuli peal kala püüdmas (saime ainult väga väikseid kalu), Shark Bay Ocean Park-is kalu, kilpkonne ja haisid vaatamas, Kalbarri Rahvuspargis ringi kolamas ning väljas söömas. Kalbarris tahtsime minna ka papagoisid vaatama, aga tuul hakkas puhuma, nii et läksime hoopis surfama. See oli siis mulle teine kord vette minna siin Austraalias. Esimest korda proovisin uut lauda (100 l kaheuimeline RRD) Denhamis ja nüüd siis Kalbarris. Laud on küll kõige väiksem, mis mul kunagi olnud, kuid ei hullu midagi. Kaldastart tuleb lihtsalt, isegi mõned veestardi katsetused õnnestusid, samuti saan sellel väiksel laual purje üles sikutada. Kalbarris hakkasin proovima tacki, et ei peaks sügavas vees lauale ronima ja tirima hakkama. Lõpus tulid mõned tackid juba välja kah, oh seda rõõmu! Tuul sai seal aga otsa, seega oli aeg taas edasi liikuda.

Seadsime end sisse Geraldtoni lähedale Coronation Beach-ile. Neljapäev ja reede oli tuuline ning siis vaikus kolmapäevani. Tunne on siin nagu surfilaagris – parkla autosid täis, rand kama täis, vesi purjelaudureid täis (mõned lohetajad on ka). Tutvusime siin Hollandist pärit paariga, kes Austraalias elanud juba 14 aastat. Mees on 43, naise vanus teadmata :). Nad pesitsevad Albany lähedal, nii et kui me paari nädala pärast sinnakanti satume, siis meestel plaan minna motikatega metsa rallima.

Coronation Beach-ilt liikusime esmaspäeval Geraldtoni karavanparki. Kuna meie auto vajas veidi putitamist (difri otsa tihendid lekkisid õli), siis pidime linna kolima. Eile hommikul viisime auto teenindusse ja läksime linna peale kolama. Teenindusest kesklinna oli u 5 km, õnneks meil rula ja ratas, seega kasutasime neid liiklusvahendina. Mõnus autovaba päev oli, kuigi eile oli siin kõige kuumem ilm üldse – 40 kraadi :). Kella 5 läksime autole järele ning siis tagasi koju. Plaan oli õhtul kinno „Kääbikut“ vaatama minna, aga mul tekkis kuumast ilmast ja vedelikupuudusest tugev peavalu, nii et tegime filmiõhtu hoopiski telgis ja vaatasime filmi „I Love You, Man!“.

Homme liigume siit edasi Lancelini poole ja pühapäevaks jõuame vist Perthi. Vist sellepärast, et kindlaid plaane ei tee ja peatume erinevates kohtades just täpselt nii kaua, kui parasjagu tuju on. Puhkus ikkagi ju ;).

P.S. Käru meil nüüd ka korras. Õnneks erinevate probleemide korral on mul lähedalt võtta osav meistrimees, kes kõik ära parandab :). Painutasime koormarihmadega ja hüppasime jne, nii et lõpuks läks lehtvedru õigesse kohta ja korras ta oligi! Loodame, et enam käru ega autot remontima ei pea.

Kaupo eksmerimenteerib ;)

Leia pildilt sisalik

Kalal

Francois Peron National Park

Stonefish

Kala, kes kardab oma toitu (krevette jms)

Haide söötmine

Haide söötmine

Haide juurest avanes Denhamile selline vaade

Jess, ellu jäin!

Pelikanid Kalbarris

Nature's Window@ Kalbarri National park

"Surfilaager" Coronation Beachil

Safety First :P

Teisel pool oli sama palju laudu

Kodu