Pissiproov

Oleme nüüd South Hedlandis elanud umbes täpselt 7 nädalat, tuba üürinud 5 nädalat. Sisse kolides polnud siin mööblist haisugi, aga õnneks on olukord paremuse poole muutnud. Meil on nüüd õues diivan, mida jagame kohalike kassidega (hommikul on see alati karvapusasid täis), ja laupäeval oli see õnnelik päev, mil saime madratsi. Päris madratsil magasime viimati 26. juunil Geraldtoni hostelis, seega oli täispuhutavast madratsist juba ammu kergelt öeldes kopp ees. Majaomanik on viimasel ajal üldse kuidagi eriti sõbralik ja tore ning tunneb huvi, mida meil veel vaja oleks, et end ikka mugavalt tunneks. Hetkel on meil remont pooleli ja maja tolmu ning tööriistu täis, aga tänu sellele oleme siin saanud tööd teha ja kaks nädalat üüri maksma ei pea :).  Õnneks tööd majas jagub, seega üüriga suht muretu.

Põhitööga mul nii head lood pole...veel. Vahepeal oli siin nii vaikne ning mingit tööd kellelgi pakkuda polnud. Teisipäeval sõitsin ringi ja viisin CV ühte siinsesse suurimasse koristusfirmasse. Sealt sain suht ülbe vastuse, et neil kedagi vaja pole, aga kui ma ikka väga tahan, siis võin ju CV jätta. Otsustasin seda teha. Neljapäeval sain kõne, et neil oleks nüüd tööd pakkuda, tulgu ma kohale ja siis räägime täpsemalt. Läksingi. Pakutav koht oli lennujaama koristamine õhtuses vahetuses. Kuna muid variante tol hetkel polnud, nõustusin. Reede õhtul sain neil graafiku, kust tuli välja, et tööaeg oleks 16-23 ja seda ka nädalavahetustel. Arutasime Kaupoga, mida teha, sest meil ju üks auto ja mõlemal seda vaja, et tööl käia. Ei saa ka klappida, et ta viskab mu tööle ära ja tuleb pärast järele, sest kell 16 ta sageli veel ise tööl ja 23 juba ammu magab, et hommikul 5 taas ärgata. Kaalusime ka teise auto ostmist. Õnneks sain laupäeval kõne firmast, kus eesti tüdrukud töötavad ja läksin sinna kohtumisele. Sealt pakuti suht samasid tingimusi palga ja töötundide mõttes, boonuseks aga see, et seal saab tasuta süüa + vett, töökoht asub South Hedlandis ehk siis saan vajadusel ka jala tööle minna. Hommikune graafik, seega Kaupo saab mind vahel tööle viia või siis klapin ühist transporti Margiti ja Merjega. Lisaks antakse tööriided firma poolt (saapad, püksid, särgid), teises kohas oleks ainult särgi saanud. See kõik tegi otsustamise lihtsamaks ja esmaspäeva hommikul helistasin ning ütlesin lennujaama töö ära. Üks variant on mul aga veel soolas. Nimelt kandideerisin Coles-i (see siinne suur kaubanduskett) tööle ja sain sealt endalegi üllatuseks vastuse, et pääsesin edasi teise vooru ja võibolla kutsutakse mind ka vestlusele. Täpselt see ka juhtus. Eile enne medical-i tegemist sain Coles-ist kõne, et ootavad mind homme hommikul intervjuule. Palusin neilt veidi mõtlemisaega ja lubasin tagasi helistada. Kui seda tegin, olid kontorirotid juba koju läinud ja keegi telefonile enam ei vastanud. Helistasin täna uuesti ja uurisin, kas on veel võimalik vestlusele saada. Lubati uurida ja tagasi helistada. Siiani seda tehtud pole. Ega ma seda tööd nii väga nüüd ka ei taha. Mõtlesin, et oleks hea turu-uuringu mõttes ikkagi minna ja vaadata, mida täpselt pakutakse, mis tingimused ja palk. Eks näis, mis sellest saab. Tüüpiline aga on see, et sul kas pole midagi või on kõik. Ehk siis alles polnud üldse tööd ja nüüd tuleb pakkumisi uksest ja aknast :). Edit -  pärast selle postituse tegemist lugesin e-maile ning seal oli kiri firmalt, kelle pärast me üldse siia South Hedlandi tulime. Tuleb välja, et neil nüüd kiired ajad ja oleks töötajaid juurde vaja. No ei ole võimalik! Nagu ma enne kirjutasin, siis tõepoolest tuleb nüüd pakkumisi uksest ja aknast, telefonitsi ja meilitsi, vali ainult endale sobiv :).

Eile käisin siis uue tööga seoses vajalikke protseduure tegemas, täpsemalt pidin arsti juures käima ning ka narkotesti tegema. Aeg oli pandud 14.30-ks. Läksin veidi varem kohale, nii igaks juhuks noh. Esimese asjana anti ports pabereid, mida täitma pidin. Siis istusin ja ootasin, millal mind kutsutakse. U kella 15 ajal hõigatigi minu nimi. „Jess, saab tehtud ja koju,“ mõtlesin. Oh mind rumalat. Esimesena oli narkotest ehk siis pidi laboritöötaja juuresolekult topsi pissima. Kuna mul oli juba ammu nii kange vetsuhäda, siis sellega õnneks probleeme ei tekkinud. Edasi läksin tema kabinetti, kus kaaluti, mõõdeti ning kontrolliti silmi. Läbisin kõik katsed edukalt, preemiaks võisin tagasi ootesaali minna ning maha istuda. Füsioteraupeudi vastuvõttu ootasin u 15 minutit. Lõpuks tuli noor patsiga poiss, silmad peas säramas, et lähme teeme veidi harjutusi. Esmalt mõõtis vererõhku ja pulssi ning siis hakkasid katsed. Pidin tegema pingile astumist kiirenevas tempos, kükke, kätekõverdusi, alakehatõsteid, paar kõhulihaste harjutust, tõstma hantleid ning tõestama, et suudan pöörata pead ja kaela ning saan käte abita põlvitada ning taas püsti tõusta. Minu jaoks oli see test uus kogemus, mille peale füsio ütles, et järelikult olen linnas uus. Siin päris levinud, et enne tööle võtmist pead taolisi katseid tegema. Taas ootesaali istuma, sest vaja arsti juurest ka läbi käia. Möödus jälle u 15 minutit, enne kui minu nime hõigati. Arstiks oli hindu mees, kes rääkis, et tema Ukrainast pärit naine on rase ja ta saatis naise Perthi, sest siin läheb ilm liiga palavaks. Et kuidas eestlaste jaoks selline kliima tundub ja naeris, et ahjaa, sa ju praegu ei tea, sest siin on talv :). Paar „katset“ pidin ka tegema – käima kandade peal, siis varvaste peal, kuulas südant ning oligi kõik. Õnneks enam kellegi vastuvõttu ootama ei pidanud ja sain lõpuks koju minna, kell oli selleks ajaks juba 16.10. 

Nüüd pean ootama, millal testide tulemused tulevase tööandjani jõuavad ja siis saan lõpuks äkki tööle ka. Kodus olemisest suht siiber juba. Aga tänu sellele olen häid sööke vaaritanud, tegin esimest korda karrit (väga hea tuli) ning isegi frikadellisuppi ja hakklihakastet ja kartuliputru. Eesti tuleb nende viimastega seoses meelde :). 

Vahepeal on märkamatult juhtunud selline asi, et oleme Austraalias olnud juba rohkem kui pool aastat. Aeg läheb ikka nii kiiresti, sest vahel on küll selline tunne, et alles ju tulime, aga juba varsti viisa läbi. Samas oleme palju põnevaid asju teinud ning uusi kogemusi saanud. Ma poleks mitte kunagi uskunud, et töötan traktoristina (ka teised ei uskunud, nagu kirjadest/kommentaaridest lugenud olen), aga just seda ma siin tegin. Ja nautisin täiega! Seepärast ongi siin nii huvitav, sest kunagi ei tea, mida homne toob. Kindel on see, et midagi pole kindel.

Betoon

Alustan nüüd sealt, kus eelmine kord pooleli jäin.

Esmaspäeval sai veel oodatud kõnet teisipäevase töö kohta ja päeva lõpuks siis ka sms saadetud, et teada saada, kas on siis homme midagi või mitte. Sms sellepärast, et meie jaoks täiesti ootamatult oli tegemist riikliku pühaga ning ei tahtnud vabal päeval tülitada. Ei olnud saanud ma mingit infi ka teisipäevaks ja tõmbasin kõne peale ning muidugi ei võetud vastu. Peale mitmendat kõnet sain vastu smsi, et „Sorry mate we are all good“. Ju siis oli raske toru võtta ja seda mulle öelda, aga selline argpükslikkus pidigi siin kombeks olema, no eks kohati Eestis kah.

Asjad kiskusid siin aina kehvemaks, kuna igalt poolt oli kuulda vaid seda, kui vaikne aeg siin on ja et paljud firmad kolivad ka ära. Kuna teistel eestlastel küpses Darwini plaan, hakkasime vaikselt ise ka mõtlema, et kuhu poole ja millal liikuma peaks. Sai helistatud Perthi ja uuritud sealseid võimalusi, kuid seal suht külm siis hakkasingi juba seda mõnusat trippi Darwinisse oma peas ette kujutama. Teistel oli lahkumisega kiire ja nii sai neile mainitud, et nad lähevad ees ära, me siin sätime asjad paika ja tuleme paari nädala pärast järgi. Peagi saigi nad teele saadetud, esimese hooga läksid põhja poole Renu, Kermo ja Kaupo ning tüdrukud pidid paari nädala pärast järgi lendama.

Ühel kenal päeval sai narkotest negatiivse tulemusega ilusti ära tehtud ning vormistatud kõik vajalikud paberid, et sadama tööks valmis olla. Saab vähemalt mõne taala juurde, et siit ära liikuda. Järgmisel päeval tolgendasime Coles-is, kui teretasin ühte tuttavat nägu ning jäin mõtlema, et kus ma teda varem näinud olen ja siis koos Liisaga panime asja paika, et tegu oli Anthony sõbra Jasoniga, keda kohtasime sünnipäeval. Astusime siis uuesti ligi ja pärisime, et mis teda siia kanti toonud on ja selgus, et nad teel Pardoo-sse kalastamistripile ning et Anthony on koos paadi ja teistega parklas. Viskasime oma korvi koos sinna kogunenud laadungiga riiulite vahele ja läksime õue juttu puhuma. Nagu austraalastele kombeks kutsuti ka meid kohe punti, et tulge ikka paariks päevaks sinna ja lähme püüame kala ja vaatme vaalasi ja oleme muidu toredad. Meil muidugi meel rõõmus, eriti mul, et saab ka siis seda korraliku kalastamist siinkandis teha lõpuks.

Õhtul kokkasime kodus ja arutasime, et millal oleks kõik see õigem aeg Anthonyga kalale minna, kui helises mu telefon ja helistajaks betoonitöödega tegelev ettevõte, mille omaniku olin nii kuuke tagasi ühel objektil kohanud ja talle oma numbri annud. Kõnes selgus, et kohe homsest vaja alustada ja et võta korralikult vett kaasa. Peale kõne valdas mind suur segadus - ühepoolt jube tore, et saab paariks nädalaks tööle ja teisepoolt jube kurbus, sest kalastamisplaaniga on jälle asi tuksis. Lootus oli, et äkki nädalavahetus vaba ja saab siis ikkagi ära käia, seda aga kahjuks ei juhtunud. Järgmisel hommikul läksin unisena tööle ja kohe läks hulluks ehitamiseks. See tsillimine lebodel töödel on ikka töötegemisvormi suht nukraks teinud. Kui kolmandal tööpäeval peale kuuetunnist saalungite tegu koju jõudsin läksin koheselt magama. Tunnike hiljem ärkasin, olin omadega täiesti läbi, kuum oli olla ja ei higistanud üldse. Olin saanud korraliku kuumarabanduse, kuid tänu rohkele veele olin õhtul juba piisavalt vormis, et välja minna. Sellist töötempot ja -kvaliteeti ei osanud mina küll teiste siin ehitusel töötavate jutu põhjal oodata. Põhimõtteliselt iga teine või kolmas päev on meil betooni valu ja vundamendi suurus on 196 ruutmeetrit. Meeskond koosneb viiest liikmest, kellest üks on siis omanik, kaks betoneerijat ja kaks töölist. Ma siis üks neist töölistest. Palk on meil päevapõhine ja mulle antakse 350 taala päevas. Selle tõttu töötavad kõik nii kiiresti kui vähegi võimalik  ning boss ei lase mingit  jama ka kokku keerata. Tavaliselt jääb mu päev koos lõunaga nii 9 tunni juurde, on olnud ka 12 tunniseid päevasi ja 6 tunniseid. Seega palk täitsa talutav. Kui hästi läheb, siis tööd jõuluni välja. Kahe nädalaga oleme valanud 6 vundamenti, seda siis koos märktarade püstitamise ja saalungite paigaldamisega.

Vahepel on ka meie Darwini reisiseltskond tagasi jõudnud ja ka edasi liikunud. Tagasi jõudsid nad eelmise pühapäeva varahommikul, kuid meie Liisaga olime selleks ajaks juba magama läinud. Vapper sünnpäevalaps  Marko ootas siiski oma sõbrad ära ja nii liiguti edasi Ewani poole pidu jätkama. Ewan on see poolabo kutt, kelle toas meie paar päeva elasime, kui ta ise oma vahetust kevanduses tegi. Kermo ja Renu panid juba esmaspäeval lennukiga Brisbane-i poole ning Kaupo jäi Laurat ootama, et siis kiirustada samale farmikursusele, kus meiegi Liisaga aprillis käisime. Laural selline jama lugu, et ta sai teada, et tema töö ei lähe farmipäevade alla ja temal on ca 100 päeva veel viisat alles, et oma 88 farmipäeva teise aasta jaoks kätte saada. Äkki ikka veab välja. Reedel oligi siis väike ärasaatmisistumine, kust Laura ja Kaupo ise osa ei võtnud, kuid seda suurema hooga saadeti ära Garenit, kes laupäeva hommikul koos Laura ja Kaupoga pidi Perthi suunduma. Mina lahkusin ärasaatmis peolt siis, kui teised kluppi liikusid, sest laupäev oli mul tööpäev.

Selle nädala neljapäevast pole mind enne objektilt koju lastud, kui paras kogus õlut või siidrit ära manustatud. Küll on jooki toonud boss, küll peatöövõtja objektijuht. Nii et koju jõudes juba kena sumin sees. Kui neljapäeval ja reedel sai sumin sumistatud ja siis magama mindud, siis eile õhtul oli vaja töökaaslastega Port Hedlandi uudistama minna. Baileys jääga kaasa, Liisa rooli ja sõit Redbanki, kus mul töökaaslased elavad. Ainuke, kelle sealt kaasa saime, oli Brett. Esimeses baaris oli lausa kuus inimest ja teises veidi üle kümne. Põhjus lihtne - linnas oli North West Festival, millel jube kirves piletihind ja kehvad esinejad. No aga ilma seltskonnata pole ka lõbus ning nii tuligi minna üle aedade hüppama. Brett sai sellega kiirelt hakkma, kuid mina jäin autojuhile seltsiks ning vaatasime lavasõud kuskil torni otsast. Kui üritus läbi, tõi Brett meile nänni ja mingi söödava asja, sest kõht oli juba väga väga tühjaks läinud. Vot nii huvitav on siin nädalavahetustel, aga noh 7 päev vundamente teha kah ei jõu, niigi keha juba täitsa läbi omadega.

Täna hommikul ärgates vaatas Liisa lõustarisse ja nägi kohutavat pilti, kus Perthi poole teel olnud seltskond oli eile öösel otsa sõitnud lehmale. Ise nad õnneks terved, kuid auto sodi. Hetkel teame niipalju, et heatahtlik rekkajuht oli nad koos katkise autoga peale korjanud ja sõit jätkub. Ei ole lihtne siin kängurudemaal öösel autoga sõita.

Selliselt me siin siis oma aega veedame. Kui esimene töönädalal väga peale tööd välja ei jõudnud, siis see nädal on juba jaksu olnud ja ka nädala sees pulli saanud. Nädalasisene lõbus seik oli see, kui sai Marko auto katusel kaevanduste tulede ilu nauditud ning seejärel autoga ära eksitud motokrossi rajale. Lõpuks arutasime siiski kamba peale selle sasipuntra lahti ja jõudsime ilusti tagasi koju.

Varsti oodata ka blogiposti asjadest Liisa vaatevinklist. Seniks kõigile ilusa vastava aastaaja jätku!

6. 98 ja 5,6

Prognoos oli tänaseks lahja, kuid juba ärgates näitas lennujaama mõõtja 10 meetrist tuult. Põhimõtteliselt oli tegemist eilse päeva kordusega, erinevus oli vaid selles, et 4,7 asemel 5,6. 

Päeva kõige eredamaks sündmuseks oli kohtumine krokodilliga. Lõpuks jätkus tuult vaid tiksumiseks ning olin otsustanud niisama purje keerutada, et midagi paremaks timmida. Kuna aega tiksudes oli, vahtisin ringi ja märkasin rohelist kogu ca 50 meetrit eemal sukeldumas, krokodill, koheselt suund kalda poole ja pumpama. Kuna see kallas oli mu normaalsest maabumiskohast väga kaugel, otsustasin siiski vaikselt purjetada paremasse kohta (mitte just kõige targem tegu). Peagi märkasin uuesti rohelist kogu vees, kuid seekord oli silm selgem ja registreeritud sai hoopis kilpkonn, ja kuna neid oli seal päris mitu, siis tuleb taas tõdeda, et hirmul on suured silmad. Karta on, et hirm ei olnud ainuke, kel sellel hetkel suured silmad olid, päris kindlasti olid ka minul suured silmad, kui seal seilasin. Seekord krokut õnneks ei kohanud ja saab muretult teinegi kord sinna sõitma minna.

5. 98 ja 4,7

Hommikul ärkasin ülesse selle peale, et väljas tuul möllas täiega. Kiire hommikusöök ja prognoosi tsekk ning taas Pordi poole teele. Kõik  indikaatorid näitasid, et tuul on korralik, lennujaama mõõtja järgi 11 puhanguti 14.

4,7 kokku ja vette, kohe käima ja nägu naerule. Tundus tulevat kena sess, kuid peagi tuul rauges ja käima sai vaid puhangutega. Ikka vana kava vulcanid, mis õnnestusid ja flakad mis ikka ei taha tulla.

Parem kui mitte midagi. Homme jälle.

4. 98 ja 5,6

Viimasest korrast, kui siinkandis purjelauasõidule mõtlesin, on mul meeles vaid krokodillide eest hoiatavad sildid. Juba nädala algusest oli prognoos üleval pühapäevaks ning lootsin, et äkki näeb siis veel kedagi vees, siis endal ka ju julgem minna, kuna tõenäosus, et just mind pintsli pistetaks väiksem.

Meeldivaks üllatuseks oli lohesid lausa mitu ning ei jäänudki muud üle kui vette kobida. Algul tuul auklik ja hirm suur. Nii pool tunnikest tiksumist ja glissi vaheldumisi, siis hakkas tõstma tuult ja langetama hirmu. Ei midagi uut, lihtsalt triibutasin ja nautisin hetke ning vahelduseks ka mõned vulcanid, et päris ära ei unustaks. Spocki oli kuidagi raske keerata, sest käsi jube aeglane.

Käe aeglus on kinni ikka mu õlas, mis vahelduva eduga on tuksis ja korras. Ükspäev sai siin kangi rinnalt surutud, hakkasin sooja tegema, kuid ei suutnud kuuendat enam tõsta. Vähe võimlemist ja tundus, et ei hullu midagi, kuid nagu täna selgus, siis ikka mingi jama. Vigastusest möödas juba pea kaheksa kuud. Nukker lugu igatahes! Homseks ka prognoos olemas.

Üle kivide ja kändude vee poole

Koos sõbra lohega. Päris sõbrad lohed on kahjuks Eestis :(

Kus on ilus sinine vesi?

Slava jalg?

Elu ja olu

Nädal on taas märkamatult läbi saanud ilma ühegi suurema sündmuseta, kuid piisavalt huvitavalt, et blogisse kirjutada. 

Töö sai meil möödunud reedel läbi ning sellest ajast alates oleme taas töötud. Õnneks on siin palgaga sellised lood, et kui nädala tööd teed, saad sellest rahast elada umbes kuu aega, kui just kuskil lappama ei lähe. Siiani pole läinud ja seega ok. Tegelikult on siin nende lõbustustega siiski kehvad lood. Nimelt oli meil plaan möödunud laupäev kohalikku öölokaali minna, et siis seal vähe lõõgastuda, aga kui me kell 11 baari ette jõudsime, suleti just uksed, kuna neil ühtegi klienti ei olnud. Ei viitsinud mööda linna pidu taga ajada ja kobisime tagasi teiste eestlaste pesitsuspaika, kus sai istutud lausa kella üheni. Tundub nagu oleksime jube nõrgad, aga siin on kombeks juba nii 5 paiku lauda istuda, grillida ja vaikselt timmima hakata, et siis ca 8 paiku juba välja liikuda, nagu lugesite võib ka juba 11 liiga hilja olla. Siia õhtusse mahtus ka üks tore seik, kus Renu ei olnud oma naljadega just väga tagasihoidlik ning mustanahalised tütarlapsed otsustasid meie seltskonnast lahkuda. Hommikul oli Renul vähe häbi ka ja lubas tüdrukutele lilled viia ja lausuda vabanduseks lause: „I am very very sorry! ... NIGGAS!“. Teostuseni kahjuks või õnneks ei jõudnud.

Nädalavahetus seljataha jäetuna tuli hakata asjalikuks ning minna taas agentuuride uksi kulutama. Igal pool sama jama nagu enne, ainult murelikkus teenindajate nägudelt paistis aina paremini välja. Viimasena külastasime Programmed-it, kust peale taaskordset eitavat vastust olime peaaegu lahkumas, kui küsiti, et kas teile kõlbab ükskõik mis töö, mille peale ei osanud esimese hooga väga midagi kosta. Pakuti siis mingit lambi tööd sadamas ja me muidugi nõus, sest passimisest suht kopp ees ja reisimiseks vaja vähe kõrvale ka ju panna. Selleks, et sadamas töö saada, tuli meil online induction teha, mis võttis aega koguni 5 tundi. See tähendab, et istusime arvutis ja vaatasime videosid, kus siis seletati, kuidas istuda ja astuda ning kuhjaga ohutuse teemat ning iga etapi lõpus olid veel küsimused, mis olid veelgi koomilisemad kui kogu õppematerjal ise. Hetkel jäänud veel narkotest teha ja siis paberid vormistada ja kõnet oodata. Mis tööga täpsemalt tegu on, ei tea, aga vähemalt palk on norm – 33 taala tunnis. Tegu siis ajutise otsaga.

Mõned päevad puhkust ning kolmapäeval tõmmati grill jälle käima. Seekord tehti siis kohe päris šašlõkki, et Kristjanil oleks parem Eesti asjaga harjuda enne kui neljapäevasele Eesti lennule astub. Lisaks olime meie Liisaga kolm kala (Silver Trevally) kätte saanud, mis samuti grillile läksid. Maitses hea! Nagu siinmaal kombeks, alustati vara ja lõpetati ka vara. Tagantjärgi leiname nüüd pinksilauda, mis peale kolmapäevast katsetust meie meeleolukatest õhtutest enam osa ei võta. Lisaks Kristjanile lahkus siit ka Raigo, kes suundus Broome-i, et seal oma autot müüa, loodame, et seal läheb tal edukamalt kui Hedlandis.

Skippy

Need kalad, kolm Skippyt tulid ca 15 minuti jooksul, peale seda täielik vaikus. Esimene ehmatas päris ära, sest arvasin tulemas olevat midagi suurt. Asi oli aga selles, et pole kaua kala kätte saanud ning tegemist on oma mõõdu kohta väga hea võitlejaga, seda siis ka kohalike jutu põhjal. Neljapäeval proovisime veel, kuid siis jäid saagiks vaid väga väiksed kalad, kes läksid tagasi kosuma.

Neljapäeva hommikul ärkasime selle peale, et minu telefonile oli tulnud SMS. Saatjaks majaomanik Josh, kellelt väga kummaline sõnum, kus ta pani meid väga imeliku valiku ette. Sõnumi sisu oli, et me peame valima, kas ta ostab voodi või külmiku või aiamööbli või hoopis tööriistada, et saaksin majas hakata tööd tegema. Esialgsed kokkulepped olid teistsugused. Alguses oli meie reaktsioon küll selline, et kolime kohe välja. Saime selle asja küll lahendatud, kuid mis värk oli, ei oska ikkagi tagant järgi öelda. Ma vist ei oska inglise keeles nii rääkida, et omanik aru saaks. Võibolla hetkeline meeltesegadus, kuna kutt läheb päeval kell pool 5 tööle tuleb hommiku ca 6 tagasi ja siis teeb ca 8-ni  tööasju. Tal pidi olema pangale võlga 1,2 milli taala, pole paha! Neljapäeval tuli Joshilt veel üks sms, kus siis hoopis selgem ja parem jutt. Tema sõbral pidi mulle tööd olema ning võtab minuga ühendust. Peale lõunat saingi kõne, kus lubati kaheks nädalaks tööd, algusega teisipäeval. Küsiti veel ega mul ei ole midagi labida kasutamise vastu, vastasin ei :) Pidime veel asju täpsustama ja hiljemalt reedel kokku saama, aga tundub, et peab  ise esmaspäeval ühendust võtma. Selline see Aussie asjaajamine on.

Reedesest peost võtsime poole kohaga osa, kuna laupäeval oli vaja koos omanikuga majaga seonduvaid asju arutada ja veel nipet näpet toimetada. Hommikul arutasime vähe kuuri ehitust ning siis koristasime Liisaga aias ja nautisime muid aiamõnusid. Seejärel läksime kahte garage sale-i vataama, et äkki leiame midagi sobivat ka enda elukohta. Mööblit paraku polnud, küll aga saime 8 taala eest 11 raamatut, mida nüüd lugema hakata. Pärast pidin Joshi sõbra tsikli ka meile tooma, kuna kutt pidi siit tuld panema, sest töödega kehvad lood. Tsiklit polnud küll vaja kaugelt tuua, kuid siiski ei tahaks ilma kiivrita ringi lasta, õnneks leidus mulle sobiv :). Jube mõnus oli üle pika aja taas tsikliga sõita. 

Siin sõidetakse tsikliga nii

Tervitused Lempale ja Kittyle!!!

 Nii me siis elame vaikselt ja unistame suurelt. Iseenesest oleks siin mõnus tiksuda niimoodi nädalake kuus tööd tehes, aga enne oleks selleks  vaja omale igasugu mänguasju osta, et igavusse ei sureks ning reisidest jääksimegi vaid unistama.

Tervitused Andole! Väga hea kebab on, nälga me ei jää

Meie koduloom. Neid on siin palju