Liikvel

Soovitav on võtta endale midagi söögi- ja joogipoolist kõrvale ning ka äratuskell iga 5 minuti tagant helisema panna. See blogi sai nüüd vähekene pikk (pikk jutt, sitt jutt), kuna eelmisest korrast on mõistagi juba palju möödas. Proovime selle siiski kõik koos ilusti ära lugeda!

 

26. mail usaldati minule öö vahetus, sest teine kutt oli omadega suht läbi. Mulle see öövahetus päris istus, sest öösel tuli raadiost kena mussi ja eriti just nädalavahetustel ning väsimus oli suht suur, seega aeg jooksis mõnusa kiirusega. Kui kohaliku raadio mussiga enam välja ei vedanud, siis tassisin läpaka ka kaasa ja kuulasin Tjuun Inni ja Trammi ja Bussi ning kahetsesin, et suuri kõrvaklappe, mida olin poes paaril korral katsumas käinud, ära polnud ostnud. Tavaliselt nii kahe paiku hakas silm vägisi kinni vajuma. Selle vasta aitas energijajook, millel nimeks Mother. Esimestel päevadel tõmbas see sodi mul ikka katuse korralikult sõitma, aga paari päevaga harjus organism sellega ära ja ei pidanudki enam olematute asjadega põllul võitlema. Päris nii hull see asi ei olnud, et kiilakat karu oleks näinud, aga midagi sinna kanti kiskus küll. 7. juuniks oli külv tehtud, masinad puhtaks pestud ja sai liikuma hakata.

Liisa tuli mulle seitsmendal järgi, kuid jäime minu farmi kaheksandani, et siis hommikul rahulikult liikuma hakata. Tee Kendenupi kanti viis meid läbi Lake Grace-ist, mis on üks ilmatuma soolajärv. Teele jäi veelgi mõndasid kohtasid, aga neid ma ei mäleta, kuna need olid sama igavad nagu teed Poolas. Üldse tundub siin kohati nagu oleks Poolas, pikad igavad teed ja jõhkrad põllud, vahe vaid selles, et kaasliiklejaid napib. Mida lähemale me Liisa farmile jõudsime, seda ilusamaks läks ka loodus, puud olid kõrged ja eemal paistsid ka mäed. Ka farm ise asus ühe soolajärve kaldal mäe otsas, täitsa kena kohe!

Plaanisime me peatuda seal paar päeva, et natuke tutvuda Albany ja Denmarkiga. Plaanid läksid meil lappama kohe teise päeva õhtul, kui saime tööpakkumise ca 50 km eemale piimafarmi. Me ise veel ei teadnud, et meil plaan enam ei toimi, see selgus alles hiljem. Nimelt oli meil koguaeg nii palju tegemist, et ei jõudnud õigel ajal tööpakkujatega ühendust võtta ja kui lõpuks võtsime, siis ei olnud nendega enne võimalik kokku saada kui alles laupäeval, seega pidime jääma vähemalt laupäevani. Kuna väga enam trippida ei tahtnud, sest ilmad polnud just kiita, siis reedeks pakkus Anthony mulle päevaks tööd, et nipet näpet traktoreid hooldada ja muud kasulikku teha. Veel pakkus ta võimalust, et lähme laupäeva varahommikul kalale, kuid see plaan jäi kahjuks katki, kuna merel lubas tormi. Laupäeva hommikul käisime vaatasime lehmad, laudad ja oma maja üle ning kiirustasime tagasi, sest Anthonyl oli 40 juubel ja vaja oli sättida vähe asju, et saaks siis tähistama asuda. Mõtlete nüüd, et mul jutt ei klapi kuna alles oli ta lubanud mulle ju, et lähme kalale, kuid ei, ikka klapib küll. Nimelt oli ta oma külalised kokku kutsunud juba nädala jooksul ja öelnud et kui tulete, võtke oma söögid-joogid kaas, sest tal jube kiire. Kui Lesley Anthonylt küsis, et hull oled või külalised ju tulemas, siis tema selle peale, et tähtsamad asjad kõige pealt ja siis hakkame pidu pidama. Õige, ega pidu jänes ole, et eest ära jookseb. Kuna aga kalale minek jäi ara siis tehti ikka korralikud söögid ja värgid. Õhtu üheks oodatumaks söögiks kujunes küüslauguga yabbid, mis oli meie enda püütud. Yabby on selline meie vähi moodi elukas, kes elab tammides ja õigelt tehtuna maitseb kuradi hästi. Lisaks heale toidule oli ka hea muusika. Ausalt öeldes pole vast paar aastat nii raju mussi kuskil sünnipäeval kuulnud, sest alati leidub keegi, kes tuleb paneb oma ballaadid peale ja läheb istub nurka tagasi. Nii et Aussi 40 paneb Eesti alla kolmekümnetel ikka pika puuga ära! 

Kui pidustused peetud, tuli välja, et Anthonyl on mulle veel töid, mis vaja kiirelt ara teha. Tööd hõlmasid enamuses traktorite hooldust ja shedis toimetamist. Kutil on korralik shed ja korralikud tööriistad ning korralik masinapark. Lausa lust on nimoodi tööd teha. Eriti avaldasid muljet tema aasta tagasi soetatud rekka, mis oli nii seest kui väljast väga ilus, enda tehtud swather, poolhaagis koos binnidega ja muidugi ise tehtud alumiiniumpaat. Ise tehtud paat läks tal maksma 90 tuhat taala, mis mulle tundus ikka hullult kallis. Aga pole hullu, ta sõber laseb ka omale paadi teha, mille maksumuseks peaks kujunema ca 250 tuhat taala, pluss uus auto, kuna vana ei jõua seda ära vedada. Vot sellised harrastuskalamehed siinpool kera.

Tööpakkumisi tuli meil selle kahe nädala jooksul erinevaid, nii rahaliselt huvitavaid kui ka muidu huvitavaid. Otsustasime aga, et tööd me teha ei taha siin WA edela nurgas, kuna ilmad on siin talviselt külmad ja kui on vaba päev, siis loomulikult sajab. Ütlesime kõigile viisakalt ära. Koige raskem oli pigem lahkumine Anthony, Lesley ja Mia juurest, sest olime ennast sinna mugavalt sisse seadnud ning meid võeti seal ikka nii kuradima hästi vastu, et lausa piinlik oli kohe vahel. Aga ei ole midagi teha, sest seiklus peab jätkuma.

Hüvastijätu lõunad söödud, peatse kohtumise lubadused antud, asusime muretult põhja poole teele. Kuna otse Perthi kihutada oleks olnud igav, otsustasime vihma trotsides läbi põigata Manjimupist ja Donnelly Milli, et vaadata, mida seal ka pakutakse. Pakuti meile korralikult vihma, nii et ei näinud aknastki välja, vallatuid kurve, järske mägesid, kõrgeid puid, lahedaid kängurusid ja ülbeid emusid ning suurt auku maas (kaevandus). Oleme igati rahul, et sai teel oldud mõned tunnid ja paarid sajad kilomeetrid kauem.

Kiirteele jõudes hakkas kiirendustel meie auto vibreerima. Sai peatutud ja loksutatud kõiki rattaid ja muid sillaosi, millele oli ligipääs olemas. Olime juba natuke murelikuks muutunud, et äkki ei jõuagi Perthi ning otsustasime tempot vähendad ja kulgeda rahulikult 90-ga. Auto vedas meid ilusti hostelini välja ning saime tuttu minna. Järgmisel hommikul läksin auto viga tuvastama Ikea parklasse, kuna see oli ainuke kuiv koht meie lähistel, kus kannatas auto all roomata. Auto üles tõstes oli aga auto all suur loik, mis kahjuks ei olnud tingitud vihmast vaid meie auto jahutusvedelikust. Nüüd oli siis meil kaks probleemi: lekkiv vedelik ja kohe purunev sisemine veovõlli ots. Kiire varuosa check ja tulemuseks, et vaja uut autot. Vahepeal muidugi avasin ka radiaatori korgi, kust sain endalegi üllatuseks korraliku litaka kuuma vett, käsi siiani punane ja hell. Küsite, et kas ma siis ei teadnud, et radiaatori korki ei avata kuuma mootori korral, muidugi teadsin, aga miks siis avasin, sest minuga ikka ju midagi ei juhtu, krt juhtus küll. Netis kiire otsing autodele ja selgus, et vaid üks auto terves Perthis, mida võiks vaatama minna. Kuna hommik on õhtust targem, tegime mõnusa kebabi ja jätsime mured järgmiseks päevaks. Hommikul uurisin veel varuosade saadavust ja kuna kõik asjad siiski kohe saadaval, otsustasime, et parandame auto ära. Vasaku esimese pooltelje saab kätte 150 taalaga. Hetkel on ostetud hammasrihma komplekt ja uus veepump ning mõned eritööriistad. Nende eest tuli välja käia 245 raha. Auto on hosteli taga parklas ja pooleldi lahti kistud, oleks saanud ka pumba ja rihma täna vahetatud, kuid odavad tööriistad on puruks keeratud ning pumba ristpeaga kruvi rikutud. Tundub, et lihtne asi on jälle keeruliseks läinud. Hommikul väike sörk poodi ja ehk saab abi uuest, metallist valmistatud kruvikeerajast, muidu peab linna peale trelli minema kerjama, puurima hakkama ja nii edasi.

Lisaks muredele on Perthis ka häid asju ja inimesi. Asjadest ma siin kohal ei räägiks, pigem mainiks inimesi. Nimelt resideeruvad siin nii mõnedki head eestlased, kellega peale trippi mõnus kokku saad, kõik rõõmud ja mured näost-näkku ära jagada ning siis taas teele asuda, et peatselt jälle tagasi olla. Tegelt meil siin ka üks kohalik sõber, aga küll me temaga kohtume jälle kuskil väljasõidul, kui mitte just varem.

Enesestki mõista ei ole me enam liikvel vaid lõksus selles ebameeldivas hostelis, kus on siga külm ja mis sellest veel hullem, siis mõned inimesed ei tea vist köögi puhtusest mitte midagi, kuradi inimrämps, ma ütlen. Õnneks on siin aga mõnus tagahoov, kus autoremonti viljeleda ja kus mõned ka peenemat sorti näputööd teevad, et hilisel tunnil veel mõnusalt naeru kihistada.

Seda blogi olen  nüüd nii kaua kirjutanud, et vahepeal oleme auto vist terveks saanud ja Geraldtoni joudnud. Vist sellepärast, et sisemine veovõlli ots loksub difris üles-alla  vasakule-paremale ja  minu arusaama järgi selline liikumine ei tohiks normaalne olla. Tegelikult oli ikka paras jama see auto tööle jälle saada. Põhi mureks ikka tööriistad, küll oli neid vähe, küll olid lihtsalt sitad. Muidugi anti mulle poest ka veel  vale difri simmer, muidu poleks hullu midagi, aga poodi tuli minna edasi tagasi 6 kilti, ja kogu paranduse jooksul käisin ma kokku 30 kilti, seda siis kahe päevaga. Peale mõnusat traktoris lebotamist annab selline tuuritamine ikka kõvasti tunda. Erinevaid tööriistu sai ikka juba niipalju kokku, et ei tehtnud enam need kõik autosse äragi mahtuda. Õnneks sain osad asjad Bunningsisse tagasi viia ning riistad võeti vastu ilma ühtegi küsimust esitamata. Mõned pidin siiski endale jätma, kuna kasutusjälgi polnud võimalik peita, aga neid võib teinekordki tarvis minna. Loodame, et mitte niipea.

Samas oli kogu selle paranduse juuures ka häid asju. Esiteks on need vahetatud asjad nüüd uued ja teiseks elas kogu hostel minu autoparandusele kaasa, sest lääne-eurooplaste arust peab ikka mingi mehaanik olema voi muidu jube tark, et niimoodi autot parandada suudetakse. Albaanlane aga soovitas auto ruttu rahaks teha, et küll mõni prantslane ära ostab, sest need ei pidavat autodest midagi jagama ja nad ei oska midagi vaadata ja uurida ka. Endal tal Ford tuksis automaatkastiga müügis, aga probleem tuleb alles esile mõnekümne kilomeetri sõidu jooksul. Siin see auto ost ikka riski bisness.

Hetkel oleme Geraldtonis Foreshore Backpackersi hostelis, kus kahene tuba on hinnaga 70 taala. Toas külmik ja telekas ning rõdu peatänavale, teisel pool maja aga ookeanivaade. Hetkel tundub ikka väga korralik hostel olevat. Ja mis kõige parem, siin on soe, hetkel kell 11 õhtul ja sooja 15 kraadi.

Sai nüüd siis selline pikk ja üldine jutt, aga no ei ole lihtsalt aega olnud. Küll oli vaja tööd teha, magada, trippida või siis lihtsalt Liisa farmiperega sotsialiseeruda. Äkki järgmine kord läheb paremini.

P.S tundub, et meil on jälle soojem kui teil ja kui täna veel pole, siis nädalalõpuks on, kui me just juhuslikult lõunasse tagasi ei lähe või itta ei satu.