50 tehtud, 38 veel

Alustan sealt, kust viimati pooleli jäin. Tõin Kaupo tema farmist ära ja seadsime end karavanis mugavalt sisse. Algselt plaanisime siia jääda mõneks päevaks, max nädalaks, läks aga teisiti. 

 

Avastasime Albanyt, nägime väga ilusaid kohti,sõime väga head sööki ja nautisime väljateenitud puhkust. Mõlemad tegime mu farmis tööd ka, mina olin Anthony isal abiks, Kaupo aitas Anthonyt. Sain taas lammastega tööd teha ja meelde tuletada farmikursusel õpitut – nimelt olin terve päev wool classer ehk siis inimene, kes sorteerib villa. Pärast tööpäeva lõppu olin ise paras lammas, vähemalt aroomide põhjal. Sain ka proovida tallede vaktsineerimist. Vot seda tööd mulle teha ei meeldinud. Tööprotseduurist natuke lähemalt: kõigepealt pannakse talled selili metallist seadeldise peale, ühte kõrva augustatakse farmi märk, teisest hammustatakse tangidega tükk ära, siis järgmine inimene teeb neile süsti ehk vaktsineerib ja kolmas paneb rõnga ümber saba (isaste tallede puhul ka ümber munade), et see siis paari nädala pärast ära kukuks. Seejärel tall vabastatakse ja ta saab ema otsima minna. See töö on suht verine, nahatükke vedeleb igal pool, riided ja saapad olid pärast verepritsmeid täis. Nii et jah, mitte just kõige meeldivam töö. Aga uus kogemus jälle juures ja nüüd tean, et seda teha ei taha.

Tallede märgistamine

Vabad päevad sisustasime aktiivsema puhkusega. Nimelt ronisime 1099 m kõrgusele Bluff Knoll-i otsa. Tegemist on Lääne-Austraalia ühe kõrgeima tipuga ja sealt avaneb imeline vaade ümbruskonnale. Muidugi tahtsime seda ka ise kogeda ja nii me siis matkama suundusimegi. Ilm oli ilus, päike paistis, kõik tundus sobivat. Bluff Knolli jalamile jõudes oli ilm vihmane ja pilves, aga see meid ei heidutanud. Kuna olime juba nii kaugele sõitnud, ei tahtnud ka tagasi minna. Alustasime siis 3 km pikkust teekonda 1099 m kõrgusele. Mida rohkem kõndisime, seda hullemaks ilm läks. Üleval oli lisaks vihmale ka tugev ja jäine tuul ning udu, seega lubatud imelisest vaatest jäime ilma. Sõime kiirelt banaani, et veidi jõudu koguda ja suundusime tagasi auto juurde. Sinna jõudes olid meie riided ja jalanõud läbimärjad. Õnneks oli autos Kaupo kohver, kust saime mõlemad endale kuivad riided valida ning tagasi kodu poole suunduda. Kõigest hoolimata olime rahul, et tipus ära käisime.

Seal üleval käisime

Hakkasime taas plaani pidama, et mida edasi teha. Oleks aeg edasi liikuda, muidu jääme jälle mugavustsooni kinni ja sealt on keeruline välja saada. Asja tegi lihtsamaks üks telefonikõne, mille Kaupo sai. Nimelt pakuti talle tööd ehitusel, mis meist u 1500 km kaugusel Karrathas. Sellest jäi ta küll ilma, sest olime liiga kaugel ja neil oli töötajaga kiire. Tänu sellele aga otsustasime, et nüüd ongi aeg põhja poole liikuda, tööd seal jagub, lisaks on kliima parem. Kui kolmapäeval Lesleyle teatasin, et me lahkume arvatavasti laupäeva hommikul, muutus ta päris kurvaks. Ega mul endal oli ka kahju sealt lahkuda, aga midagi pole teha. Reedel viis Lesley meid lähedal asuvasse veiniistanduse kohvikusse lõunale, nautisime seal suurepärast sööki ja jooki ning lobisesime maast ja ilmast. Äärmiselt tore oli!

Reede õhtul istusime Kaupoga majas laua taga ja valisime arvutist pilte, mida neile näidata Järsku tuli Lesley ja pani lauale kaardi, ümbriku ja paberkoti, kus oli pudel minu lemmikveini. Kaarti lugedes tuli pisar silma – nad kirjutasid, et nad on väga õnnelikud, et nende juurde tööle tulin ja samas kurvad, et lahkun, aga küll kohtume. Et neil nüüd plaan ka Eestisse tulla :). Lisaks oli kaardi vahel ilus pilt minust, Kaupost ja Miast. Ümbrikku avades oli mu üllatus aga veelgi suurem – sealt leidsin 300 dollarit. Küsisin siis, et mis see nüüd siis on. Nemad vastu, et see on boonus tehtud töö eest, väike abimees, et Austraaliat avastada. Vot selline farmipere mul! Laupäeva varahommikul jätsime hüvasti Lesleyga, sest ta läks sõbrannadega Perthi. Ta tänas Kaupot, et too siia tuli, sest tänu sellele olin ka mina seal kauem :). Andsime lubaduse, et kindlasti kohtume ja oleme ühenduses. Paari tunni pärast jätsime hüvasti ka Anthony ja Miaga. Anthony, kes muidu selline vaoshoitud mees, kallistas mind ja tänas tehtud töö eest. Mia küsis, miks ma puhkusele lähen :)

Perepilt :)

Lesley & Mia

Nüüd mul 50 farmipäeva teise aasta viisa jaoks tehtud, seega 38 veel vaja. Õnneks meil mitu pakkumist teha harvestit ehk siis külvatud vili üles võtta, saaksime ka Kaupoga koos töötada. See hooaeg algab oktoobrist ja võib kesta jaanuari. Hetkel aga ei tea, kus me harvesti ajal oleme, seega midagi vastu võtnud pole.

 

Teel Perthi kohtusime emuga

Laupäeva õhtust saati oleme tagasi Perthis samas hostelis, kus ma eelmine kord elasin. Pühapäeval lemmikõhtusööki kebabi süües helises mu telefon, imestusega vaatasin, et Eesti helistab. Tegelikult tuli kõne aga palju lähemalt, meiega samast ajavööndist isegi ehk siis Balilt. Siinkohalt tervitaksingi Ragnet ja Tomi – äärmiselt tore oli teiega rääkida!

Algne plaan oli esmaspäeva hommikul Karratha poole sõita, aga meie auto otsustas teisiti, peame seda remontima, aga sellest kirjutab Kaupo juba täpsemalt. 

Autoremonditöökoda hosteli parklas

Mul õnnestus vahepeal haigeks jääda, hääl kähe ja nohu ka, üleeile õhtul oli 38 palavik. Võtan nüüd D-vitamiini, joon sooja piima meega ja teed, eile oli juba palju parem. Õnneks oli palavik vaid üheks õhtuks, täna hommikul enesetunne täitsa hea, ainult nina endiselt kinni. Ise naljatame, et poleks vist pidanud farmist lahkuma, sest pärast seda on asjad veidi allamäge kiskunud. 

Eile õhtul käisime Külli juures pelmeeniõhtul. Olime väga üllatunud, sest uskumatult häid pelmeene saab Austraaliast osta! Oli väga tore õhtu ja aeg lausa lendas ning varsti oligi taas aeg hüvasti jätta. Täna hommikul pakkisime asjad ja suundume Geraldtoni poole, sealt edasi Exmouthi või Karrathasse või kes teab kuhu. Uued seiklused ootavad!