Go where you're celebrated not where you're tolerated: Pikk nädalavahetus

Alustame taas sealt, kus enne pooleli jäime. Mõtlesime siis meile tehtud pakkumiste peale ja samas kandideerisime gumtrees uutele kohtadele. Hommikul pidin agentuurile vastuse andma, aga nemad olid kiiremad ning helistasid mulle ja pakkusid uut tööd, kuna jama selles, et meile kahele pakutud töö hakkab alles kahe nädala pärast või isegi kuni nelja nädala pärast, sest farmer ootab vihma ja enne töödega ei alusta. Uut tööd pakkusid veel sellepärast, et olin suures hoos kandideerinud nende poolt üles pandud tööle, kus vajatakse vaid ühte töölist, mis tähendab, et peame mõneks ajaks eraldi minema. Taas oli meil, mille üle mõelda, koos otsustasime mõne kõrvalise abiga, et tuleb mõneks ajaks nii töö kui ka inglise keele huvides oma teed minna.

Järgnes tavapärane protseduur ehk siis korra The Job Shopist läbi ning väike vestlus. Õhtul sain kõne farmerilt, kes uuris vähe tausta, rääkis tingimustest ja andis sõidu juhised. No neid juhiseid ikka oli ja kogu sellest jorust ei olnud mitte lihtne aru saada. Paberile sain mingid suunad ja nimed, mille olin kirjutanud häälduse järgi. Võtsime siis goole mapsi lahti ja hakkasime dešifreerima, farmer oli andnud mulle detailse seletuse alates Perthist ja mina mõtlesin, et tegu mingite väikeste kohtadega ja nii siis kogu jama koos pöörete ja kilomeetritega kirja pannud. Gps tundub peale seda suhteliselt mõttetu ost olema, kui siin nii detailidesse laskutakse.

Pikaks nädalavahetuseks otsustasime minna minu farmi kanti luusima, et äkki leiab ka Liisale mingi farmi otsa sealt. Selleni me ei jõudnudki, vaid sõitsime hoopis Esperance-sse, kus Adam oli koos oma seltskonnaga kämpimas. Nemad olid seal juba reedest, kuid meil kujunes reedehommikune pannkoogi söömine Külli juures vähe pikaks ja me jõudsime sinna alles laupäeva lõunal. Õnneks olid ka nemad hilised ja nii me läksime koos vaatama Cape Le Grande National Park-i. Kohtuma pidime Frenchman Peak-i juures, aga keda ei tulnud, olid nemad. Niisiis tegime me väikse lõuna ja läksime matkarajale. No matkaraja kohta oli see ikka päris karm, kuna mõnedes kohtades tuli lausa käpuli seal matkata (tegu ei olnud liigsest vägijoogist tingitud olekuga), aga vaade oli seda kõike väärt. Tagasi jõudes kaunistas meie autot silt Estonians meet in Lucky Bay. Seal me siis kohtusime ja uudistasime veel pargis ringi. Adam koos sõpratega jättis Frenchman tipu päikeseloojanguks, meie läksim samal ajal randa loojangut vaatama. Loojangu ajaks jõudsid merelt kohale korralikud pilved, mis panid peas keerlema mõtte, et kuidas küll nad sealt libedaga alla saavad. Nagu õhtulauas selgus, siis vihma nad õnneks ei saanudki.

Pühapäeval plaanisime meie Liisaga minna kalale (nagu ka kolmel eelneval päeval) ja seda me ka tegime. Enne jõudsime teha aga tiiru mere ääres, vahtides väga ilusaid randasi, kus kõikjal oli täitsa korralik laine. Selle laine tõttu ei osanud küll kuskil kalastusprotseduuriga alustada ja seega asusime uuele ringile. Sobivaks kohaks osutus Salmon Beach, no nimi juba ütleb, et sobiv koht, kuigi seal oli laine vast kõige vägevam. Võtsin siis koha teiste kalastajate vahel sisse ja hakkasin püüdma lesta rakendusega mingit kala. Suht nukker oli see seis seal kalag, sest kohalikud tõmbasid mu nina eest isegi landiga pisikesi kalu välja, aga ma ei saanud ühtegi. Iseenesest oli huvitav, viskasin oma krevetiga söödastatud rakenduse sisse ja jälgisin pigem teiste tehnikat ja milliseid rakendusi kasutakse. Igal ühel erinev, vastavalt siis sellele kes mida püüda tahtis. Enne äraminekut tegin juttu ühe kohalikuga, kes väga lahkelt kohe kõik nipid ja soovitused andis. Lisaks rääkis ta, et pühade ajaks pidavat kala üldse rannast ära minema, kuna nad teavad, et siis palju konksu sööta ringi liigub ja parem seega mujal toituda. Täitsa loogiline ju :). Lisaks olulisele teabele nägime, kuidas delfiinid laintes surfasid ja korraliku vaatemängu meile pakkusid. Kokkuvõtteks oli väga meeldiv kalapüük.

Õhtul kohtusime taas kämparis teistega. Kujunes vägagi meeleolukas ja tore õhtu, pulli sai kõvasti ja aeg lendas täiega. Hommikul arutasime ilusti kõik õhtused teemad üle ja jätsime Adami ja teistega hüvasti. Meie asusime oma uute teadmistega ja rakendustega kala püüdma ja esimesed 5 minutit olid väga palju tõotavad, isegi sai paika pandud, et üle viie suure ei hakka püüdma. Kahjuks jäi saagiks vaid kolm kala, oli palju äraminekuid, rakenduse kaotusi jne. Eriti närvi ajas see, et ostsin suhteliselt kalli tamiili, mis on ikka eriline saast. Siin väga poe soovitusi ei tasu kuulda võtta. Püügi tehnika lihtne, tavaline korgi rakendus, mida kerid vees ja siis heeringas ründab seda. Kork hoiab õiget kõrgust ja raskus sügavust.

Krevetid otsas, oli aeg hakata liikuma, sest vaja sõita ca 200 kilomeetrit, et jõuda ööbimiskohta. Enne veel poest läbi, et varuda vähe sööki, juhuks kui farmi toit ei kõlba või toit tuleb ise teha. See väike pisiasi (kes teeb toidu) jäi mul täpsustamata. Istume siin nüüd kahekesi ja ootame homset, sest mul proovi nädal algamas ja Liisale lubati täpsustada paari varianti, mis ei jää minust väga kaugele (no aussi mõistes, eestlasele 10 kmi ka kauge ju). Mõnus nädalavahetus koos uute tutvustega seljataga, isepüütud kala söödud, ootan homset põnevat päeva ja toksin siin neid nuppe värskes õhus, tundub mõnus, eks! No kurat ei ole noh, sest väljas siga külm, ca 15 kraadi ja prognoos 8. Näpud on juba ära külmunud, tahaks kindaid!Õnneks on meid hea soe telk ootamas.