Kõik on uus aprillikuus

Vahepeal on nii palju juhtunud, et enam ei teagi, millest alustada. Eelmisel neljapäeval ja reedel olid forklifti kursused. Esimesel päeval pool päeva teooriat ja pärast seda praktika ning reedel eksam. Väga tore oli, eriti eksam, kus polnud mingit võimalust läbi kukkuda :). Reedel sain kõne ühest tsitrusefarmist, kuhu meile tööd pakuti. Kuna meil oli esmaspäevaks farmikoolitus planeeritud, pidin neile eitavalt vastama, aga nad andsid meile võimaluse soovi korral hiljem alustada. Eks näis, mis sellest saab. 

 

Nädalavahetuse Margaret Riveris käigust ja surfivõistlustest lugesite Kaupo postitusest, ei hakka siia midagi lisama.

Esmaspäevast neljapäevani osalesime farmikursusel (2 Workin Oz), mille ma netist leidsin. Koolitus maksab 400 taala, organiseerijaks naine nimega Ley, kes koolitab inimesi enda farmis. Pärast kursuse läbimist proovib ta sulle tööd leida. Osalejaid kuni kuus, seekord erandina seitse: kaks saksa poissi, inglane, rootslane, itaalia tüdruk ning meie.  Elame kuuekesi väikses majakeses ning magame narides, itaallane on karavanis koos tüdrukuga, kes siin farmis koduabilisena töötab. Kõik söögid (väga maitsvad!), majutus ning koolitusmaterjalid mälupulgal kuuluvad hinna sisse.

Kursus ise oli väga huvitav. Esmaspäeval oli teoreetiline osa, teisipäevast praktika. Minul algas see lammastega, pidime villa sorteerima ning lambaid õigetesse aedikutesse ajama. Lammaste aedikusse ajamine oli alguses väga keeruline, sest nad ei tahtnud kohalt liikuda. Kui aga ühe lamba liikuma said, oli lihtsam, sest tavaliselt teised järgnesid talle. Villa sorteerimine oli kohati päris sitane töö, pausile minnes olid käed musta värvi ning nende puhtaks saamiseks kulus palju vett ja seepi. Aga huvitav kogemus oli sellegi poolest, lisaks makstakse selle töö eest ka head raha. Õhtul käisime lähedalolevas farmis nende tehnikat vaatamas, mida oli seal u 3 miljoni dollari eest (traktorite hinnad alates 400 000 AUD-i, kombain 800 000 AUD-i). Kui meid sealse farmeriga tutvustati, ütles ta mulle otsa vaadates, et teab mind. Me olevat Kaupoga neile oma CV-d saatnud, et tööle saada. Kuna CV-del meie fotod, siis tundis kohe ära. Uskumatu! Maailm on tõesti väga väike.

Kolmapäeval olin oma grupiga, kuhu kuulusid veel üks saksa ja üks rootsi kutt, põllul. Seal sõitsime traktoriga, liigutasime heinapalle ja liiva ühest kohast teise, tagurdasime treileriga, õppisime sõlmede tegemist ning aia parandamist. Jällegi väga huvitav ning inforikas päev. Kaupo oli teises grupis ning tema oli alguses põllul ning päras lammaste juures. Mõlemad olime väga tublid ja jätsime koolitajatele hea mulje, juba on meil ka mõned töövariandid soolas. Lisaks olen saanud paar e-maili, kus tuntakse meie vastu huvi, seega asjad edenevad :) . Midagi kindlat veel aga pole.

Neljapäev oli viimane päev. Karjatasime lambaid, tegime mõned tiirud traktoriga ja oligi pool päeva möödas ning aeg asjad pakkida. Viis inimest viidi bussile, meie kodututena saime võimaluse veel üheks ööks farmi jääda. Nagu eelnevalt juba mainisin, siis Ley-le me väga meeldime ning seetõttu tegi ta meile majutust pakkudes erandi. Lausa kahju oli Ley juurest lahkuda, ta oli meiega ikka väga lahke. Enne äraminekut pakkus ta võimalust lihavõtete nädalal tema farmis elada, sest ta ise läheb lastega väiksele reisile ja siis oleks vaja, et keegi koerale vett annab jne. Me tahaks võimalusel ikka tööle saada, sest pangakontol olevad summad muudkui vähenevad.

Reedel saime kokku potensiaalse tööandjaga, et edasistest plaanidest rääkida. Tegemist äärmiselt toreda abielupaariga, kellel kaks farmi, mida nad siis koos majandavad. Kaupo ülesanneteks oleks viljakülvamine, mina tegeleks lammastega, valmistaks õhtusöögid ning oleks poole kohaga lapsehoidja nende 18-kuusele tütrele. Kõik söögid ja omaette karavanis elamine tasuta.  Nõusolekut pole veel andnud, sest palk pole päris see, mida tahaks. Ideaalis tahaksin ise ka rohkem farmitöödega tegeleda, lapsehoidmine pole päris minu teema. Väga keeruline olukord, peame pühapäevaks otsuse langetama.

Pärast tööintervjuud võtsime suuna Lancelini poole. Enne veel käisime kalastuspoest läbi, et vajalikud asjad osta. Nimelt olen ma juba pikemalt aega kala söömisest unistanud. Kaupo aga ütles, et enne ei saa, kui ise püüame. Noh vähemalt on meil nüüd varustus olemas, enne oli kahe rulliga (ilma ritvadeta) keeruline kala kätte saada ;).

Lancelin on väike, aga ilus linn. Maasturiga oleks siin eriti kihvt, siis saaks liivadüünidel sõita. Kuna meil neljaveoline sõber puudub, pidime düünidel jalutama. Ilus oli sellest hoolimata. Eile ja täna käisime siis lõpuks kalal. Esimene kord oli õhtuses pimeduses rannalt püük, teine kord kail. Kummalgi korral kala ei saanud :(. Söödaks ostetud külmutatud kala ei tahtnud mitte kuidagi konksu otsas püsida, peab vist vana hea kreveti juurde tagasi pöörduma.

Täna vaja rasked otsused langetada ja siis on näha, mis edasi saama hakkab.