Drug Aware Pro

Koolitused läksid edukalt nii minul kui Liisal, ega seal väga teist varianti polnudki. Reedel peale viimast koolitust oli plaan asjad pakkida ning laupäeva hommikul Freost lahkuda, nagu ikka jäi pakkimine jälle hommikuks. Teele asusime täiesti normaalsel ajal ning kell pool üks jõudsime Margaret Riverisse, kus toimuvad maailmatasemel surfivõistlused.

Laupäeval tehti ära kõik naiste sõidud ning tegemata jäi ainult finaal. Samas peeti kõrval ka kohalikku noortevõistlust, kus noorte kuttide tase väga naiste prole alla ei jäänud, selline vähemalt minu kui võhiku arvamus. Naised olid siiski vähe stabiilsemad, selles suhtes, et kui said hea laine, olid kõik manöövrid head, noored käkkisid ikka midagi ära. Pärast sõite laksime öömaja otsima, mida polnud just kerge leida, sest kõik kohad olid täis. Leidsime Wikicampist tasuta koha Rosa Glennis, mis polnud päris see, mida ootasime, kuid vähemalt sai telgis magada ja ennast välja puhata. Pühapäeva hommikul olime juba kell 9 võistluspaiga parklasse jõudnud ja me polnud kaugeltki esimesed. Väidetavalt oli skippers olnud juba 6.30 ja esimesed pealtvaatajadki siis juba kohal.

Pühapäevane laine oli juba täitsa vägev ning tänu sellele oli kogu vaatemäng palju nauditavam. Nägime ära naiste finaali, mis pakkus palju põnevust, kuna viimase hetkeni juhtis kindlalt kohalik naine ning ca 5 minutit enne lõppu tegi Hawaii tšikk korraliku sõidu ning võitja oligi selgunud. Peale finaali jätkus meeste kolmas raund, kus olid vastamisi favoriidid, kes näitasid klassi.

Kelly Slater-i sõitu ei jõudnud ära oodata, sest tahtsime valges tagasi Freosse jõuda ja samas vältida kiirteed ning kolistada mööda rannikuäärseid linnu. Jällegi tuli tõdeda, et siin nii mõndagi ilusat vaadata. Tee peale jäi ka Mandurah, kust me kunagi ammu enda auto ostsime. Mandurah-is asub väike Veneetsia, selles mõttes, et osadel tänavatel saab sõita paadiga ja seda lausa ilma treilerita, ehk siis täitsa vee sees. Kahjuks me seda väga uudistada ei jõudnud, nimelt oli meil vaja rutata randa ennast vähe värskendama.

Freosse jõudsime pimeduses ning meie ainsaks mureks oli leida endale mõnus öömaja. Peale mõningaid eksirännakuid leidsime suvalise äraniidetud platsi maantee ääres, kuhu püstitasime oma oranži telgi. Liisa oli väheke mures jänese pärast, keda me enne samal platsil hüplemas nägime. Muret tekitas talle asjaolu, et jänesed (tegu ei olnud selle merejänesega, need pidavat söö,a surfareid, kellel oranž kalipso) söövad porgandeid, mis ka teadupärast oranžid ju. Tegelikult oli meil võimalik ka Woodman Pointi rannas ööbida, aga selle koha olid juba hõivanud opossumid, kelle menüüst polnud meil mitte  mingit aimu ja seega otsustasime riskida telgi ärasöömisega. Hommikul olid nii varbad kui ka telk alles.

Tore oli lõpuks sellest Perthist välja saada ja tõdeda, et siin ikka palju uut, huvitavat ja ilusat veel avastada. Kohati tundub, et  väga kaua siin olnud juba ning  varsti peab hakkama  lahkuma. Alles kaks kuud saab täis. Kui kellegil midagi põnevat juhtunud või juhtumas, võib mulle vahel maili kirjutada, siis saab teada, mis ka kodumaal uudist; olgugi, et Skype nüüd olemas, siis sinna väga ei jõua. Küll netti pole, küll ilm on ilus ja muud sada häda. Eks arvuti see viimane koht ka, kus oma vähest järele jäänud aega sisustada. Sellega seoses meenuvad mulle  valmimisel olevad videod, aga noh, nagu öeldakse – kaua tehtud, kaunike. Eks paistab.