Go where you're celebrated not where you're tolerated: Otsused, otsused

Tähtsad otsused on endiselt tegemata. Pühapäevaga võrreldes on asi isegi hullemaks läinud, sest nüüd on veel rohkem variante, mille vahel valida. Endiselt ei suuda otsustada, mida teha. Mõni töö kehvema palgaga, aga samas võimalus rohkem tunde teha; teine jälle normaalse palgaga, aga tunde vähe jne. Keeruline. Vähemalt on hea see, et nõudlust meie järele on :)... kui nüüd vaid otsuseid langatada suudaks.

Pärast eelmise postituse kirjutamist võtsime suuna Moora poole, kus oli loootus paariks nädalaks tsitruseid korjama saada. Kohale jõudes ootas ees väike linnake ning paras kuumus, + 36 kraadi. Peatusime karavanpargis, mis oli väga soodsa hinnaga (21 dollarit kahele), isegi pesu sai tasuta pesta. Tavaliselt tuleb selle eest eraldi maksta. Kuna meil oli terve hunnik musti riideid juba kuhjunud, siis kasutasime võimalust ja asusime pesu pesema. Riputasime riided välja kuivama, jättes tähelepanuta pesuruumis olnud kirja, et ööseks asju välja mitte jätta, sest siis pannakse vihmutid tööle. Kui avastasime, et vihmutid meie peaaegu kuivi riideid niisutavad, oli juba hilja. Naersime ning asusime naljakast olukorrast pilte tegema, et ka teie naerda saaksite :)

Esmaspäeva hommikul helistasin tsitrusefarmi, kuid kahjuks olid neid töötajad olemas. Küll aga anti meile teise farmi kontakt, et sealt õnne proovida. Paraku ei vajanud ka nemad lisajõude. Kuna siin pikk nädalavahetus tulemas (reede ja esmaspäev vaba), siis väga kedagi tööle juurde ei võeta. Kaupo sai hommikul kõne ühest tööagentuurist, kuhu eelmisel päeval avaldused olime saatnud. Neil oleks meile tööd pakkuda, aga selleks peame Perthi minema ning nendega kohtuma. Kuna meil paremat plaani polnud, siis autole hääled sisse ja tuld. Moorast välja sõites käisime korra ka ühest farmis läbi, et uurida, ega nemad töölisi vaja. Rääkisime farmeriga, kes teeb kõik vajalikud tööd ise, kuid võttis siiski Kaupo numbri, et äkki läheb vaja. Ka andis soovituse ühte suuremat farmi külastada. Suundusime seda otsima, kuid kahjuks kedagi kohal polnud, kellega rääkida. Hetkel kiired ajad, farmerid valmistuvad külviks, põletavad põlde ja korjavad kive. Ega's midagi, pöörasime otsa ringi ja hakkasime Perthi poole sõitma. Kui olime peaaegu kohal, sai Kaupo kõne sellelt farmerilt, kellega enne rääkinud olime. Ta küsis, kas saime teises kohas jutule. Kui Kaupo eitavalt vastas, siis lubas ise tollele farmerile helistada ja meie kontakte jagada. Vot sellised toredad inimesed siin Austraalias!

Perthi jõudes läksime kohe The Job Shopi, rääkisime seal veidi ja oligi kõik. Edasise suhtes oli kõik plaanivaba. Sõitsime Scarborough randa, käisime seal duši all ja hakkasime otsima kohta, kus õhtusööki valmistada. Kahjuks seda ei leidnudki ning võtsime hoopis Domino pitsa. Seal igal esmaspäeval ja teisipäeval väga odavad pitsad (4,95 taala). Pärast sööki liikusime Kings Parki, kust avaneb väga ilus vaade linnale. Tegime väikse tiiru, kuulsime üle pika aja võõraid eesti keeles rääkimas ja siis tagasi autosse. Kõht oli täis ja väsimus suur, seega tuli lahendada probleem, kus öösel magada. Päeval olin Külliga rääkinud, et äkki saame paar päeva tema juures peatuda. Saame, aga alates teisipäevast, seega üks öö vaja mujal veeta. Õnneks on meil Fremantle-is üks teeäärne koht, kus ka enne paar korda telkinud, seega otsustasime selle kasuks. Kõige selle vahel sain telefonikõne ühelt farmerilt, kes nägi meie kuulutust ning tahtis tööd pakkuda. Kuna tal kaks eestlast juba tööl, siis olime meie head kandidaadid. Päris täpselt aru ei saanud, mida see töö endast kujutab, aga lubasin igatahes mõelda, sest palk tundus päris hea.

Teisipäeva hommikul ärkasime vara nagu tavaliselt, u 6 ajal, pakkisime asjad kokku ja läksime randa hommikusööki sööma. Pärast seda olime mitu tundi internetis, kammisime töökuulutusi läbi ning saatsime ka enda avaldusi. Eks ole näha, kas sealt ka mingeid vastuseid tuleb. The Job Shop-ist saime kõne, et meie CV meeldis tööandjale väga ning kui tahame, siis on töö meie. Võtsime mõtlemisaega :D

Sõitsime linnas ringi ning kella 16 läksime Külli juurde, kes oli just koolist tulnud ning kiirustas edasi tööle. Hetkel istumegi kahekesi Külli majas laua taga ja arutame, mida edasi teha. Kui lõpuks midagi välja mõtleme, anname sellest ka siin teada.