Esimene nädal farmis

Minu farmi poole sõites oli meil plaan hakata otsima tööd Liisale kõik võimalikest kohtades – pubidest, poodidest ja teeäärsetest farmidest. Farmidesse me siiski väga ei jõudnud ja pubid olid hommikul ju kinni ning ainuke pood mida nägime sealt olime juba Esperncesse minnes tööde kohta uurinud. Nii 15 km i enne minu farmi otsustasime läbi põigata farmist mis jäi küllaltki tee äärde. Õue peal toimetas farmer oma rekkaga, astusime ligi ja tervitasime teda ja uurisime töö kohta. Tema aga ütles, et mulle on tal tööd küll ja, et ta minuga telefonis rääkinud ka. Peale hetkelist arusaamatust mõistsin, et tegu ongi sama farmeriga kellele pidin tööle hakkama.

Tegemist oli tema poja farmiga, ehk selle sama farmi osaga, kus ma pidingi tööle hakkama. Kenasti kutsuti meid tuppa, kus valitses meeldiv segadus ja käimas oli suurpuhastus. Gemma (noore farmeri naine) pakus kohvi, teed ja küpsist, kuniks farmeri poeg põllult tagasi jõuab ja mulle ööbimiskoha kätte näitab. Peale tunnist ootamist joonistati meile kaart, et saaksin oma asjad majja panna ja tööle asuda. Teepeal kohtasin Kurti (noor farmer), kelle esimene küsimus oli, et mis Liisa siin teeb ja et neil talle tööd pole. Liikusime edasi Farmeri majja, kus kohtusin Janega (farmeri naine), kelle esimeseks probleemiks oli Liisa olemasolu. Lisaks sellele tutvustas ta mulle kodukorra reegleid, viisil,  mis omane ühele vinguvale kuivikule. Peale õpetusõnu jõudsin lõpuks elukohani, mis selle kõige taustal tundus kohe eriti rõve. Viskasin oma asjad räpasesse tuppa ja istusin õue matkatool, et väheke toibuda ja paika panna edasine plaan, kuna lootus oli, et Liisa saab siin ühe öö ööbida. Liisa sõitis Wave Rocki kämparisse ja mina asusin tööle koos Lõuna Afrikast pärit ca 40 dates mehega, kes tundus olevat eriline töllakas, esmamulje põhjal, kui teda koos Kurtiga teeääres nägin. 

Õhtul serveeriti maitsev õhtusöök ja päriti, et kuhu Liisa kadus, et talle ka siin toit olemas. Kolmapäeval tuli Liisa farmi tagasi, sest kämpar oli täis ja töö lootust väga ei olnud, peale selle, et saab kämparis paar päeva abiks olla. Seis oli nukker. Järgmisel päeval läksgi Liisa kämparisse tööle ja õhtuks tuli taas farmi. Janelt Liisa majutamiseks luba küsides arvas proua, et peaks ööbimise eest mingi tasu küsima, kuid õnneks oli meil juba ennegi plaanis, et äki  saab Liisa farmis päevakese abiks olla. Neljapäeva õhtuks oli seis juba täielikult muutunud, sest Liisal oli palju erinevaid pakkumisi mille vahel valida ja taas tuli teha otsuseid ja mitte kergeid. 

Tänaseks päevaks ei ole veel sellest perest aru saanud, sest ühel hetkel ähvardetakse töö kaotusega, teisel kiidetaks, külle ei sobi et Liisa siin, teisalt tunntakse muret, et kuidas ikka üksi ja nii kaugele, eks paistab, hetkel seis rahulik ja meel rõõmus.

 Tööd olen teinud 43,5 tundi . Alustasin oma nädalat väravate tegemisega põldudele ning lootus oli alustada külviga reedel. Külviga olen tegelenud hetkeks 2 tundi ja tundub, et homsest läheb täie hooga külvamiseks, aga eks seda ole näha ülehomme, mis homne tõi. Täna sai ka lambaid karjatatud, mis on ikka väga mõnus töö, kui farmer ka beati mõistab ja seda ta teeb. Selline rahulik ja stressivaba toimetamine looduses.

Masina park on meil siin suht vana, kuid asja töötavad ja töö saab tehtud. Töö autoks on 84 aasta Land Cruiser kastikas, mille kone tiksub, kui kellavärk, aga kere on väsinud. Külvimasinat veab John Deere 9300, millel jõudu 250 hp ja ausalt öeldes jääb vähe lahjaks. Muudest traktoritest väga midagi kosta ei oska kuna ei loe nimesigi välja kerelt. Sõita on nendega suhteliselt põnev, sest sujuvaks kulgemiseks tuleb siit ja sealt vähe kaasa aidata. Kirjutaks siin külvimasinast ka aga täna puhunud tuul on kõik info peast ara puhunud, vähemalt on mida järgmine kord kirjutada.

Hetkeseisuga on Liisa jõudnud ilusti Perthi Külli juurde, kust homme alustab oma teed farmi, mis asub Cadoux is. Mina aga istun oma arvutiga keset põldu ja üritan teile seda teksti edastada. Net on nii aeglane ja nii kallis, et jube lausa. 1 giga maksab 3o taala ja mailide avamine võtab aega 5 minutit. Vähemalt on nüüd vaba aeg sisustatud lemmik tegevuse – ootamisega. Muidu olen siin sisustanud oma aega teleka vahtimisega, et inglise keelt paremaks saada, aga jama selles, et kui tahad filmi vaadata pead arvestama ca 2,5 tunniga kuna reklaame on ligi tunni jagu. Lõpetuseks tahaksin tänada kõiki, kes meidki oma tegevustega kursis hoiavad. Ärge häbenege, meilige meile!

1984 Land Cruiser

Pikk nädalavahetus

Alustame taas sealt, kus enne pooleli jäime. Mõtlesime siis meile tehtud pakkumiste peale ja samas kandideerisime gumtrees uutele kohtadele. Hommikul pidin agentuurile vastuse andma, aga nemad olid kiiremad ning helistasid mulle ja pakkusid uut tööd, kuna jama selles, et meile kahele pakutud töö hakkab alles kahe nädala pärast või isegi kuni nelja nädala pärast, sest farmer ootab vihma ja enne töödega ei alusta. Uut tööd pakkusid veel sellepärast, et olin suures hoos kandideerinud nende poolt üles pandud tööle, kus vajatakse vaid ühte töölist, mis tähendab, et peame mõneks ajaks eraldi minema. Taas oli meil, mille üle mõelda, koos otsustasime mõne kõrvalise abiga, et tuleb mõneks ajaks nii töö kui ka inglise keele huvides oma teed minna.

 

Järgnes tavapärane protseduur ehk siis korra The Job Shopist läbi ning väike vestlus. Õhtul sain kõne farmerilt, kes uuris vähe tausta, rääkis tingimustest ja andis sõidu juhised. No neid juhiseid ikka oli ja kogu sellest jorust ei olnud mitte lihtne aru saada. Paberile sain mingid suunad ja nimed, mille olin kirjutanud häälduse järgi. Võtsime siis goole mapsi lahti ja hakkasime dešifreerima, farmer oli andnud mulle detailse seletuse alates Perthist ja mina mõtlesin, et tegu mingite väikeste kohtadega ja nii siis kogu jama koos pöörete ja kilomeetritega kirja pannud. Gps tundub peale seda suhteliselt mõttetu ost olema, kui siin nii detailidesse laskutakse.

Pikaks nädalavahetuseks otsustasime minna minu farmi kanti luusima, et äkki leiab ka Liisale mingi farmi otsa sealt. Selleni me ei jõudnudki, vaid sõitsime hoopis Esperance-sse, kus Adam oli koos oma seltskonnaga kämpimas. Nemad olid seal juba reedest, kuid meil  kujunes reedehommikune pannkoogi söömine Külli juures vähe pikaks ja me jõudsime sinna alles laupäeva lõunal. Õnneks olid ka nemad hilised ja nii me läksime koos vaatama Cape Le Grande National Park-i. Kohtuma pidime Frenchman Peak-i juures, aga keda ei tulnud, olid nemad. Niisiis tegime me väikse lõuna ja läksime matkarajale. No matkaraja kohta oli see ikka päris karm, kuna mõnedes kohtades tuli lausa käpuli seal matkata (tegu ei olnud liigsest vägijoogist tingitud olekuga), aga vaade oli seda kõike väärt. Tagasi jõudes kaunistas meie autot silt Estonians meet in Lucky Bay. Seal me siis kohtusime ja uudistasime veel pargis ringi. Adam koos sõpratega jättis Frenchman tipu päikeseloojanguks, meie läksim samal ajal randa loojangut vaatama. Loojangu ajaks jõudsid merelt kohale korralikud pilved, mis panid peas keerlema mõtte, et kuidas küll nad sealt libedaga alla saavad. Nagu õhtulauas selgus, siis vihma nad õnneks ei saanudki.

Pühapäeval plaanisime meie Liisaga minna kalale (nagu ka kolmel eelneval päeval) ja seda me ka tegime. Enne jõudsime teha aga tiiru mere ääres, vahtides väga ilusaid randasi, kus kõikjal oli täitsa korralik laine. Selle laine tõttu ei osanud küll kuskil kalastusprotseduuriga alustada ja seega asusime uuele ringile. Sobivaks kohaks osutus Salmon Beach, no nimi juba ütleb, et sobiv koht, kuigi seal oli laine vast kõige vägevam. Võtsin siis koha teiste kalastajate vahel sisse ja hakkasin püüdma lesta rakendusega mingit kala. Suht nukker oli see seis seal kalag, sest kohalikud tõmbasid mu nina eest isegi landiga pisikesi kalu välja, aga ma ei saanud ühtegi. Iseenesest oli huvitav, viskasin oma krevetiga söödastatud rakenduse sisse ja jälgisin pigem teiste tehnikat ja milliseid rakendusi kasutakse. Igal ühel erinev, vastavalt siis sellele kes mida püüda tahtis. Enne äraminekut tegin juttu ühe kohalikuga, kes väga lahkelt kohe kõik nipid ja soovitused andis. Lisaks rääkis ta, et pühade ajaks pidavat kala üldse rannast ära minema, kuna nad teavad, et siis palju konksu sööta ringi liigub ja parem seega mujal toituda. Täitsa loogiline ju :). Lisaks olulisele teabele nägime, kuidas delfiinid laintes surfasid ja korraliku vaatemängu meile pakkusid. Kokkuvõtteks oli väga meeldiv kalapüük.

Õhtul kohtusime taas kämparis teistega. Kujunes vägagi meeleolukas ja tore õhtu, pulli sai kõvasti ja aeg lendas täiega. Hommikul arutasime ilusti kõik õhtused teemad üle ja jätsime Adami ja teistega hüvasti. Meie asusime oma uute teadmistega ja rakendustega kala püüdma ja esimesed 5 minutit olid väga palju tõotavad, isegi sai paika pandud, et üle viie suure ei hakka püüdma. Kahjuks jäi saagiks vaid kolm kala, oli palju äraminekuid, rakenduse kaotusi jne. Eriti närvi ajas see, et ostsin suhteliselt kalli tamiili, mis on ikka eriline saast. Siin väga poe soovitusi ei tasu kuulda võtta. Püügi tehnika lihtne, tavaline korgi rakendus, mida kerid vees ja siis heeringas ründab seda. Kork hoiab õiget kõrgust ja raskus sügavust. 

Krevetid otsas, oli aeg hakata liikuma, sest vaja sõita ca 200 kilomeetrit, et jõuda ööbimiskohta. Enne veel poest läbi, et varuda vähe sööki, juhuks kui farmi toit ei kõlba või toit tuleb ise teha. See väike pisiasi (kes teeb toidu) jäi mul täpsustamata. Istume siin nüüd kahekesi ja ootame homset, sest mul proovi nädal algamas ja Liisale lubati täpsustada paari varianti, mis ei jää minust väga kaugele (no aussi mõistes, eestlasele 10 kmi ka kauge ju). Mõnus nädalavahetus koos uute tutvustega seljataga, isepüütud kala söödud, ootan homset põnevat päeva ja toksin siin neid nuppe värskes õhus, tundub mõnus, eks! No kurat ei ole noh, sest väljas siga külm, ca 15 kraadi ja prognoos 8. Näpud on juba ära külmunud, tahaks kindaid!Õnneks on meid hea soe telk ootamas.

Ruumi meil autos jagub

@ Wave Rock

Wave Rock isiklikult

Natuke mägironimist ka

Frenchman Peak - seal tipus käisimegi

Ostsime uue auto :)

Kalapüük Aussie moodi

Delfiinishow. Parimaid palasid kahjuks pildile ei saanud

Black Asians, Malaysians, Germans, Aussies & Estonians

Esimene heeringas

Otsused, otsused

Tähtsad otsused on endiselt tegemata.  Pühapäevaga võrreldes on asi isegi hullemaks läinud, sest nüüd on veel rohkem variante, mille vahel valida. Endiselt ei suuda otsustada, mida teha. Mõni töö kehvema palgaga, aga samas võimalus rohkem tunde teha; teine jälle normaalse palgaga, aga tunde vähe jne. Keeruline. Vähemalt on hea see, et nõudlust meie järele on :)... kui nüüd vaid otsuseid langatada suudaks.

Pärast eelmise postituse kirjutamist võtsime suuna Moora poole, kus oli loootus paariks nädalaks tsitruseid korjama saada. Kohale jõudes ootas ees väike linnake ning paras kuumus, + 36 kraadi. Peatusime karavanpargis, mis oli väga soodsa hinnaga (21 dollarit kahele), isegi pesu sai tasuta pesta. Tavaliselt tuleb selle eest eraldi maksta. Kuna meil oli terve hunnik musti riideid juba kuhjunud, siis kasutasime võimalust ja asusime pesu pesema. Riputasime riided välja kuivama, jättes tähelepanuta pesuruumis olnud kirja, et ööseks asju välja mitte jätta, sest siis pannakse vihmutid tööle. Kui avastasime, et vihmutid meie peaaegu kuivi riideid niisutavad, oli juba hilja. Naersime ning asusime naljakast olukorrast pilte tegema, et ka teie naerda saaksite :)

Esmaspäeva hommikul helistasin tsitrusefarmi, kuid kahjuks olid neid töötajad olemas. Küll aga anti meile teise farmi kontakt, et sealt õnne proovida. Paraku ei vajanud ka nemad lisajõude. Kuna siin pikk nädalavahetus tulemas (reede ja esmaspäev vaba), siis väga kedagi tööle juurde ei võeta. Kaupo sai hommikul kõne ühest tööagentuurist, kuhu eelmisel päeval avaldused olime saatnud. Neil oleks meile tööd pakkuda, aga selleks peame Perthi minema ning nendega kohtuma. Kuna meil paremat plaani polnud, siis autole hääled sisse ja tuld. Moorast välja sõites käisime korra ka ühest farmis läbi, et uurida, ega nemad töölisi vaja. Rääkisime farmeriga, kes teeb kõik vajalikud tööd ise, kuid võttis siiski Kaupo numbri, et äkki läheb vaja. Ka andis soovituse ühte suuremat farmi külastada. Suundusime seda otsima, kuid kahjuks kedagi kohal polnud, kellega rääkida. Hetkel kiired ajad, farmerid valmistuvad külviks, põletavad põlde ja korjavad kive. Ega's midagi, pöörasime otsa ringi ja hakkasime Perthi poole sõitma. Kui olime peaaegu kohal, sai Kaupo kõne sellelt farmerilt, kellega enne rääkinud olime. Ta küsis, kas saime teises kohas jutule. Kui Kaupo eitavalt vastas, siis lubas ise tollele farmerile helistada ja meie kontakte jagada. Vot sellised toredad inimesed siin Austraalias!

Perthi jõudes läksime kohe The Job Shopi, rääkisime seal veidi ja oligi kõik. Edasise suhtes oli kõik plaanivaba. Sõitsime Scarborough randa, käisime seal duši all ja hakkasime otsima kohta, kus õhtusööki valmistada. Kahjuks seda ei leidnudki ning võtsime hoopis Domino pitsa. Seal igal esmaspäeval ja teisipäeval väga odavad pitsad (4,95 taala). Pärast sööki liikusime Kings Parki, kust avaneb väga ilus vaade linnale. Tegime väikse tiiru, kuulsime üle pika aja võõraid eesti keeles rääkimas ja siis tagasi autosse. Kõht oli täis ja väsimus suur, seega tuli lahendada probleem, kus öösel magada. Päeval olin Külliga rääkinud, et äkki saame paar päeva tema juures peatuda. Saame, aga alates teisipäevast, seega üks öö vaja mujal veeta. Õnneks on meil Fremantle-is üks teeäärne koht, kus ka enne paar korda telkinud, seega otsustasime selle kasuks. Kõige selle vahel sain telefonikõne ühelt farmerilt, kes nägi meie kuulutust ning tahtis tööd pakkuda. Kuna tal kaks eestlast juba tööl, siis olime meie head kandidaadid. Päris täpselt aru ei saanud, mida see töö endast kujutab, aga lubasin igatahes mõelda, sest palk tundus päris hea.

Teisipäeva hommikul ärkasime vara nagu tavaliselt, u 6 ajal, pakkisime asjad kokku ja läksime randa hommikusööki sööma. Pärast seda olime mitu tundi internetis, kammisime töökuulutusi läbi ning saatsime ka enda avaldusi. Eks ole näha, kas sealt ka mingeid vastuseid tuleb. The Job Shop-ist saime kõne, et meie CV meeldis tööandjale väga ning kui tahame, siis on töö meie. Võtsime mõtlemisaega :D

Sõitsime linnas ringi ning kella 16 läksime Külli juurde, kes oli just koolist tulnud ning kiirustas edasi tööle. Hetkel istumegi kahekesi Külli majas laua taga ja arutame, mida edasi teha. Kui lõpuks midagi välja mõtleme, anname sellest ka siin teada.

Igal võimaliku hetkel võetakse rula välja

Pesu kuivatamine meie moodi

@ Moora

Külvihooajaks valmistumine

Kõik kohad on suitsu täis

Perth

Perth 2

See pilt iseloomustab meie hetkeolukorda

Kõik on uus aprillikuus

Vahepeal on nii palju juhtunud, et enam ei teagi, millest alustada. Eelmisel neljapäeval ja reedel olid forklifti kursused. Esimesel päeval pool päeva teooriat ja pärast seda praktika ning reedel eksam. Väga tore oli, eriti eksam, kus polnud mingit võimalust läbi kukkuda :). Reedel sain kõne ühest tsitrusefarmist, kuhu meile tööd pakuti. Kuna meil oli esmaspäevaks farmikoolitus planeeritud, pidin neile eitavalt vastama, aga nad andsid meile võimaluse soovi korral hiljem alustada. Eks näis, mis sellest saab. 

 

Nädalavahetuse Margaret Riveris käigust ja surfivõistlustest lugesite Kaupo postitusest, ei hakka siia midagi lisama.

Esmaspäevast neljapäevani osalesime farmikursusel (2 Workin Oz), mille ma netist leidsin. Koolitus maksab 400 taala, organiseerijaks naine nimega Ley, kes koolitab inimesi enda farmis. Pärast kursuse läbimist proovib ta sulle tööd leida. Osalejaid kuni kuus, seekord erandina seitse: kaks saksa poissi, inglane, rootslane, itaalia tüdruk ning meie.  Elame kuuekesi väikses majakeses ning magame narides, itaallane on karavanis koos tüdrukuga, kes siin farmis koduabilisena töötab. Kõik söögid (väga maitsvad!), majutus ning koolitusmaterjalid mälupulgal kuuluvad hinna sisse.

Kursus ise oli väga huvitav. Esmaspäeval oli teoreetiline osa, teisipäevast praktika. Minul algas see lammastega, pidime villa sorteerima ning lambaid õigetesse aedikutesse ajama. Lammaste aedikusse ajamine oli alguses väga keeruline, sest nad ei tahtnud kohalt liikuda. Kui aga ühe lamba liikuma said, oli lihtsam, sest tavaliselt teised järgnesid talle. Villa sorteerimine oli kohati päris sitane töö, pausile minnes olid käed musta värvi ning nende puhtaks saamiseks kulus palju vett ja seepi. Aga huvitav kogemus oli sellegi poolest, lisaks makstakse selle töö eest ka head raha. Õhtul käisime lähedalolevas farmis nende tehnikat vaatamas, mida oli seal u 3 miljoni dollari eest (traktorite hinnad alates 400 000 AUD-i, kombain 800 000 AUD-i). Kui meid sealse farmeriga tutvustati, ütles ta mulle otsa vaadates, et teab mind. Me olevat Kaupoga neile oma CV-d saatnud, et tööle saada. Kuna CV-del meie fotod, siis tundis kohe ära. Uskumatu! Maailm on tõesti väga väike.

Kolmapäeval olin oma grupiga, kuhu kuulusid veel üks saksa ja üks rootsi kutt, põllul. Seal sõitsime traktoriga, liigutasime heinapalle ja liiva ühest kohast teise, tagurdasime treileriga, õppisime sõlmede tegemist ning aia parandamist. Jällegi väga huvitav ning inforikas päev. Kaupo oli teises grupis ning tema oli alguses põllul ning päras lammaste juures. Mõlemad olime väga tublid ja jätsime koolitajatele hea mulje, juba on meil ka mõned töövariandid soolas. Lisaks olen saanud paar e-maili, kus tuntakse meie vastu huvi, seega asjad edenevad :) . Midagi kindlat veel aga pole.

Neljapäev oli viimane päev. Karjatasime lambaid, tegime mõned tiirud traktoriga ja oligi pool päeva möödas ning aeg asjad pakkida. Viis inimest viidi bussile, meie kodututena saime võimaluse veel üheks ööks farmi jääda. Nagu eelnevalt juba mainisin, siis Ley-le me väga meeldime ning seetõttu tegi ta meile majutust pakkudes erandi. Lausa kahju oli Ley juurest lahkuda, ta oli meiega ikka väga lahke. Enne äraminekut pakkus ta võimalust lihavõtete nädalal tema farmis elada, sest ta ise läheb lastega väiksele reisile ja siis oleks vaja, et keegi koerale vett annab jne. Me tahaks võimalusel ikka tööle saada, sest pangakontol olevad summad muudkui vähenevad.

Reedel saime kokku potensiaalse tööandjaga, et edasistest plaanidest rääkida. Tegemist äärmiselt toreda abielupaariga, kellel kaks farmi, mida nad siis koos majandavad. Kaupo ülesanneteks oleks viljakülvamine, mina tegeleks lammastega, valmistaks õhtusöögid ning oleks poole kohaga lapsehoidja nende 18-kuusele tütrele. Kõik söögid ja omaette karavanis elamine tasuta.  Nõusolekut pole veel andnud, sest palk pole päris see, mida tahaks. Ideaalis tahaksin ise ka rohkem farmitöödega tegeleda, lapsehoidmine pole päris minu teema. Väga keeruline olukord, peame pühapäevaks otsuse langetama.

Pärast tööintervjuud võtsime suuna Lancelini poole. Enne veel käisime kalastuspoest läbi, et vajalikud asjad osta. Nimelt olen ma juba pikemalt aega kala söömisest unistanud. Kaupo aga ütles, et enne ei saa, kui ise püüame. Noh vähemalt on meil nüüd varustus olemas, enne oli kahe rulliga (ilma ritvadeta) keeruline kala kätte saada ;).

Lancelin on väike, aga ilus linn. Maasturiga oleks siin eriti kihvt, siis saaks liivadüünidel sõita. Kuna meil neljaveoline sõber puudub, pidime düünidel jalutama. Ilus oli sellest hoolimata. Eile ja täna käisime siis lõpuks kalal. Esimene kord oli õhtuses pimeduses rannalt püük, teine kord kail. Kummalgi korral kala ei saanud :(. Söödaks ostetud külmutatud kala ei tahtnud mitte kuidagi konksu otsas püsida, peab vist vana hea kreveti juurde tagasi pöörduma.

Täna vaja rasked otsused langetada ja siis on näha, mis edasi saama hakkab.

Drug Aware Pro

Koolitused läksid edukalt nii minul kui Liisal, ega seal väga teist varianti polnudki. Reedel peale viimast koolitust oli plaan asjad pakkida ning laupäeva hommikul Freost lahkuda, nagu ikka jäi pakkimine jälle hommikuks. Teele asusime täiesti normaalsel ajal ning kell pool üks jõudsime Margaret Riverisse, kus toimuvad maailmatasemel surfivõistlused.

Laupäeval tehti ära kõik naiste sõidud ning tegemata jäi ainult finaal. Samas peeti kõrval ka kohalikku noortevõistlust, kus noorte kuttide tase väga naiste prole alla ei jäänud, selline vähemalt minu kui võhiku arvamus. Naised olid siiski vähe stabiilsemad, selles suhtes, et kui said hea laine, olid kõik manöövrid head, noored käkkisid ikka midagi ära. Pärast sõite laksime öömaja otsima, mida polnud just kerge leida, sest kõik kohad olid täis. Leidsime Wikicampist tasuta koha Rosa Glennis, mis polnud päris see, mida ootasime, kuid vähemalt sai telgis magada ja ennast välja puhata. Pühapäeva hommikul olime juba kell 9 võistluspaiga parklasse jõudnud ja me polnud kaugeltki esimesed. Väidetavalt oli skippers olnud juba 6.30 ja esimesed pealtvaatajadki siis juba kohal.

Pühapäevane laine oli juba täitsa vägev ning tänu sellele oli kogu vaatemäng palju nauditavam. Nägime ära naiste finaali, mis pakkus palju põnevust, kuna viimase hetkeni juhtis kindlalt kohalik naine ning ca 5 minutit enne lõppu tegi Hawaii tšikk korraliku sõidu ning võitja oligi selgunud. Peale finaali jätkus meeste kolmas raund, kus olid vastamisi favoriidid, kes näitasid klassi.

Kelly Slater-i sõitu ei jõudnud ära oodata, sest tahtsime valges tagasi Freosse jõuda ja samas vältida kiirteed ning kolistada mööda rannikuäärseid linnu. Jällegi tuli tõdeda, et siin nii mõndagi ilusat vaadata. Tee peale jäi ka Mandurah, kust me kunagi ammu enda auto ostsime. Mandurah-is asub väike Veneetsia, selles mõttes, et osadel tänavatel saab sõita paadiga ja seda lausa ilma treilerita, ehk siis täitsa vee sees. Kahjuks me seda väga uudistada ei jõudnud, nimelt oli meil vaja rutata randa ennast vähe värskendama.

Freosse jõudsime pimeduses ning meie ainsaks mureks oli leida endale mõnus öömaja. Peale mõningaid eksirännakuid leidsime suvalise äraniidetud platsi maantee ääres, kuhu püstitasime oma oranži telgi. Liisa oli väheke mures jänese pärast, keda me enne samal platsil hüplemas nägime. Muret tekitas talle asjaolu, et jänesed (tegu ei olnud selle merejänesega, need pidavat söö,a surfareid, kellel oranž kalipso) söövad porgandeid, mis ka teadupärast oranžid ju. Tegelikult oli meil võimalik ka Woodman Pointi rannas ööbida, aga selle koha olid juba hõivanud opossumid, kelle menüüst polnud meil mitte  mingit aimu ja seega otsustasime riskida telgi ärasöömisega. Hommikul olid nii varbad kui ka telk alles.

Tore oli lõpuks sellest Perthist välja saada ja tõdeda, et siin ikka palju uut, huvitavat ja ilusat veel avastada. Kohati tundub, et  väga kaua siin olnud juba ning  varsti peab hakkama  lahkuma. Alles kaks kuud saab täis. Kui kellegil midagi põnevat juhtunud või juhtumas, võib mulle vahel maili kirjutada, siis saab teada, mis ka kodumaal uudist; olgugi, et Skype nüüd olemas, siis sinna väga ei jõua. Küll netti pole, küll ilm on ilus ja muud sada häda. Eks arvuti see viimane koht ka, kus oma vähest järele jäänud aega sisustada. Sellega seoses meenuvad mulle  valmimisel olevad videod, aga noh, nagu öeldakse – kaua tehtud, kaunike. Eks paistab.