Exmouth – Karratha

Tee pikkuseks oli TomTom-i järgi natuke alla 600 kilomeetri. Tee ääres enam asustust ei näinud, ausalt öeldes oli juba peale Geraldtoni suht hõredaks jäänud, kuid sellel lõigul hakkas see kõige paremini silma. Vastu tulevateks autodeks olid maasturid, millel vagunelamu voi paat taga. Tee äärtes töllerdasid lehmad, lambad ja kitsed. Kängusi enam niipalju ei olnud. Maastik muutus vähe künklikumaks, aga eestlaste mõistes siis mägiseks, sest tee peal oli mingi küngas kõrgusega üle 400 meetri, mis siis suurem kui meie Suur Munamägi. Kaevanduspiirkonda jõudmisest andsid meile märku mitmed sildid kirjaga mine site.

 

Karrathast on kuidagi jäänud juttude põhjal mulje nagu mingist jubedast kolkast, kus midagi pole ja on jube kallis. Võrreldes tee peal olevate kohtadega on Karratha lausa suur linn ca 17 000 elanikuga. Kesklinnas oli kohe olemas Coles, Woolworths, KFC, McDonalds ja täitsa talutava hinnaga kütus. Lisaks siis erinevaid karavanparke ja isegi üks looduses telkimise võimalus, mille ka kohe ära kasutasime, tasudes 10 taala öö eest.

Hommikul alustasime töö otsimisega, Karrathas on 10 tööagentuuri, aga meie suutsime külastada vaid viite. Kahjuks sealt meile midagi positiivset ei öeldud, hetkel töömaastikul vaiksed ajad, vaja vaid juba kaevanduse kogemusega kaevureid. Leidsime veel ühe huvitava koha, kus aidatakse tööotsijatel CV-d koostada ja ollakse muidu toeks. Otsustasime seda teenust kasutada ja seega ei viitsinud ülejäänud agentuure enam külastada. 

Nüüd istume Dampier-is karavanpargis mõnusa vaatega kaubasadamale (veab välja kõike, mida siinkandis kaevandatakse). Loodame, et täna öösel laadima ei hakata. Homme siis uue hooga edasi tööd otsima. Plekki õnneks navaala, seega muretsema ei pea, aga seda siinkandis tsillimisele kulutada tundub siiski suhteliselt tobe.

Vaade telgiukselt