Karratha – Port Hedland ja South Hedland

Viimasest sissekandest juba nii kaua möödas, et enam ei mäletagi, mis vahepeal toimunud on, aga proovin siiski meenutada. 

Otsustasime Port Hedlandi sõita, sest kandideerisin ühele tööle ja sealt kutsuti meid mõlemaid vestlusele. Nimelt nad helistasid mu farmerile (Aussis on soovitajatel väga oluline roll, alati helistatakse ja küsitakse) ja too kiitis nii mind kui ka Kaupot taevani. Kuna Karrathas polnud töödega just kiita, siis võtsimegi esmaspäeval (07. juuli) selle sõidu ette. Tee pikkuseks 242 km. Poolel maal sai Kaupo ühelt Karratha agentuurilt kõne, et tule homme tööle. Ta pidi muidugi ära ütlema, sest meil oli vestlus kell 6 õhtul ja ei teadnud, kaua seal läheb. 

Port Hedlandi jõudes läksime esmalt infopunkti, kust saime tööagentuuride kontaktid ja seejärel asusime neid külastama. Igal pool sama jutt, et praegu tööd pole, hetkel 10 aasta vaikseim periood jne jne. 

Seadsime end sisse South Hedlandi lähedal asuvasse golfiglubi karavanparki, kus telgikoht maksab 20 taala (selle piirkonna odavaim, mujal algavad hinnad 50 taalast) ja suundusime töövestlusele. Sisse astudes öeldi kohe, et teid ma tean. Selgus, et intervjueerija on mu farmeri tuttav. No tere talv küll! Austraalia ikka nii väike, igal pool keegi, kes teab kedagi, keda ka sina tead. Vestlusele oli kutsutud 11 inimest, kohale tuli 8, neist 3 olid naised (minuga koos). Algselt tundus, et meie võimalused tööd saada on päris head. Kui teised osalejad lahkusid, paluti meil veel sinna jääda. Tundus paljulubav. Steve, intervjuuerija, rääkis, et kui läheme idakaldale ja tahame farmitööd teha, siis tal seal farm ja andis visiitkaardi, et saaksime ühendust võtta. Siis tuli juttu ka meie viisast, kaua sellega tööd saame teha jne. Siis jõudis kohale, et meie seis enam nii hea pole. Järgmine päev saime e-maili, et hetkel meid ei valitud, võibolla võetakse ühendust paari nädala pärast, kui neil taas inimesi vaja läheb. Tundub, et nad võtsid suht füüsilisele tööle ühe kuti, kes eelnevalt McDonaldsi manager olnud ja teise, kes tehnikapoes müüja olnud. Vot seda Aussi loogikat! Meie oleksime küll ennast palganud :).

Teisipäeval sõitsime ringi South Hedlandis (18 km Port Hedlandist) ja külastasime sealseid tööbüroosid. Niisama ringi sõites märkas Kaupo ühte tuttavat autot ja asus seda jälitama. Selgus, et tal oli õigus ja roolis oli eestlastest kolleeg Marko Arcadiast, kes paar päeva tagasi siia kolis, sest tal naine ja sõbrad ees ootamas. Ta tahtis siin oma Landcruiseri maha müüa, see õnnestus tal päris kiirelt – kolmapäeval oli auto müüdud. Samal päeval saime kõne, et meile on tööd pakkuda. Sõitsime siis Manpoweri kontorisse täpsemalt infot saama. Meile pakuti kahepäevast koristamistööd – vanad majad tahetakse müüki panna, aga enne vaja neid veidi ilusamaks teha. Saame koos tööd teha ja palk kah norm, 28 taala tunnis. Võtsime selle vastu ja arvasime, et saame järgmisel päeval alustada.  

Pärast Manpowerit läksime Marko juurde auto müümist tähistama ning seal pakuti meile mitu korda, et võiksime nende juures veidi aega elada. Loomulikult ei jätnud seda võimalust kasutamata ning sõitsime karavanparki, viskasime asjad autosse ja tagasi eestlaste juurde. Majas elab 6 eestlast, lisaks majaperemees, kes on 24-aastane abo kutt, töötab FIFO-na (fly in fly out) kaevanduses dump truck-il, teenib 14 000 dollarit kuus, vahetus on 2 nädalat ehk kodus teda peaegu polegi. Hea elu :). 

Vahepeal on siin tunne nagu polekski Austraalias, eesti keel igal pool. Ikka uskumatult palju neid eestlasi siin – lisaks neile kuuele on siin veel nende tuttavaid ja sõpru, seega paras punt koos. Pühapäeval läksime  nendega road trip-ile Cape Keraudrenisse, mis u 150 km kaugusel. Päevitasime, ujusime, sõitsime ringi – ühesõnaga tore päev oli. Esmaspäeva õhtul kolisme tagasi karavanparki, sest abo pidi teisipäeval tagasi tulema, aga keegi ei teadnud täpselt, mis kell. Jätsime surfivarustuse ja osa asju eestlaste juurde hoiule ja läinud me olimegi.

Koristamistööga alustasime alles sel neljapäeval ehk siis nädal hiljem. Tüüpiline Austraalia asjaajamine.  Mõned majad olid päris jubedad, teised jällegi päris normaalsed. Mõnes võiks elada küll, kui enne natuke remonti teha. Manpowerist saime tagasiside, et klient on meie tööga ülimalt rahul. Seda oli küll rõõm kuulda :).

Kaupo sai eile eestlaste kaudu u nädalaks värvimistöö, seega oli täna taas varajane äratus, viisin ta tööle ära ja tulin tagasi ning magasin veidi, nüüd istun õues ja kirjutan blogi. Endiselt elame telgis. Oleme küll erinevaid tube vaatamas käinud, kuhu üürilist otsitakse, aga seni pole midagi leidnud. Hinnad siin päris kõrged ja seepärast raske midagi head leida. Homme lähme taas ühte elamist vaatama, äkki seekord joppab. Eriti lahe seik oli meil aga ühe india mehega, kes pakkus elamiseks väga räämas karavani või siis plekist kuuri, kus normaalsed nimesed asju hoiaksid. Aga ta julgustas ikka sisse astuma, no ja konditsioneer oli ju ka. Kaupo mahtus seal vaevu sirgelt seisma, suht madal onn. Panime kiirelt minema ning kahetsesime, et pilti ei saanud teha. See oli ikka tase omaette! 

Vot sellised seiklused meil siin kaugel. Üks on kindel - igav siin ei hakka.