Go where you're celebrated not where you're tolerated: Kuu farmis

Kuu farmis on ikka väga ilus ja võimas. Ausalt, nii suurt kuud pole ma oma elus veel näinud nagu siin on. Samuti on taevas ka nii umbes lõpmatus tähte ja kõik nii eredad, sest puudub valgusreostus, mis omane asustatud piirkondadele.

Lisaks taevas laiutavale kuule on täis saanud minul ka kuu aega farmis töötamist. Aeg on läinud kiirelt ja kardetud tundide venimist traktoris pole veel ette tulnud. Nimelt on tekkinud selline mõnus seisund, kus järsku avastad, et kätte on jõudnud juba lõuna aga mida vahepeal tegid ja kuidas juba niipalju ära tehtud, kohe mitte ei mõista. No eks ma mõtlemisega tegelen, aga midagi tarka pole välja mõelnud, sest alati jään kuhugi toppama ja siis oleks vaja kuskilt lisa infot hankida, aga Nokia 208 võimaldab avada vaid teatud saite interneti avarustest ja nii see asi sinna paika jääbki. Kirja ka oma vaimu sünnitusi pole mõtet panna, kuna kirjutada mõistan ma vaid sellist salakirja mille võtit ma ise ka ei tea, kaasa aitab ka muidugi traktori pidev loksumine. Kurat kas ei saa siis põlde ära asfalteerida, aru ma ei saa. Kuid kokkuvõteks - mõtelda on mõnus.

Tööd teen 12 tundi päevas ja iga päev kui vihma ei saja. Siiani on olnud mul kolm vaba päeva koos tänasega. Ameti nimetus mul airseeder operator seega nüüd juba kolm nädalat on minu ülesandeks juhtida traktorit, vaadata, et kogu kaadervärk toimiks, tankida kütust ja täita aparaat seemne ja väetisega. Lisaks ka suhtlemine raadioside kaudu farmeritega kui midagi vaja. Kõige raskem osa ongi see raadio suhtlus, aru ei saa ma midagi, aga seda põnevam ongi. Tegelt pole see asi nii väga ainult minus kinni, kuna ka 5 aastat Aussis elanud töökaaslane ei saa tihti aru mida noor farmer tahab. Teistest saab jällegi kergelt aru, kõige paremini aga Janest, sest räägib aeglaselt ja asjast, mitte ümbernurga nagu mõni. Ühel kenal päeval sain veeta ka mõned tunnid boomspray peal, sellega vähe lõbusam, kuna kiirus ca 24 km tunnis, külvamisel kui traktor vedada suudab 9 kmi tunnis. Vedada suudab ta harva seega enamuse ajast 8 km tunnis.

Muret valmistavad mulle vabad päevad, sest ei oska neid mitte kuidagi sisustada. Ühel vabal päeval otsustasime minna kohaliku pubisse, sest igapäevastest võileibadest, mida lõunaks sööme, oli tagasihoidlikult öeldes kopp ees. Pubis sain ma lõpuks juua nii palju kui tahtsin, olin seda juba kaua oodanud. Tellisin omale alustuseks pindi ja kanasnitsli prae. Paaridaam oli alguses natukene kohkunud, kuna keegi polnud talt varem ühte pinti piima tellinud, aga üks kord on ikka esimene kord. Jah, lugesite õieti, pindi piima (viimase alkoholse joogi tegin Helsingi lennukas, sellest juba kolm kuud), sest meil siin algus oli mingi piima ikaldus farmis, aga see on lahenenud ning enam ei pea müslit teega sööma. Ärge nüüd asjast valesti aru saage, toit on tegelikult hea, aga lihtsalt võileib ei ole minu lemmik ja tänaseks on neid juba paar tükki ära söödud ka.

Minu eelmises postis sai mainitud, et asjad vanad aga hooldatud ja kõik sujub, siis viimane nädal pole enam nagu hästi läinud. Ei ole see tänapäeva elu kerge ühti, kvaliteedsed asjad väsivad ja uutel asjadel pole nagu jälle kvaliteeti. Nimelt lagunes ära traktori kütusefiltri tihend, mis seiskas töö paariks tunniks, filter oli vahetatud enne külvi algust. Järgmine päev ei pidanud kütusevoolik survele vastu ja hakkas lekkima, töö peatus taas mõneks tunniks. Sai päevake normaalse tempoga tööd teha ning siis andis saba, üks asi mille tähendust ma Eesti keeles ei tea. Samas peab mainima, et õnneks on sündmused aset leidnud minu vahetuse ajal, kui abi kiire tulema ja on viitsimist asjade tegeleda, sest öösel on lihtne tulema otsus, et vaatame seda asja hommikul. Vana tehnika mureks on ka kiirus ning võimsus. Väetise binni täitmine on nii aeglane, et mine või koju magama vahepeal ning ka traktor lahja. See kõik aga pärsib töö tempot ja nii pole korralikust külvimasinast väga kasu. Kuuri alla nägin ka nende kombaini, mis tundub kõlbulik muuseumi eksponaadiks, sellega ma siin farmis igaljuhul sõita ei taha, sellist võimalust pakuti mulle sügiseks. Kurb on vaadata, et nad on jõudnud sellisesse punkti, kus peaaegu kogu tehnika vajaks välja vahetamist.

Vahepeal käis meil ka farmis töökontroll. Täiesti puht juhuslikult oli tegemist minule juba vana tuttavaga Eestist. Käis siin inspekteeris meie elamist, vaatas kuidas toimetatakse põllul erinevate masinatega ja sõitis kaks päev minuga kaasas ja juhtis traktorit ise ka. Veel jagas ta oma kogemusi ja uuris minu töö võtteid. Aeg lendas kiirelt ja juba varsti pidigi ta liikuma edasi Albany poole, kus siis järgmises farmis külvamis protseduure inspekteerida ja neist ka osa võtta. Nüüdseks ongi Liisa oma järgmisesse farmi sisse seadnud, kus tal täitsa mõnus olemine ja huvitav töö.

Lõpetuseks siis ilmast ka. Nimelt on kätte jõudnud see hetk, kus Eestis ilmad kohati soojemad, kui siin meil Austraalias. Päeval meil nii 18 kuni 23 kraadi ja öösel ca 10 ligi, ehk jube külm. Jälgin huviga, millal see seis jälle meie kasuks pöördub. Seniks nautige te seal sooja. Mina aga loodan, et saaks see vihm nüüd ruttu ruttu läbi ja saaks külviga edasi minna. Jäänud meil natuke üle 1500 hektari 5000 dest ja vaikselt tahaks juba edasi liikuda, sest ei tea mis tulevik toob ja see on ju nii põnev!

Siit ka üks dokumentaali soovitus – The Men Who Made Us Fat