Traktoristi elu

Nüüd siis kauaoodatud postitus minu farmikogemusest. Facebook oli täis küsimusi, kuidas mul läheb ja miks midagi kirjutanud pole. Farmis olles ei pruugi levi olla, minul nt polnud. Üks pulk oli vaid siis, kui telefoni teatud kohas teatud asendis hoidsin. Et edaspidi teate ega pea muretsema.

Aga alustan siis algusest.

Esmaspäeval, 28. aprillil sõitsin u 2 tundi Perthist põhja poole Cadoux-sse, et alustada traktoristielu ehk siis hakata vilja külvama. Farmi jõudes ootasid ees mitmed üllatused: 1) tohutusuured põllud, mida tuleb külvama hakata (kokku üle 6000 hektari jagatuna nende kahe farmi vahel), 2) farmeriks 21-aastane kutt Danny (OK, hetkel veel mitte täieõiguslik omanik, aga tema on see, kes mu tööle võttis ning kes isalt need maad pärib), 3) hiiglaslik traktor veel hiiglaslikuma airseederiga. Nii palju võin öelda, et minu käsutuses on suurem masinapark kui  Kaupol :).

Peale minu on siia tööle võetud üks Eesti kutt Rain, kes ka varem selles farmis töötanud. Esmamulje temast polnud just kõige parem, õnneks tegelikkus on teine. Temaga on väga huvitav rääkida ning muljeid kuulata. Ta on alates 2009. aastast ringi reisinud, elanud nii Austraalias kui ka Kanadas, Aasiast rääkimata. 

Esimese asjana sain sõita suure traktoriga ning põldu künda, Danny mind õpetamas. Polnud väga keeruline. Teisipäeval olid aga juba teised lood, nimelt alustati külviga. Töövahend ise näeb välja selline: suur traktor (John Deere 9630), siis bin (kus sees vili), siis 75 jala pikkune bar (sealt lähevad seemned ja väetis mulda) ning  seejärel teine bin väetisega. Sellega peab siis põllul edasi-tagasi sõitma, õigel ajal ümber pöörama ja that’s it. Kõik muu on lihtne, välja arvatud pööramine.  Otse sõita on väga igav, lihtsalt õõtsud seal toolis, sest traktor juhib end ise (autosteer), pöörete ajal jällegi minu jaoks väga keeruline. Ajastus on seal väga oluline. Bari ei tohi mullast liiga vara välja võtta, samuti ei saa seda ka liiga hilja teha, siis siis sõidad aia maha. Mõned liinid vaja käsitsi juhtides teha. Eks ole näha, kuidas see kõik mul õnnestub. 

Selline töövahend mul

Kolmapäeval pakkisime enda asjad ja vajaliku tehnika ning kolisime u 100 km põhja poole teise farmi, kus enamus aja veedame. Mina olin ute-i (kastikas) ja kahe treileriga kõige lõpus. Sõitsime seda vahemaad u 3 tundi, sest kiirus oli kuskil 30-40 juures. Aga pole hullu, selle sõidu eest tiksus 90 dollarit juurde, seega teine kordki :).

Neljapäeval võtsime aedu maha – lõikasime traadi posti küljest lahti ja pärast rullisime kokku. Päris ära väsitas, tegime seda u 5 tundi. Hiljem vedasime kastikaga traadirullid ära ja tõmbasime aiaposte välja. Kella 5 ajal kiire dušš ja seejärel lähimasse asulasse pubisse. Farmerite tuttav oli firmaosaluse maha müünud ja selle puhul tehti mõned õlled. 

Reedel alustasime teises farmis külviga. Kuna mina teen päevast vahetust ja Rain öist, siis pidin 6.30 valmis olema. Kohe kuidagi ei tahtnud hommikul ärgata, aga mis teha. Alguses sõitsin koos isa Dean-iga ja seejärel jälle Danny-ga. Sõitsin juba väga hästi, tegin pöörded õigel ajal jne, sain Danny käest mitu korda kiita. Mõtlesin, et nüüd siis asi korras. Õhtul põllult ära minnes hakkas aga isa midagi seletama, et ma ei saa aru, kuidas põldu lõpetada. Selgitasin, et alguses tõesti ei saanud, sest pole seda ju kunagi varem teinud, aga nüüd mõistan. Tema aga ajas edasi, et ma ei mõista midagi. Ütlesin, et mina sellega ei nõustu ja kõndisin eemale. Pärast seda mõtlesin, et pagan küll, tahaks siit ära saada. Isa pidevalt jauras ja noris mu kallal. Samas ise ei taha ära minna, pärast tuleb veel palgaga mingeid jamasid. Aga noh, õnneks ei pidanudki ise lahkumissoovi avaldama. Nimelt ütles Danny mulle õhtul, kui küsisis, mis kell homme alustame, et sorry, aga sa pead minema. Järsku sai selgeks, miks ta õhtusöögi ajal imelik oli. Ta ei julenud mulle öelda, et lahkuma pean. Midagi hullu sellest ei olnud, sest kahtlustasin ju isegi, et vist kauaks sinna ei jää. Ega midagi. Töötunnid said kirja ja mingit virisemist selle kallal polnud. Kokku tegin seal tööd 37 tundi ja 15 minutit ning teenisin veidi üle 1 110 dollari. Nüüd vahemalt järgmise tööni muretu, raha olemas.

Selles farmis polnud väga hea õhkkond. Farmerid olid pidevalt närvis, sest graafikust maas ja pinge suur. Pidevalt öeldi, et kui hakkama ei saa, lähed ära. Aga kogemuse mõttes oli väga hea, sain esmakordselt nii suure masinaga sõita, samuti teenisin edasiseks veidi raha. Kusjuures Rain ütles mulle kohe alguses, et see farm pole õppimiseks hea ja nii oligi.

Vähemalt oli see hea, et Rain on normaalne ja aitab, kui vaja. Saime juba ka riielda, et omavahel eesti keeles räägime. Mina alustan temaga vahel inglise keeles juttu, aga ta läheb tavaliselt sujuvalt eesti keelele üle. Selles suhtes ta selline külma närviga. Ütles, et teda ei huvita, kui farmeritele ei meeldi. Laupäeva hommikul enne minu lahkumist istusime kahekesi köögis ja jõime kohvi ning arutlesime, miks mind ikkagi minema saadeti. Ta ei suutnud seda uskuda, sest nägi ka ise, et sõidan hästi. Eks isale ei mahtunud pähe, et tüdrukud võivad ka sellist tööd teha. Aga mis seal ikka, otsus oli tehtud ja edasikabamisele ei kuulunud. Vahetasime Rainiga kontake, ta isegi pakkus mulle võimalust tema toas elada, kui tahan Perthi jääda. Renti pean muidugi ise maksma, aga vajadusel on elukoht kohe olemas, mis on väga hea.

Hetkel olen siis jälle tagasi Perthis. Ööbin seekord hostelis, kus õnneks tasuta nett olemas. Vaatan töökuulutusi, kandideerin ja esmaspäeval helistan tööbüroodesse ka. Üks variant mul kohe olemas, aga see ainult viisapäevade saamiseks, sest tegemist vabatahtliku tööga. Hetkel veel nii meeleheitel pole ja tahaks töö eest ikka tasu ka saada :).

P.S. Just sain päris hea pakkumise smsiga, aga paraku asub see teises osariigis 32-tunnise autosõidu kaugusel. Nii pikka trippi ma ette võtma ei hakka, eriti veel üksinda, seega vaatame, mis homne toob.

P.P.S. Mitmed teist on kirjutanud, et muretsevad, kuna me Kaupoga hetkel teineteisest nii kaugel (Austraalia mõistes pole 5 tundi autosõitu nii kaugel midagi). Meiega on kõik korras. Samuti ei pea te muretsema, kui elame tõelist bäkkeri elu ja ööbime autos või teeäärsel platsil telgis. Need on kõik meie valikud, nii et pigem rõõmustage koos meiega! :)