Töö üheks päevaks – töökultuur või midagi

Olin oma kolija karjääri alguses, kui võtsin vaba päeva et skype-intervjuu teha tööagentuuriga. Intervjuu sujus kenasti, olgugi et ma mitte midagi aru ei saanud ja nii olingi lubanud järgmisel päeval tööl olla. Tegelikult oli mul taktika ka, lähen kohale, näitan ennast heast küljest ja küll siis saan parema töö. Ütlesin Adamile, et ei saa ka järgmine päev tulla, kuna lähen teen agentuurile ühe otsa ära ja siis kolime edasi.

Hommik oli täitsa mõnus, sest 4 tundi kosutavat und oli juba selja taga ja nii ma rongiga töö poole sõitsingi. Meeltesegaduses hüppasin peatus varem rongilt maha ja edasi viivale bussile ei joudnud. Hilinesin tööle 15 minutit, kuid sellest ei tehtud mingit probleemi ja töö võiski alata.

Tegemist on erinevaid metalltooteid katuste ja ventilatsioonide tarbeks valmistava ettevõttega, kus töötab ca 30 inimest. Minu ülesandeks, koos saksa kuti Markusega, sai ventilatsiooni paneelide puhastamine teibi liimist. Töö nägi välja  nii – teip maha, puhasta lahustiga, õlita paneeli kui ei tööta ja puhasta jälle.  Minu jaoks oli see lihtsalt uskumatu, millised on ülesannete järjekorrad ning kuna me saime iga ülesande vahetult enne selle täitmist teada, ei saanud ise ka loogikat sättida. Kuna tellimusi on seal väga palju, siis olid ka suured bossid kontorist välja tulnud, kahtlaselt sõbralikud tüübid. Õhtuks oli seis selline, et minu ja Markuse kätte oli antud juba tellimuslehed ja saime ise sebida omale õiged tooted ja need siis korda teha (paljud paneelid ei tööta nii nagu peaks). Kuna olime kõige uuemad kutid seal, siis vahepel visati igasugu jama ka vahele ja selle juures oli kõige toredam see, et meie otsene hindust ülemus käskis kuhugi tulla midagi tegema, aga ise kadus nii pooleks tunniks ära ja me passisime tühja – iseenesest polegi ju nii hullu, kui tund tiksub, aga jama selles, et aeg venib ja bosside ees niisama vahtida ka nagu ilus ju pole eriti, kui minu taktikat arvestada. Sellist kummalist tööde järjekorda ja inimeste jooksutamist kohtab igal sammul, väga harjumatu võrreldes sellega, mida ise Eestis teinud-näinud.

Nüüd juba seal ühepäevasel tööl kaheksa päeva töötanud ja kindlad ülesanded mul olemas - suht chill ja päevad mööduvad kiirelt ja ajuvabaduse pärast ei muretse. Pakuti seal ka täiskohaga tööd nii kauaks kui tahan ning mainiti ka võimalikku palgatõusu, kui kõik sujub. Jutuks hea küll!

Iga päevaga ja uute inimestega suheldes saad asjadest siin Aussis paremini aru - arvatavasti on suht ebarealne saada backerite agentuuride kaudu head tööd, seega olen saatnud cvd ka mujale, kuid korralikult pole veel seda käsile võtnud, sest oleks vaja veel mõned sertifikaadid ja paberid korda ajada, kuid seda siis, kui vähe rahulikumaks läinud( siis kui peale tööpäeva ei pea enam kuni pimedani shoppamisega tegelema).