Igapäevane menüü ...

Nädalad ja päevad mööduvad väga kiiresti, kuid samas väga aeglaselt – eelnevad sündmused jäävad kiiresti unustusse, kuid oodatud sündmused ei tule ega tule.

Rutiin on ikka päris korralik: tööle, poodi, kämpasse süüa tegema, neti ja magama. Väikeseks vahelduseks oli nüüd see, et möödunud laupäev sai siis objektil tööd teha. Meile serveeriti seda, kui ühte head otsa, kõik oligi hea välja arvatud meie töö. Objektiks 24 korruseline kortermaja, kus siis meie valmistatud päikese varjutus paneelid, mida meil oli au pakenditest välja võtta. Töö lebo, aga noh ... . Enne tööd oli ka induction, mis siis kujutab ette objekti ohtuse tutvutamist ja väikest testi ohutuse alal, tegemist puhtalt formaalsusega. Mina muidugi hilinesin sinna ja seega oli kogu protsess minule 15 minutit ja ega ma midagi nii vara hommikul aru ka ei saanud Ausside keelest. Kui „raske“ viietunnine tööpäev seljataga näppisin vähe autot ja ohtupoolikut läksime raw kitchenisse veetma. Kaaslasteks Toodo ja Merle. Menüüst otsustasin valida omale pitsa millel kuivatatud tatrast põhi. Maitsest huvitavalt, sööks veel kuid mitte väga tihti. See-eest kooki ja smuutit sööksin igapäev, oli meeldiv toiduelamus.

Esmaspäeva õhtul sain valmis oma väikese muusika projekti, mis hõlmas kasettmaki ja esikõlarite väljavahetamist ja supaka ühendamist. Nüüd saab pulgalt mussi kuulata, mis on väga hea arvestades siinseid raadiojaamasi ning ühtlasi jõuab 5 kuni 10 minutit kiiremini tööle. Hetkeseisuga polstrid nagisevad ning luuk on hakanud ka plärisema, kunagi peab midagi ettevõtma või uue auto soetama.

Tööl on endiselt väga lõbus. Tegelikult vahepeal ei ole ka, eriti siis kui midagi hakkad liiga tõsiselt võtma, sellisel juhul aitavad kaastöötajate lohutavad sõnad nagu „no worries“ ja „ we are here not for thinking“ või siis nädala lõpupoole tihti kõlanud lause „mis sitasti, see sitasti“. Vietnamlasest töödejuhatajalt saime kogu eesti pundiga kiita kah, ta lahe vend aga vahest võtab asja liiga tõsiselt, aga me ei lase sellest ennast häirida. Olenemata kogu jamast tooted valmivad ja kaubad liiguvad ja kokkuvõteks on kõik rahul.

Eilse eestlaste kiitmise taustal oli päris naljakas see, et hommikul tuli juurde veel kolm eestlast ja mitte eestlastel tekkis küsimus, et kas juba pool elanikkonda Aussi tulnud. Kuuldu poolest olid kaks kutti saanud farmi otsa ja ühtlasi jäi see nende viimaseks päevaks meie töökas kollektiivis. Kui vaadata nüüd Eesti poliitilisi sündmusi (mis hommikul tundusid veel päris positiivsed, noort verd ju vaja juhtivatele kohtadele) siis pole ime, kui varsti pool Eestit tühi. Nii noor mees ja selline kuivik, eks vanad punased teda korralikult pesnud seega ei pole muutusi loota.

Täna reedel 14.03 saime endale toa Fremantles. Oli ka viimane aeg, sest pidevad tuuled ohustasid meie õlgedest põrsamaja (telki) pikali lükata ning vaikselt läheb külmemaks ka, talv on tulemas. Asukoha juures on kõige tähtsam see, et rõdult paistab meri, kui oskad vaadata. Hetkel istungi elutoas laua taga ja kirjutan teile seda jama, millega siin iga päev tegeleme. Rõdul ei saa olla tuul puhuks läpaka minema, ja siis lendaks ta ära lõuna maale nagu Eesti linnud egiptimaale.

Sõin just ära pea kilo vastikut jäätist, nüüd paha olla ja aeg magama minna, homme tööle jälle. Antud kirjatükk on pühendatud ema keele päevale. Ja siin kohal tervitused kõigile emadele, eriti enda omale :).

P.S. Keeletoimetajat sellele postitusele ligi ei lasknud, kuigi ta väga tahtis siin parandusi teha :).