Nädal pildis

Pärast väsitavat tööpäeva

Prügikasti all peituvad sellised elukad

Käisime papagoisid pildistamas

Papagoidele pildistamine ei meeldinud

Uus purjevalik

Stiilinäide

Päikeseloojang

Kätte jõudis tore päev!

Kaks nädalat on taas möödunud sama rutiinselt nagu ennegi, ainult kämping on vahetunud maja vastu.

Majas rendime me ühte tuba ning kaaslasteks meil omanik Phil ning kaasüüriline Nof. Minule asukoht ja maja täiesti meeldivad, kuid sisustuseks olevad kaks nahkdiivanit on istumiseks väga vastikud ja need võiks välja vahetada. Sisustuse kohapealt on olemas peaaegu kõik eluks vajalik: pesumasin, 2 külmkappi, nõudepesumasin ja telekas koos muude ajaraiskajatega. Lisaks vastikutele nahkdiivanitele võib miinusena lugeda konditsioneeri puudumist, kuid meie õnneks seda enam vaja ei lähe.

Kaasüürilised on meil lahedad, Philli näen täna mina kogu selle aja jooksul kolmandat korda ning ega Noffigi väga sagedaselt näe. Nof oli enne värvija, kuid projekt sai läbi ning nüüd ta töötu ning tegeleb uue töö otsimisega. Ta loodab saada naftaplatvormile, kuid sinna suhteliselt keeruline ennast tööle saada, sest konkurents suur, kuna palgad on ahvatlevad. Tänaseks päevaks tal töö olemas ning ootab objekti algust, töö siiski maal. Ta meil siin selline väike notsu, aga ei midagi hullu, natuke saiapuru laual, natuke vorsti põrandal. Õnneks alati asjalikud sipelgad panevad toidujäägid kiirelt pihta ning tänu lekkivale 15-liitrisele veepudelile saime ka köögipõranda puhtaks. Igal halval asjal on omad head küljed. Liikumisvahendiks kasutab ta elektrijalgratast, millega ühe laadimisega võimalik läbida ca 30 km kiirusel 30 km/h. Sõiduvahend tal selline, kuna load võeti kaks aastat tagasi ära ja seda koguni kümneks aastaks. Karmid on need tõprad siin. Tegelikult on tal ka ute(kastikas), mida kasutab äärmisel vajadusel, sest vahele jäädes on tal kinni minek ja see talle väga ei meeldi.  Nii me siis siin kõik koos kenasti elame. Ei oleks iialgi arvanud, et tuba rentides saab nii palju privaatsust olema.

Eile, laupäeval, joudis kätte see rõõmus päev, mil oli minu viimane tööpäev tehases, sest see ju ammu teada tõde, et töötu elu see koige parem on. Vahepeal on töö juures osad eestlased lahkunud ning uued juba juurde tulnud. Viimasel nädalal ütles meie otsene ülemus, et ta oleks väga rõõmus, kui kõik töölised oleksid eestlased. Pole ka ime, sest suurlinnades kasvanud sakslased, inglased ja iirlased on ikka jube lollid ja lisaks ka veel laisad. Parim nali oli see, kui üks Londoni kutt küsis Marcuselt trelliga puurimise kohta, et kas ta on seda koolis õpinud, et oskab sellega töötada. Vot sellist toodangut tuleb siis suurlinnadest ja vägevast haridussüsteemist. Kui nüüd see töö tegemine tahaplaanile jätta, oli seltskond väga muhe ning isegi veits kahju oli lahkuda.

Nii kui olin tööga lõpparve teinud, hakkasid asjad paremuse poole liikuma. Nimelt alustasin kasutatud surfikama müüjate külastamist, millele suutsin kulutada terve laupäeva õhtupooliku. Laupäevase karmi töö vilju asusin lõikama täna, kui väljavalitud asjad koju tõin. Koju pole veel toonud masti, boomi ja mastijalga. Põhjuseks siis see, et 400 masti pole väga saada WA-s ning kasutatud poomi üritatakse siin müüa pea sama hinnaga, mis uutki. Need siis nopin nädala seest poest. Kama nüüd enamvähem koos, kuid ega see tähenda, et veel vette saab. Nimelt üks müüa teatas, et umbes kaks kuud aega selleni, kui hakkavad tsüklonid koos tormidega üle liikuma, kuid eks paistab. Kogu selle vaatamise ja ostmise peale sai maha sõita ca 200 kilomeetrit. Sellega meenub Mihku kama toomine Tartust, kust lõpuks kena kama ära tõime. Loodan, et see varustus see hooaeg ka kasutust leiab :).

Õnnelik surfikama omanik

Ega ajaga on ka nii nagu on. Tööl ei pea enam küll käima, aga aja sisustamiseks broneerisin omale terveks nädalaks kursused, mis korraliku töö saamiseks eeldused loovad. Kursused on siis järgmised: elevating work platform, enter and working in confined spaces, working at heights ja forklift. Forki teeb ka Liisa, seltsis segasem. Tegelikult on ju tegu lihtsate asjadega, kuid siin on ohutusele pandud väga suur rõhk ning on ju tore võtta inimestelt raha igasugu jama eest. Kui ma muud tarka sealt ei saa, siis saab vähemalt keelt harjutada ja CV veel ilusamaks. Paljud hästi makstud tööd nõuavad nende kursuste läbimist.

Ja lõpetuseks ilmast ka. Meie maal nüüd sügis täie hooga käes, eile ja täna sadas vihma ning ma pidin vabal ajal isegi sokid jalga panema ning pusa selga. Lootus on, et läheb soojaks tagasi, muidu peab suve otsima minema.

Ja lõpetuse lõpetuseks http://www.buzzfeed.com/simoncrerar/pictures-that-prove-australia-is-the-craziest

Pildivoor 3

Kodutänav

Uus hobi

Loomakliinik

Freo tänav

Help needed!

???

Estonia!

@ Fremantle Markets

Sarnaseid autosid liigub siin palju

Palju päikesepaneele

Bush fire

2 purjelaudurit

2+ kilekotimeest

Jälle need kilekotimehed

Uue kodu rõdu

Rõdu teise nurga alt

Lõpuks ometi korralik köök! Jee :)

Kolm telekat ja elutuba

Päikeseloojang meie uue kodu rõdult vaadatuna

Igapäevane menüü ...

Nädalad ja päevad mööduvad väga kiiresti, kuid samas väga aeglaselt – eelnevad sündmused jäävad kiiresti unustusse, kuid oodatud sündmused ei tule ega tule.

Rutiin on ikka päris korralik: tööle, poodi, kämpasse süüa tegema, neti ja magama. Väikeseks vahelduseks oli nüüd see, et möödunud laupäev sai siis objektil tööd teha. Meile serveeriti seda, kui ühte head otsa, kõik oligi hea välja arvatud meie töö. Objektiks 24 korruseline kortermaja, kus siis meie valmistatud päikese varjutus paneelid, mida meil oli au pakenditest välja võtta. Töö lebo, aga noh ... . Enne tööd oli ka induction, mis siis kujutab ette objekti ohtuse tutvutamist ja väikest testi ohutuse alal, tegemist puhtalt formaalsusega. Mina muidugi hilinesin sinna ja seega oli kogu protsess minule 15 minutit ja ega ma midagi nii vara hommikul aru ka ei saanud Ausside keelest. Kui „raske“ viietunnine tööpäev seljataga näppisin vähe autot ja ohtupoolikut läksime raw kitchenisse veetma. Kaaslasteks Toodo ja Merle. Menüüst otsustasin valida omale pitsa millel kuivatatud tatrast põhi. Maitsest huvitavalt, sööks veel kuid mitte väga tihti. See-eest kooki ja smuutit sööksin igapäev, oli meeldiv toiduelamus.

Esmaspäeva õhtul sain valmis oma väikese muusika projekti, mis hõlmas kasettmaki ja esikõlarite väljavahetamist ja supaka ühendamist. Nüüd saab pulgalt mussi kuulata, mis on väga hea arvestades siinseid raadiojaamasi ning ühtlasi jõuab 5 kuni 10 minutit kiiremini tööle. Hetkeseisuga polstrid nagisevad ning luuk on hakanud ka plärisema, kunagi peab midagi ettevõtma või uue auto soetama.

Tööl on endiselt väga lõbus. Tegelikult vahepeal ei ole ka, eriti siis kui midagi hakkad liiga tõsiselt võtma, sellisel juhul aitavad kaastöötajate lohutavad sõnad nagu „no worries“ ja „ we are here not for thinking“ või siis nädala lõpupoole tihti kõlanud lause „mis sitasti, see sitasti“. Vietnamlasest töödejuhatajalt saime kogu eesti pundiga kiita kah, ta lahe vend aga vahest võtab asja liiga tõsiselt, aga me ei lase sellest ennast häirida. Olenemata kogu jamast tooted valmivad ja kaubad liiguvad ja kokkuvõteks on kõik rahul.

Eilse eestlaste kiitmise taustal oli päris naljakas see, et hommikul tuli juurde veel kolm eestlast ja mitte eestlastel tekkis küsimus, et kas juba pool elanikkonda Aussi tulnud. Kuuldu poolest olid kaks kutti saanud farmi otsa ja ühtlasi jäi see nende viimaseks päevaks meie töökas kollektiivis. Kui vaadata nüüd Eesti poliitilisi sündmusi (mis hommikul tundusid veel päris positiivsed, noort verd ju vaja juhtivatele kohtadele) siis pole ime, kui varsti pool Eestit tühi. Nii noor mees ja selline kuivik, eks vanad punased teda korralikult pesnud seega ei pole muutusi loota.

Täna reedel 14.03 saime endale toa Fremantles. Oli ka viimane aeg, sest pidevad tuuled ohustasid meie õlgedest põrsamaja (telki) pikali lükata ning vaikselt läheb külmemaks ka, talv on tulemas. Asukoha juures on kõige tähtsam see, et rõdult paistab meri, kui oskad vaadata. Hetkel istungi elutoas laua taga ja kirjutan teile seda jama, millega siin iga päev tegeleme. Rõdul ei saa olla tuul puhuks läpaka minema, ja siis lendaks ta ära lõuna maale nagu Eesti linnud egiptimaale.

Sõin just ära pea kilo vastikut jäätist, nüüd paha olla ja aeg magama minna, homme tööle jälle. Antud kirjatükk on pühendatud ema keele päevale. Ja siin kohal tervitused kõigile emadele, eriti enda omale :).

P.S. Keeletoimetajat sellele postitusele ligi ei lasknud, kuigi ta väga tahtis siin parandusi teha :).

Pildivoor 2

Fremantle-i sadam

Kodu 1

Kellelgi oli veidi uhkem kodu kui meil ;)

Fremantle Markets - super koht!

Paadiparkla

@ Cottesloe Beach

Lõpuks leidsime surfarid üles!

Teel randa. Ussi õnneks ei kohanud :)

Kodu 2

Teised bäkkerid. Esimeses autos Kaupo töökaaslane Saksamaalt, kes kail ööbinud juba kuu aega.

Boogie board-i katsetamine

Väike trenn @Scarborough Beach

Jõusaal @ Scarborough Beach

Pizza Tuesday

Curry @ The Raw Kitchen

Kes rollerit soovib?

Update vol 2

Eelmisel kolmapäeval selgus, et oliive korjama ei lähe. Tööd pidi olema vaid paariks päevaks, seega poleks Kaupol olnud mõtet praeguselt töölt selle pärast ära tulla. Ma tahtnud üksi ka paariks päevaks sinna telkima minna. Küll jõuab seda farmikat teha ;).

Laupäeval läksime The Raw Kitchen-isse sööma. Väike naistepäeva kingitus ja esimese palgapäeva tähistamine ühes. Saime seal Toodo ja Merlega kokku, istusime, sõime ja lobisesime. Sealsest söögist ka natukene. Minu tellitud karri oli ülihea, võibolla ainult natuke liiga tuline minu jaoks, aga küll harjun nende vürtsikate toitudega. Kaupo sõi toorpitsat. Eks ta kirjutab ise lähemalt, mis tunded teda seda süües valdasid :).  Mahlad ja smuuti ning toorkoogid maitsesid ka väga head.

Pühapäeval käisime läbi ühelt garage sale-ilt ja ostsime boogie board-i ning paar asja veel, kokku 7,5 taala eest.  Edasi liikusime Scarborough ranna poole, et uut lauda kohe proovida. Rannas oli väga tuuline ja lainet ka nagu oli. Kaupo oli katsejänes ja jooksis lauaga vette. Kuna me kumbki ei tea täpselt, kuidas boogie board-iga sõitma peaks, siis ta lihtsalt improviseeris. Väga see ei õnnestunud... kaldalt vaadatuna :). Mina vette ei läinudki, sest nii külm oli tuule käes. There’s always next time! ;). Sellele järgnes väike spordipäev vabaõhu jõusaalis ja siis tagasi kodu poole.

Kodu on praegu seal, kus on meie auto. Ehk siis elame nii siin kui ka seal. Oleme nt maganud autos Fremantle-i kai peal. Igal õhtul koguneb sinna päris palju bäkkereid, 15 autot-minivani kindlasti. Hetkel aga peatume Fremantle Village Caravan Park-is, kus telgikoht kahele maksab 38 taala. Väga korralik koht, kõik vajalik olemas – wc ja dušš, pesumasinad, kööginurk ja BBQ ala. Hea rahulik on siin ka. Õhtul kell 9 enamus juba magavad, samas hommikul 5-6 vahel jällegi ärkavad, et tööle minna. Väga tuuliste ilmadega siin veidi kehv, sest siis on telk liiva täis :D. 

Nüüd otsime korterit, et saaks vahelduse mõttes taas inimese moodi elada. Noh et toitu saaks osta rohkem kui 1-2 päevaks (karavanpargis on külmkapid küll, aga need alati asju täis, sest inimesi palju), et oleks ahi jne.  

Seni oleme käinud kahte tuba vaatamas. Kuulutuses ilus jutt, aga tegelikkuses... Ütleme nii, et üks elamine oli ikka paras peldik. Majja sisse astudes tungis ninna mingi eriti rõve hais. Kuulutuses lubatud uuest köögist polnud jälgegi. Sellise elamise eest küsiti 230 nädalas (kahele) + 20 taala arvete jaoks (inimese kohta). Sinna kindlasti ei lähe. Teine koht oli täitsa kena, oma vannitoaga ja puha.  Selle hind oli 230 kahele, arved summa sees. Sinna soovitakse pigem pikaajalisi rentnikke, me aga tahaks kuu lõpuni üürida. Seega otsingud jätkuvad.

Kaks vaba päeva ja hingetrauma

Kahjuks tulid vabad päevad. Kahjuks sellepärast, et pühapäev ja pühad makstakse siin topelt, ületunnid ka. Meil siin siis pikk nädalavahetus, kus laupäeval sain mõnusalt tööd teha ja ei pidanud oma väikest pead vaevama, et mida vaba ajaga teha. Õhtu sisustasin poodides ja mõnusat wrappi valmistades ning süües. Kui nüüd söömisest rääkida, siis tavaliselt tegelen ma siin sellega ca 5 korda päevas ja puuvilja ning salatit läheb kõvasti, olen rõõmus ja kõht on täis – jeejee.

Pühapäevaks oli plaanitud väike barbeque, kui tuli Toodolt mõtte minna Future Music Festivalile. Kahjuks jäi festar meile Liisaga ära, kuid see eest sõime känguru. Tavaliselt kiputakse lihasi omavahel võrdlema ja nii minagi võrdleksin känguruliha känguruga, äraütlemata sarnase maitsega need elukad :). Kirjeldaks järgmiselt – huvitav, pool toores ja maitsev. Söön teine kord ka kui mõni peaks ette jääma. Nii me siis oma päeva õhtusse veeretasimegi, honmmikul käisime poodides ka, tööriistu ja muud vajaliku otsimas, sest autot vaja tuunida. Sain õli (mida oli mootoris väga vähe) istmekatted, kojamehed, kruvika komplekti ja õhufiltri, äkki saab nüüd bensiinikulu alla 11 liitri sajale.

Esmaspäevane plaan oli minna randa ja nautida. Hommikul olid teavas pilved ning saime lausa kaheksani telgis magada, ilma et palav oleks hakanud. Otsustasime enne randa minekut tutvuda Frementaliga, kus oleme viimasel ajal oma öid veetnud. Sattusime igasugustele värskete toodete turgudel ja muidu ilustesse kohtadesse. Turult saime viieka eest kilo banaani, kilo ploomi ja kilo pirni, nad olid küll juba küpsenud viimase piirini, kuid lõunaks sobisid suurepäraselt.

Temperatuur oli suht jahe, ca 30 kraadi, mida jahutas ka pidevalt tugevnev tuul. Ranna poole liikudes oli nähe lohesi sõitmas ning hinges oli lootus oma esimesed surfitriibud siin ära. Randa joudes olid kõikidel surfilauad katustel ning vees ainult mõned lohed ja purjed imiteerimas siledal veel laine sõitu, umbes nii nagu mina B liigas Ristnas :). Seega otsustasin googeldada ruttu mõne laenutuse, kust saaks purjelaua kama, kuid avanes mulle täiesti uskumatu googli pilt, et ega siin Perthis ei saagi korraliku kama laenutada, eriti veel pühade ajal. Nii ma läksin hoopis Fremantle South Beachile ujuma, kus sain mõnusa soolase suutäie peale kilost jäätist. Edasi läksime vaatama parimat freestyle spoti siinkandis – Woodman Point. Kohale jõudes nägin jubedat choppi ja kolme laudurit ning eemal mõnda lohet. Vaatepilt oli selline, et küsisin endalt, et mida kuradit ma siin üldse teen, kui parim spot on selline. Peale šokist toibumist otsustasime minna vaatama, mida need lohed seal kaugemal tiirutavad. Ja seal ta siis oligi - maasääre taga päris korralik siledus, kus mõlemal halsil saab igasugu vigureid teha.

Nüüd siin arvuti taga nuppe toksides olen traumast toibunud ning saanud selgusele, et tuleb esimesel võimalusel soetada raamid ning vähemalt üks laud koos taglasega, et vältida tuulistel vabadel päevadel kuival kükitamist. Krt samas farmis lauaga vist põldu suht kehv künda, seega variandid järgmised: kas kama soetamine või ookeani äärest lahkumine. Ühesõnaga selge on see, et midagi pole selge ja homme peab tööle minema – õudne!