Bushfire

Puhkus algas nii:

10,11,12,13

Põhiliselt kuumuse tõttu on jäänud minu blogi kirjutamine väga soiku.

Aga õnneks on mul väga hea mälu ning võin sujuvalt ka kuutagused sündmused üles kirjutada. 

10. kord oli siis vees 5,6 purje ja 98 liitrise vabastiili lauaga. Rohkemat ma ei mäleta, kuid võib eeldada, et tuul puhus ja kindlasti oli soe.

11. kord sai vette mindud tavapärase setiga, kui aga järsku tõstis tuult kõvasti, nii et selle liivariba pealt tõi korraliku liivatuisu merele. Ruttu välja ja 4,7 kokku - oi kui mõnus oli ikka väikse purjega lasta. Lõpuks tuli ka korralikke spocke ja strappides 360, kuid midagi jääb ikka flakast puudu. Ka töökaaslased olid tulnud randa jooki mekkima ja avaldasid arvamust, et mul ikka üks hea hobi valitud. Boss lubas igal juhul lohetama hakata, eks näis.

12. kord puhus lausa 27 sõlme ja vette ikka 4,7 ja tavapärase lauaga. Algul ei sujunud ikka üldse. Ma olen täheldanud seda, et kui suudad ennast sellest igapäeva pasast vabaks lasta, tuleb asi ikka sujuvalt. Õnneks aga igapäeva mured ununesid ja üritasin lihvida spocki, et sealt väljudes kenasti veel glissis oleks, paremaks läks, aga gliss veel kaugel. 

13. kord oli siis minu sünnipäeval, mida paremat veel sünnipäevaks tahta! Seekord aga 5,6 ja korraliku veoga kogu aeg. Väikse purjega sessid on aidanud nii palju, et ikka suudab ka 5,6-ga ilusti spocki keerata, aga kehva tehnika tõttu vajub hoog ikka ära. Sooja nii 40 ringis, vesi u 28 kraadi ja tuult nii 20 sõlme, ning tuleb tõdeda, et vahepeal oleks vaja kuskil jahutamas käia. Pole hullu, sest eile oli 47,5 kraadi ja meil oli käsil betooni valu – no ei olnud hea, nii leebelt öeldes!

Tänase seisuga jäänud veel 9 tööpäeva ja siis saab lõpuks ometi keskenduda tähtsatele asjadele – elu nautimisele ja reisimisele!

Töömesilased

Märkamatult on blogisse pikk paus tekkinud. Nüüd siis vigade parandus, kuigi raske on meenutada, mida kõike vahepeal teinud oleme.

Esiteks: ikka töö ja veelkord töö. Mõlemad oleme usinalt tööd rabanud teha. Kõik selle nimel, et varst algav puhkus veelgi ägedam tuleks :). Kui tavaliselt olid minu tööpäevad esmaspäevast reedeni 7-15.30ni, siis nüüd viimastel nädalatel olen päris palju ületunde teinud, lisaks ka laupäeviti töötanud (see on rahalises mõttes eriti hea, sest tunnipalk siis päris kõrge). Eelmisel nädalal alustasin kell 5 hommikul. Mõnes mõttes see mulle isegi meeldis, sest siis kuidagi palju rahulikum, lisaks ka õhk jahedam (nii 27 kraadi). Pärast tööpäeva lõppu olin aga läbi nagu Läti raha. Kodus istusime mõlemad diivanil teleka ees ja üritasime mitte magama jääda :D. 

Nagu olen ka eelnevates postitutes kirjutanud, siis koristades leiab igasugu huvitavaid asju. Eelkõige siis raha ja õlut-siidrit. Kolme kuu jooksul on mul münte kogunenud u 250 taala jagu, erinevaid jooke siiani külmkapp ja tuba täis. Viimastel nädalatel aga tundub, et head ajad on kadunud, sest olen leidnud ainult mõned dollarid ning vett. Laupäeval olin taas tööl, mott suht maas, et puhata ei saa ja kopp ees ja kõik on paha jne. Siis aga sisenesin tuppa, kus leidsin kuuspaki Smirnoff Ice-i ning voodit tehes 20 dollarilise kupüüri. Meeleolu kohe tõusis ning töö järkus uue hooga :). Kõige suurem noos oli mul nii kuu-poolteist tagasi, kui leidsin ühest toast 46 taala müntides ning kirja „To to hardest working girls on site. Love, Charlie“. Õnneks olin mina sel hetkel see kõige töökam ja sattusin õigel ajal õigesse tuppa. Kuna töötan enamasti üksi, siis ei pidanud „boonust“ ka kellegagi jagama. Jei! See leid tuli nii õigel ajal, sest olin just manageriga vaielnud, et miks mulle nii palju tube antakse. Mõtlesin siis isegi lahkumise peale, sest olin nii tige, et teised kõik löövad lulli ja mina pean üksi rabama. Siis aga astusin sinna Charlie tuppa ja tuju läks kohe heaks.

Minu tööst veel nii palju, et alles hiljuti öeldi, et minu koristatud toad on kõige paremad :). Meil on tubade kontrollijad, kes vaatavad koristatud toad üle ning vajadusel kutsuvad su tagasi, et nö vead parandada. Minu tubadega aga nii, et kui ust avades nähakse nimekaardil minu nime, siis pannakse uks kinni ja liigutakse edasi. Vot sellised lood. 

Teiseks: kõiksugu peod ja üritused. Selle aja jooksul oleme maha pidanud ühe sünnipäeva-rannapeo, Margiti ja Marko Austraaliast lahkumise peo, grilli Kaupo töökaaslastega.... kindlasti midagi veel, mis lihtsalt meelde ei tule. Kuna laupäeviti me mõlemad tööd teinud, siis peod laupäeval ja puhkepäevaks vaid pühapäev. Tsiklit pole juba ammu kuurist välja ajanud, aega lihtsalt pole :(. Tsiklisõiduga see jama, et seda saab teha vaid hommikul vara või siis veidi enne päikseloojangut, sest muidu on ulmepalav ja käed lähevad kuumusest krampi. Pidudest rääkides – järgmised kaks laupäeva meil jõulupidude all kinni. Sel nädalal lähme Kaupo töökaaslastega jahtklubisse, järgmisel nädalal on ühe ehitusfirma jõulupidu, kuhu ka Kaupo (ja mina) kutsutud. Lisaks on järgmisel nädalal ühe eestlase sünnipäev, nii et tüüpiline detsember – pidusid on rohkem kui aega nendel osaleda.

Kolmandaks: oleme teinud puhkuseplaane nii varsti algava Austraalia roadtrip-i kui ka veebruaris toimuva Vietnami reisi kohta. Esialgne plaan on South Hedlandist lahkuda vahemikus 18.-20. detsember ja siis kuskil Kaupo klassivenna Toodoga kohtuda (vist Exmouthis, eks näis). See tripp on täiesti vabakava, peatume seal, kus meeldib jne. Jaanuari lõpus on windsurfi võistlused, mida tahame kindlasti vaatama minna. Ja siis juba ongi aeg seljakott pakkida ning suund lennujaama poole võtta. Eile õhtul ostsime lennupiletid Vietnamisse, Hanois maandume 10. veebruari hommikul 10.30. Meiega liituvad seal Erik AK, kes jõuab 11. veebruari õhtul kell 6, ning Ita ja Siim, kelle maandumisaeg pole hetkel veel teada :). Hanoist hakkame liikuma allapoole Ho Chi Minh-i poole, vahepeal tutvume muidugi erinevate vaatamisväärsustega ja naudime niisama. Midagi konkreetset taas kavas pole (hetkel veel), nii et vaatame, kuidas see kõik kujuneb. Põnev on ja väike ärevus juba sees. Nii ootame, et üle pika aja sõpradega kohtuda!

Neljandaks: oleme tegelenud sellega, et paar autot maha müüa. Kuna hetkel meil neid kolm, siis ilmselgelt on kaks autot liiga palju :). Lõime Camry seest ja väljast läikima ja pidime järgmisel päeval müügiplatsile viima, aga nii kahjuks ei läinud. Kaupo nimelt arvas, et kindlasti on vaja teha ka mootoripesu, see aga Camryle ei meeldinud ja pärast seda pole ta käima läinud. Seisab teine õnnetult hoovis ja ootab, millal ta korda tehakse. Kuna Kaupol 11-tunnised tööpäevad, siis ilmselgelt pole ta sellega tegeleda jõudnud. Õnneks pole aga asi nii nutune, sest minu sinise Landcruiseri viisime pühapäeval platsile ehk siis nüüd vähemalt üks auto müügis. Siiani pole huvilisi küll olnud, aga no küll tuleb ;).

Rohkem hetkel meelde ei tule. Nagu enne ka kirjutasin, siis oleme töölainel, viimased jõupingutused veel ja siis hakkab kauaoodatud ja väljateenitud puhkus.

Ahjaa, seda ka, et meil nüüd esmaspäevast alates suvi ja see tähendab aina suurenevaid numbreid termomeetril.  Nt laupäeval meil jõulupidu ja hetkeseisuga lubab selleks ajaks 43 kraadi. Not bad :). Kuum ilm tähendab ka metsatulekahjusid. Neid siin paar tükki juba olnud. Viimane oli päris hull, inimesed evakueeriti kodudest. Õnneks ükski majapidamine ega inimene siiski tules kannatada ei saanud, aga suitsu tuli veel kaks päeva pärast kustutamist.

Kohaliku krokuga

Selline kruiisikas käis meil külas

Kõige esimene pakk ja selle sisu

Põlluralli Pilbara moodi

Meie rallikas

Tavaliselt on kärbseid palju rohkem

KIDS - at school. WIFE- thinks I'm working. BOSS - thinks I'm sick. READY TO FISH!

Põleb

Oh seda rõõmu! :)

Saime kodumaalt taas paki

Reisi eri jätkub

No kõik asjad ei tule lihtsalt korraga meelde.

Paar Vietnami blogi, mis aitavad ehk langetada otsust - mõlemad kaasmaalastelt.
http://www.travelpod.com/travel-blog/pereriknurk/1/tpod.html
http://andruspilt-vietnam.blogspot.com.au/ 
http://sulev.org/ - otsi ülesse Vietnami video

Homme tööle 4.30 jee, jee!

Reisieri

Sissejuhatuseks alustame hoopis tükkis postist. Olen siin juba tükk aega oodanud väikest pakki oma õelt, kuid seda pole siiani kahjuks tulnud. Tuli aga hoopis suur pakk, suureks üllatuseks. Ja veel suurem üllatus oli paki sisu, kus oli erinevaid pilte, kirju, meeneid, maiustusi, kunstiteoseid kallitelt sõpradelt. Isegi väike topsitäis Eestimaa mulda oli kaasa pandud! Sisaldas ka väikest pakki õelt. Pakis oli ka lõvi, aga noh, keda tema kotib : ). Järgmisel päeval saabus kiri perekond SiimItalt, kus tükike Eesti loodust, maiustusi ja kauneid sõnu. Meie Liisaga täname teid kõiki heade sõnade, ilusate lugude ja õnnesoovide eest! Suured tänud, armsad sõbrad! Äärmiselt tore on teada, et te meid unustanud pole :).

Enne kui reisini jõuame, siis paar sõna meie igapäevaelust. Mina käin nüüd tööle kella viieks, sest siis läheb valgeks ja on veel külm, nii 25 kraadi. Peale tööd püüan kuidagi mitte kohe magama jääda ja sisustan aega söömisega ja joomisega, sest ilge väss on ja jubedalt tahan süüa ja juua kogu aeg. Midagi on vist valesti. Vahel käin ka bassus, aga vesi nüüd haiseb ja vahetada ka ei ole jõudnud. Liisal ikka sama graafik, kuid nüüd on saanud ta ka paaril laupäeval tööl käia. Ega muud siin polegi, kui kuus nädalat veel tööd teha ja siis teele asuda. Aga enne seda veel palju asju vaja korda saata, müüa kaks autot, ehitada reisuvalmis punane pill, kui just hea hinna eest maha ei saa müüa, osta treila tsiklile ja loodetavasti teine tsikkel ka, saada sõidukorda oma romuralli auto, putitada olemasolevat tsiklit, pidada jõulupidu, valada 15 vundmenti, tellida ebayst asju, putitada müügiks minevaid autosid väheke, tsillida, kindlasti käia kalal ja valmistuda Vietnamiks. Kindlasti oli veel midagi, kuid peale 11 tunnist tööpäeva 35 kraadises kuumuses väga mõelda ei suuda.

Seekord võtame siis ette Vietnami, kuigi läbi mitmete vahendajate jõudis minuni ka üks teine huvitav mõte reisimisest ja tsiklitest väljaspool Euroopat, idee autoriks siis Siim (Buell). See mõte on mul nüüd ühes pikas järjekorras, kuid mitte kindlasti lõpus, sest teatud asjad tuleb ikka nooruses ära teha, sest äkki muutub vanast peast veel pehmoks ja hakkab paketikatega Riias käima või midagi. 

Meie ise üritame jõuda Vietnamisse kuskil enne 14. veebruari ja Ho Chi Minh Citysse. Seal meil paar päeva ilmselt vaja toimetda, et uus viisa taotlus Aussi sisse anda ja siis juba lõbutsema hakata. Jube tahtmine on minul ikka see kuulus rolleri tripp Hanoisse ära teha. Iseenesest pole nagu keeruline, lähed poodi, ostad roll/tsikli, hüppad lenksu ja naudid. Kahjuks on aga päevavalgele tulnud probleem, et ilma Vietnami lubadeta seal riigis ei tohi kaherattalisega liigelda, olgugi, et seda seal ikkagi paljud turistid siiski teevad. TripAdvisori foorumis on see trip maha laidetud, selle juures aga tuleb arvesse võtta, et ei me ju tea, kes selle posti sinna kirjutanud on ja seega julgen ma arvata, et asi pole sugugi nii hull kui paistab. Sellise järelduse teen ma selle põhjal, et selle üheksa kuu jooksul olen siin Aussis ikka paari euroopa bäkkerit kohanud ja imestanu, kui saamatud ja kartlikud nad on. No sai ka ju Egiptis ära käidud, kui mitmel riigil veel keelud üleval olid ja ausalt öeldes tundus seal turvalisem kui öösel Tallinnas. No ja mõni ütleb lihtsalt, et seadus ei luba ja bla bla bla. Lisaks on ka palju lugusi, kes tripi juba teinud ja ütlevad NO WORRIES! Ainuke asi mis murelikuks teeb, on see, et kust saada reisikindlustus, mis õnnetuse korras kõik kulud katab, kuid arvan ise, et tegelikult pole ka see probleemiks. Kuna see on selline teadlike riskide võtmine, siis tahaks, et ka asjast huvitatud sõna sekka ütleks, sest on ka teisi viise, kuidas seal liigelda ja nautida Vietnami võlusid. Aga meie oleme igal juhul valmis ka tsiklitel selle tee läbima, mina tegelikult enamgi kui valmis. 

Väike reisikava ka: Ho Minh City, edasi llikumine sealt ca 16. veebruari paiku, suundumine Mui Ne-sse, kus üks kohustuslik rannapäev (surf), vabakava, Hanoi ca 21 päeva hiljem, kui alustasime HCMH-st. Kolm nädalat oleks see aeg, kui saaks asja rahulikult võtta, puhkepäevi teha ja etteplaneerimata takistusi ületada. Ega enne ei saagi midagi täpsemalt paika panna, kui kõigil lennud selgitatud ja teada, mitu päeva meil tripiks aega on. Aga võiks siis arvestada, et 16 võiks Ho Chi Minh Citys-s kohtuda, siis meil Liisaga kaks päeva aega viisaga tegeleda. Eeldatavasti oleme meie Vietnamis kuskil kuu ja kui siis viisat pole ,liigume Aasiasse edasi.

Ühesõnaga andke oma võimalikest kuupäevadest teada ja üritame siis kõik kenasti ära sätitada, kui keegi üldse veel huvitatud on ja mu jutust midagi aru ka sai. Mina enam juba ammu ei saanud, no kell juba pool küüme ja ammu aeg tuttu minna, et oma unevõlga mitte kasvatada. Suhtleme maili teel!

9. 5,6 ja 98

Kuna tegu oli pühapäevaga, siis sai prognoosi peale randa mindud. Algul näitas tuulemõõtja nii 9 meetri lähedale ja hiljem juba 13 meetrit. Jama on selles, et see tuul tuleb üle maa sinna, kus mina sõidan ning vahel on ikka jube puhanguline. Täna oli ta seda kohe eriti ja tuule suund muutus ka kogu aeg.  Tegelikult on vahepeal ka niisama tiksumas käidud ning selle põhjal oli loota head sessi, kuid hoopis oli vastupidi, kõik oli kuidagi valesti ja liimist lahti ning nii ma siis seal midagi tarka tegemata 2 tundi kobistasin. Hea oli asja juures see, et olenemata soojast veest jahtub keha ikkagi maha ja nii on täitsa mõnus oma edasist päeva veeta. Taas on tore tõdeda, et edasiminek on null ning tahaks juba kuhugi, kus vähemalt üle päeva puhub ning mingid argipäeva mured ei sega.

Sünnipäev

Alustuseks kniks ja suur tänu kõigile, kes mind sel päeval meeles pidasid! Ülimalt tore ja südantsoojendav oli kõiki neid õnnitlusi lugeda. Armsad olete!

Sel aastal tuli vanust juurde 43 kraadises kuumuses. Vahelduseks väga mõnus! Pühapäevaks oli plaanitud grillpidu Pilbara eestlastega, keda siin ikka üksjagu. Alguses kartsin veidi, et kuidas sellise temperatuuri juures grillida, aga õnneks lahenes see probleem kohe, kui kingitusi nägin. Nimelt kinkisid Margit, Marko, Kristjan ja Margo mulle jalgratta ning basseini. Basseini paigutasime grilli juurde, nii et grillmeister sai end vahepeal vees jahutamas käia.

Veidi hiljem liitusid meiega ka Annika ning Tõnis ja nende kaks sõbrannat, pärast veel Priit, Raigo, Igor ja Liis ehk siis kokku paras punt. Kaupo Aussie töökaaslased pidid ka tulema, aga nad kukkusid liiga vara pudeli otsa ja magasid peo maha.

Naised saunas rääkisid, et kaardid ja pakid peaksid varsti minuni jõudma. Hetkeseisuga olen saanud kätte Kaupo pere saadetud kaardi. Aitäh teile! Ootan põnevusega, mida ja millal postiljon järgmiseks toob :)

Veelkord suured tänud teile kõigile! Mul oli äärmiselt tore päev ja seda tänu teile, kallid sõbrad ja pere :)

Kingitustega

Poseerime

Margit ja mina

30

Vot selline uhke pill mul nüüd :)

Hommikul ärkasin selle lõhna peale :)

Puzzle

Poisid naudivad

Esimene tiir

Osa külalistest

30 korda matkatooliga õhku viskamist. Päris hirmus oli

Kimbuga ;)

Nädalavahetused Hedlandis

Nädala tegemistest pole väga mõtet rääkida, sest rütm on ikka sama nagu sai möödunud korral kirjutatud, kuid nüüd tööst vahel nii väsinud, et peale tööd ei teegi muud kui naudin airconni.

Kaks viimast nädalavahetust on kuidagi sisutihedad olnud ja ega puhata polegi väga jõudnud. Esimesel neist juhtus selline tavatu lugu, et laupäevane tööpäev jäi ära. Peale reedest tööpäeva sättisime ennast linna basseini äärde koos minu töökaaslastega, et ennast natuke jahutada. Maha jahtununa tuli peale söögiisu ja seda otsustasime kustutada meie juures mõningase Hiina toiduga ja loputada vähese rummiga, mida Liisa oli töölt leidnud. Nii rahuliku õhtu korral on siinmaal kombeks tarbida valmissegatud erinevaid purgijooke nii rummi, viski kui ka viinaga. Ja viskiks siis ikka JD. Kui töökaaslased lahkusid, läksime veel korra ka Marko juurest läbi, et kuulda, kuida eestlastel ka vahepeal sujunud on. Niimoodi rahulikult see õhtu lõppeski. 

Laupäeval hommikul vara ülesse ja garaažimüügile, kus üritati jälle oma vana rämpsu kalli hinnaga maha ärida, aga ikka tore uudistada, mida pakutakse ja mis hinnaga. Seejärel nokitsesin vähe autosid ja oligi lõpuks aeg tsikkel garaažist välja ajada. See meil tegelikult seal juba vedelenud nii kuu aega ja oma uut rehvi oodanud, kuid nüüd kannatus katkes ja oli aeg sõitma minna. Minu jaoks ei olnud see midagi erilist, kuid Liisa tegi oma elu esimesed tiirud ja oli väga rahul. Edasi oli aeg juba hakkata sättima õhtuks, sest oli mingi suvalise tüdruku sünnipäev tulemas ja ühe supervisori korteris väike istumine ka olema. Aga nii umbes nelja paiku selgus, et sünnipäev jääb ära, kuna peasüüdlasel eelmisest päevast paha olla ja nüüd vaja hoopis minna Jahtklubisse, kus siis Betoonifirma boss James pidi kõigile joogid tegema. Kuna siin vahemaad on kohati suhteliselt kauged, siis autosõit jäi minu kanda. Jahtklubi asub Port Hedlandis ja väljast vaadates tundub täitsa viisakas koht ning väikest erilisust lisab ka see, et sissepääs on ainult liikmetele. Sees on aga plastiktoolid ja -auad, mis jätavad kohast väga odava mulje. Kuid seltskond oli seal täiesti ok. Meid Liisaga pani imestma see millised väiksed sead need Ozi lapsed ikka on ja vanemad neid üldse ei keela ning kui tüdrukule midagi ei meeldinud, siis läks isale kätega kallale. Aga noh, siin ju seadusega laste füüsiline karistamine keelatud ja niiaplju kui meie neid lapsi siin näinud oleme, siis nad kõik jubedalt ära hellitatud. Teine suur üllatus oli see, kui Jamesi tuttav naisterahavas lauda tuli ja hakkas meile kõigile väga ilmekalt ja detailidesse laskudes seletama, kuidas ta sünnitus läks ja kui hästi ikka kõik kokku lapiti ja kui tihedaks saadi. Kuid kedagi see ei tundunud häirivat ja meigi kuulasime ega lasknud heal tujul langeda. Mingi hetk avastasime enda seltskonna sealt ainukesena ja peagi sunniti ka meid lahkuma. Aeg oli liikuda Esplanade baari, kus olime ka varem käinud. Erinevalt möödunud korrast oli rahvast seal kõvasti ja kõik valmistusid, et minna kõrvalasuvasse klubisse/baari ninmega Pier. Peab veel mainima, et betoonimees James koos kaasa ja tütrega olid koju läinud ning meiega olid liitunud Hutchi supervisor Joe koos sõpradega. Meid jättis seekord see Pier külmaks kuna suht mõttetu on maksta 40 taala, et minna tunnikeseks kohta, mis peaks olema Guinessi rekordite raamatus pussitamiste arvu poolest. Meie sihtisme aga hoopis La Bush Stuffile. Üritasime ka oma bossi sinna meelitada, kuid ta ikkagi otsusustas koju ära minna. Nii jäigi meid vaid kolm: mina, Brett ja Liisa. Teel aga nägime, et speedway on ikka veel tuledes ja otsustasime sealt läbi põigata. Käimas oligi viimane sõit, kus suurte tiibadega väga käredad pillid täiega peale andsid, lausa lust oli vaadata. Meile jätkus seda lõbu nii 15 minutit, kuni kaks autot kokku põrkasid, üks neist mitu korda üle kuudi käis ning võistlus selleks korraks katkestati. Tuli aga edasi liikuda ja suunaks ikka Põõsareiv. Kohale jõudes oli seal palju päkkerite busse ja isegi mõned rekkad. Seekord oli seal inimesi päris palju ja pidu täies hoos. Mingi hetk saabusid ka teised eestlased, kes Troopyga platsi lendasid ja lava ees kohad sisse võtsid. Nii me seal siis reivisime kuskil kaheni, kuni suur väsimus töönädalast tegi oma töö ja tuli kottu ää minna. Kuna laupäev oli väga sisukas, siis pühapäevast kujunes tsillimise päev, mis möödus kiirelt nagu kõik päevad siin.

Möödunud nädalavahetusel oli sama jama, et laupäevane tööpäev jäi ära, see selgus aga hommikul 5.30 objektil kogunedes, kuna vundamendi kraavid olid ikka veel vette täis. Ei, tegemist ei olnud vihmaveega nagu Eestis kombeks, vaid hoopis meie enda poolt kraavidesse lastud veega, et saaks pinnast natukenegi pehmemaks, et jõuaks metallvardad kuvaldaga maasse peksta. Seekord aga oli pinnas nii tihe, et isegi vesi polnud maasse imbunud. Väike istung objektil ja koju ära. Kuna tegemist ikkagi tööpäevaga, otsustasin selle taas autodele kulutada, et lõpuks ikka Camry valmis saada ja müüki lükata. Camryni ei joudnudki, kuna vahepeal on ebay jälle uusi pakke toonud ning tuli neid jälle Landcruiseritele külge kruvida. Õhtul väike kala grill eestlastega basseini ääres ja magama ära, kuna pool kuus hommikul tuli taaskordsele garaazimüügile minna. Pühapäeva hommikul oli küll patt nii vara ärgata, aga õnneks tasus see ära, kuna saime nüüd endale teleka. Telekat võib nüü lähitulevikus isegi vaja minna, kuna lihtsalt kuumus läheb nii suureks, et peale tööd ei taha ega jaksa muud teha, kui külmas toas filmi vaadata. Praegugi kell 9 õhtul ja väljas 30 kraadi. 

Peale asjade tuppa tassimist sättisin ennast tsilklisõidule. Nimelt on Margo endale soetanud Yamaha 700 quadi ja Kristjan Yamaha wr426. Aussis käivad asjad nimelt niimoodi, et ükspäev sai Margo proovida Marko Honda bike-i ja õhtul veel Matty 250 Yamu krossikat. Sellest nii vaimustuses, tahtis ka endale midagi ja kuna lube pole, tuli otsus teha mingi maastikusõiduki kasuks. Otsus langes 3000 taala eest müügis oleva quadi kasuks. Kristjan proovis quadi ja kuna 3000 taalaga oli müüa wr426, siis ootas palgapäevani ja ostis selle ära. Siin käivad asjad nii: ootad aga palgapäeva ära ja lähed ja ostad sulas ning jääb veel söögi ja üüri raha ka alles ja me ei räägi siin kuupalkadest,vaid kas nädala või siis kahe nädal palgast, olenevalt kuidas ettevõttel kombeks. Tsikli tripi juurde tagasi tulles, otsustasime läbi bushi sõita kohta, kus toimub Bush Reiv. Arvestades seda, et silmaga vaadates tundub siin olevat ainult üks tühi väli, siis tegelikkuses pakkus see tripp meile nii pehmet liiva, rööpas radasid, põlenud alasid, prügimägesid ja põõsaid. Lisaks veel oli põõsastes palju vanade autode vrakke. Kogu tripiks tuli ca 40 kmi ja aega kulus koos pausidega ca 1,5 tundi. Tagasi jõudes tegi Liisa kodu lähedal mõned tiirud ning liivas õnnestus tal ka korra külg maha saada, nii et nüüd heebel kõver. Õnneks ta haiget ei saanud ja sõiduindu maha ei võtnud. Ega minagi puhas poiss pole, külg käis ikka maha paaril korral ja läbi põõsaste sõites sain ka plastiku katki. Jube kahju ikka, et Eestis ei olnud seda pealehakkamist ja võimalust omale enduurokat osta.

Peale tsikli sõitu oli kiire söögipaus ja siis kamad autosse ja Spoilbanki ära. Oma tavapärane kava käsile ja sooja ilma koos mõõduka tuulega nautima. Surf on tõesti see, mida saab sellise kuumaga nautida, vähemalt hetkel veel. Seda lõbu jatkus mul nii paarik tunniks. Kamd kokku ja autosse ning suund Finucane Islandi poole, kus teised olid juba kalastamas. Ei plnud neil seal mingit õnne olnud, kuid mina tõmbasin kohe paar Catfishi välja ja ühe Breami ka. Nii sai siis läbi järjekordne tihe nädalavahetus.

Tänase seisuga üritab ka Marko omale enduurokat osta, et saaks ikka koos meiega põõsastes ragistada. Ise üritame ka leida omale teist tsiklit, saigi täna vaatamas käidud wr450 fi 2012. aasta oma aga kahjuks, ei tahetud tulla hinnas minule sobilikesse piiridesse. Kuid sellega oli sõita ikka mõnus, esimese kahe käiguga tuleb õrnalt meelitada, et mitte tagarattasse lasta. 

Nii me siis siin elame, unustanud sellise sõna nagu igavus.

Uus mänguasi

Pardoo tripi offroad

Siin püüdsime kala

Valmistumas

Üks püügivahenditest

Liisa esimene tsiklisõit

Sõiduvalmis

Catfish

Bream

8. 5,6 ja 98

Sama mis möödunud kord, aga lihtsalt kaks nädalat hiljem. Vesi on veel soojemaks läinud, kuid kahjuks oskustele ei ole see kuidagi kaasa aidanud. Lootust on, et läheb vaikselt tuulisemaks, kahjuks mitte küll tugevamaks, vaid lihtsalt tuule päevi võib rohkem olla. Eks paistab.

Tundmatuks jääda sooviv lohetaja trikitamas

7. 5,6 ja 98

No ei lähe asjad nii nagu plaanitud. Kaheks kuu jooksul vees alles seitsmendat korda ja vahed nii suured, et iga kord tuleb alustada algusest. Hea on aga see, et sõita on mõnus soe ja nüüd saab ka autogakohe randa sõita ega pea jalutama kamaga mööda kallast. Kohaks ikka Spoilbank.

Kiired ajad

Seekord ma siis ei hakka pihta sealt, kus ma eelmine kord pooleli jäin, sest ausalt üeldes ei mäletagi enam, kus pooleli sai jäädud. Seega alustame nüüd siit.

Nimelt on juhtunud täiesti uskumatu lugu ja mulle on hakkanud meeldima tööl käimine. Põhjus võib peituda paljuski, kuid loetleksin ülesse mõned, mida pean suurimateks kahtlusalusteks: õiglane töötasu, lahe seltskond, pidev üksteise toetamine, päike, huvitav, teistmoodi, no stress. Sellega seoses olen mõelnud juba erinevaid plaane, kui kauaks selle töö peale jääda ja kuidas tulevikku sättida. Sellisena oleks alguse saanud mu blogi umbes 3 nädalat tagasi ja siit edasi oleks tulnud nüüd jube pikk arutlus erinevate variantide ja skeemide üle, kuid vahepeal on asjad muutunud, kuid mis suunas, seda veel raske öelda. 

Millest siis muutused alguse said? Elu oli siin ilus ja kõik suju väikeste viperustega. Vaikselt hakkas tekkima mingi rutiin, kuid mitte selle sõna halvas mõttes. Tegime tööd ja nautisime sooja ilma. Mina ootasin ka oma vaba nädalat, sest vaikselt oli tekkinud plaan minna Perthi omale autot tooma.  Liisa küll juba pajatas sellest, kuid tooks mõned kuivad faktid ka välja. Peale ränka otsimist omastasime siis 4,2 diisli ja 4,5 bensuka. Diisel nagu traktor ja bensukas/LPG mõnus ja vaikne. 1700 kilomeetri läbimisel lagunes bensuka differ ja andis otsa saba kont. Seeg suht kehv lugu, aga õnneks ilusti asjadega kodus. Odavam on sõit gaasi ja bensuga kui diisliga, kuid diislil mudakad ja bensul All Terrain-id. Olles siis nende pillidega kenasti koju jõudnud, tuli jälle taas tööle ennast sättida. Esimesest päevast hakkasid päevad venima, mida enne ei olnud seda tööd tehes kohanud. Lisaks sellele oli jube raske töötada, sest õues oli kuskil 38 kraadi ja ikka see päike paistis. Alltöövõtjad ei olnud meile pinnasetöid ära teinud ja sellest ka suhteliselt närviline õhkkond. Tavaliste protsetuuride asemel tegelesime päevast päeva vaid vundamentide maha märkimisega ja märktarade ehitamisega. Tööd on nüüd küll muutunud, kuid kogu aeg viskab mingit sitta vahele ja õhkkond närviline ja see kuradi termomeeter näitab ka iga päev aina suuremaid numbreid, täna 43 kraadi ja ilma tuuleta. Lisaks on pidev seljavalu ja jõhker väsimus sellest kuumusest. Jooki läheb nii 5 kuni 7 liitrit päevas, kuid kusi ikka tume kollane (mis tähendab, et pole piisavaöt vett joonud) ja janu. Ja tore on veel see, et kodus ootab ka veel mitu projekti, millega vaja tegeleda, seega möödunud nädal nägi välja selline, et umbes 5 äratus, tööle, koju, sööma ja siis autode kallale ja nii 9-10 tuttu ära. Nii et hetkeseisuga proovin kuidagi jõuluni vastu pidada ja siis vaatab edasi, kuhu ja miks.

Kogu selle töötamise keskel on olnud ka vähe aega lõõgastuda. Ühel kenal laupäeva õhtul jõudsid meieni juttud, et prantslased pidid põõsas reivi tegema. Inf jõudis meieni nii hilja, et teised eestlased poodi ei jõudnud ja seega varustasime jookidega meie. Juba vana kombe kohaselt on meil jooki kodus küllaga, sest neid ilusaid pudeleid on koju tore ju tuua, aga vot juua ei viitsi. Tegelikult oligi hea, sai lõpuks külmkappi ruumi. Väike tsill meil ja siis teele. Pidu oligi kuskil põõsas, aga no reiviks nimetada oli seda nüüd küll vähe liig. Muss oli olemas, seltskond ka, nii me sinna poole ööni töllerdama jäimegi. Kohal olid siis enamuses bäkkerid ja mõned sodiks tõmmanud Ozid. Kokkuvõtteks võib öelda, et ikka parem kui kluppi minna.

Eelmine nädal ostis boss omale ka LandCruiseri ja see tõttu mõtlesime, et võiks vaheldusks koos telkima minna. Laupäeval valasime betooni maha ja kella 12 oligi tööpäev juba läbi. Ruttu koju, asjad autosse ja teele me läksimegi. Suunaks oli meil Pardoo Station, kus kena loodus ja kalastusvõimalused. Mulle tuli poolel teel meelde, et trapets jäi maha ning see tegi mu natuke nukraks. Kohale jõudes ootas meid mõnus telkimiskoht, kus sai puudega ka lõket teha (see on siinkandis väga haruldane!). Viskasime asjad maha ja läksime ümbruskonda uudistama. Kuna territooriumid on siin suured, siis seda muidugi autodega. Oli lõbus, sest sõitsime tõusu aladel, kus oli mõnus muda ja oht kinni jääda, kuid seda õnneks või kahjuks ei juhtunud. Läbinud erinevad mülkad, jõudsime randa, kus ilus sinine vesi ja 13 metra tuul. Vot nüüd olin kohe eriti nukker, kuid lohutuseks rääkis boss paar õuduslugu krokodest ja haidest ning trippisime hoopis autodega edasi. Lisaks oli Stationis hoiatussilt, et ujumine ning veekogu lähedal telkimine pole soovitatav, sest siinkandis olla alles hiljuti krokodille ja haid märgatud. 

Pimeduses jõudsime tagasi laagripaika, kus tegime ühe korraliku grilli, mis meid kõiki nii ära väsitas, et kell 10 me juba magasime. Võiks ju öelda, et aja raiskamine, kuid juba kell 5 hommikul olime üleval ja kella kaheksaks jõe ääres kalal. Meie saaks jäi kesiseks, kala küll tuli, aga oli teine nõnda väike, et läks tagasi ujuma. Kõige rohkem kala sai Liisa (5 tk), mina sain 3 tk kätte, töökaaslased jäid nulli peale. Kõrval tuli küll paar korda kohalikele kalameestele mõni suurem elukas otsa, kuid kätte ei saadud. Kuid vaatemaängu oli ka kõrvalt nauditav jälgida. Mingi hetk nähti vees suurt tumedat kogu, mille peale kõik veest välja tormasid, kellega küll tegu oli,  seda ei tea, kuid selle peale võib tõdeda, et hea, et see trapets maha jäi. Kell 12 päeval oli juba nii kuum, et oli aeg asjad pakkida ja tagasi South Hedlandi kulgeda.

Uuel nädalal ikka sama jama, kuid vähemalt päevad ei veni, aga see-eest on siga kuumaks läinud ja lubab kuni pühapäevani nii 42 kraadi ja tuuletut ilma. Eks nüüd loen juba vaikselt nädalaid ja ootan jõule. Kui mu tekst nüüd kohati lappab, siis tooksin vabanduseks välja selle, et üleval 4.30-st, betoon ilma pumbata (labida ja käru ots) ja 43 kraadi sooja. Kell hakkab juba 9 saama ja ongi aeg magama minna.