Kiired ajad

Seekord ma siis ei hakka pihta sealt, kus ma eelmine kord pooleli jäin, sest ausalt üeldes ei mäletagi enam, kus pooleli sai jäädud. Seega alustame nüüd siit.

Nimelt on juhtunud täiesti uskumatu lugu ja mulle on hakkanud meeldima tööl käimine. Põhjus võib peituda paljuski, kuid loetleksin ülesse mõned, mida pean suurimateks kahtlusalusteks: õiglane töötasu, lahe seltskond, pidev üksteise toetamine, päike, huvitav, teistmoodi, no stress. Sellega seoses olen mõelnud juba erinevaid plaane, kui kauaks selle töö peale jääda ja kuidas tulevikku sättida. Sellisena oleks alguse saanud mu blogi umbes 3 nädalat tagasi ja siit edasi oleks tulnud nüüd jube pikk arutlus erinevate variantide ja skeemide üle, kuid vahepeal on asjad muutunud, kuid mis suunas, seda veel raske öelda. 

Millest siis muutused alguse said? Elu oli siin ilus ja kõik suju väikeste viperustega. Vaikselt hakkas tekkima mingi rutiin, kuid mitte selle sõna halvas mõttes. Tegime tööd ja nautisime sooja ilma. Mina ootasin ka oma vaba nädalat, sest vaikselt oli tekkinud plaan minna Perthi omale autot tooma.  Liisa küll juba pajatas sellest, kuid tooks mõned kuivad faktid ka välja. Peale ränka otsimist omastasime siis 4,2 diisli ja 4,5 bensuka. Diisel nagu traktor ja bensukas/LPG mõnus ja vaikne. 1700 kilomeetri läbimisel lagunes bensuka differ ja andis otsa saba kont. Seeg suht kehv lugu, aga õnneks ilusti asjadega kodus. Odavam on sõit gaasi ja bensuga kui diisliga, kuid diislil mudakad ja bensul All Terrain-id. Olles siis nende pillidega kenasti koju jõudnud, tuli jälle taas tööle ennast sättida. Esimesest päevast hakkasid päevad venima, mida enne ei olnud seda tööd tehes kohanud. Lisaks sellele oli jube raske töötada, sest õues oli kuskil 38 kraadi ja ikka see päike paistis. Alltöövõtjad ei olnud meile pinnasetöid ära teinud ja sellest ka suhteliselt närviline õhkkond. Tavaliste protsetuuride asemel tegelesime päevast päeva vaid vundamentide maha märkimisega ja märktarade ehitamisega. Tööd on nüüd küll muutunud, kuid kogu aeg viskab mingit sitta vahele ja õhkkond närviline ja see kuradi termomeeter näitab ka iga päev aina suuremaid numbreid, täna 43 kraadi ja ilma tuuleta. Lisaks on pidev seljavalu ja jõhker väsimus sellest kuumusest. Jooki läheb nii 5 kuni 7 liitrit päevas, kuid kusi ikka tume kollane (mis tähendab, et pole piisavaöt vett joonud) ja janu. Ja tore on veel see, et kodus ootab ka veel mitu projekti, millega vaja tegeleda, seega möödunud nädal nägi välja selline, et umbes 5 äratus, tööle, koju, sööma ja siis autode kallale ja nii 9-10 tuttu ära. Nii et hetkeseisuga proovin kuidagi jõuluni vastu pidada ja siis vaatab edasi, kuhu ja miks.

Kogu selle töötamise keskel on olnud ka vähe aega lõõgastuda. Ühel kenal laupäeva õhtul jõudsid meieni juttud, et prantslased pidid põõsas reivi tegema. Inf jõudis meieni nii hilja, et teised eestlased poodi ei jõudnud ja seega varustasime jookidega meie. Juba vana kombe kohaselt on meil jooki kodus küllaga, sest neid ilusaid pudeleid on koju tore ju tuua, aga vot juua ei viitsi. Tegelikult oligi hea, sai lõpuks külmkappi ruumi. Väike tsill meil ja siis teele. Pidu oligi kuskil põõsas, aga no reiviks nimetada oli seda nüüd küll vähe liig. Muss oli olemas, seltskond ka, nii me sinna poole ööni töllerdama jäimegi. Kohal olid siis enamuses bäkkerid ja mõned sodiks tõmmanud Ozid. Kokkuvõtteks võib öelda, et ikka parem kui kluppi minna.

Eelmine nädal ostis boss omale ka LandCruiseri ja see tõttu mõtlesime, et võiks vaheldusks koos telkima minna. Laupäeval valasime betooni maha ja kella 12 oligi tööpäev juba läbi. Ruttu koju, asjad autosse ja teele me läksimegi. Suunaks oli meil Pardoo Station, kus kena loodus ja kalastusvõimalused. Mulle tuli poolel teel meelde, et trapets jäi maha ning see tegi mu natuke nukraks. Kohale jõudes ootas meid mõnus telkimiskoht, kus sai puudega ka lõket teha (see on siinkandis väga haruldane!). Viskasime asjad maha ja läksime ümbruskonda uudistama. Kuna territooriumid on siin suured, siis seda muidugi autodega. Oli lõbus, sest sõitsime tõusu aladel, kus oli mõnus muda ja oht kinni jääda, kuid seda õnneks või kahjuks ei juhtunud. Läbinud erinevad mülkad, jõudsime randa, kus ilus sinine vesi ja 13 metra tuul. Vot nüüd olin kohe eriti nukker, kuid lohutuseks rääkis boss paar õuduslugu krokodest ja haidest ning trippisime hoopis autodega edasi. Lisaks oli Stationis hoiatussilt, et ujumine ning veekogu lähedal telkimine pole soovitatav, sest siinkandis olla alles hiljuti krokodille ja haid märgatud. 

Pimeduses jõudsime tagasi laagripaika, kus tegime ühe korraliku grilli, mis meid kõiki nii ära väsitas, et kell 10 me juba magasime. Võiks ju öelda, et aja raiskamine, kuid juba kell 5 hommikul olime üleval ja kella kaheksaks jõe ääres kalal. Meie saaks jäi kesiseks, kala küll tuli, aga oli teine nõnda väike, et läks tagasi ujuma. Kõige rohkem kala sai Liisa (5 tk), mina sain 3 tk kätte, töökaaslased jäid nulli peale. Kõrval tuli küll paar korda kohalikele kalameestele mõni suurem elukas otsa, kuid kätte ei saadud. Kuid vaatemaängu oli ka kõrvalt nauditav jälgida. Mingi hetk nähti vees suurt tumedat kogu, mille peale kõik veest välja tormasid, kellega küll tegu oli,  seda ei tea, kuid selle peale võib tõdeda, et hea, et see trapets maha jäi. Kell 12 päeval oli juba nii kuum, et oli aeg asjad pakkida ja tagasi South Hedlandi kulgeda.

Uuel nädalal ikka sama jama, kuid vähemalt päevad ei veni, aga see-eest on siga kuumaks läinud ja lubab kuni pühapäevani nii 42 kraadi ja tuuletut ilma. Eks nüüd loen juba vaikselt nädalaid ja ootan jõule. Kui mu tekst nüüd kohati lappab, siis tooksin vabanduseks välja selle, et üleval 4.30-st, betoon ilma pumbata (labida ja käru ots) ja 43 kraadi sooja. Kell hakkab juba 9 saama ja ongi aeg magama minna.