Go where you're celebrated not where you're tolerated: Nädalavahetused Hedlandis

Nädala tegemistest pole väga mõtet rääkida, sest rütm on ikka sama nagu sai möödunud korral kirjutatud, kuid nüüd tööst vahel nii väsinud, et peale tööd ei teegi muud kui naudin airconni.

Kaks viimast nädalavahetust on kuidagi sisutihedad olnud ja ega puhata polegi väga jõudnud. Esimesel neist juhtus selline tavatu lugu, et laupäevane tööpäev jäi ära. Peale reedest tööpäeva sättisime ennast linna basseini äärde koos minu töökaaslastega, et ennast natuke jahutada. Maha jahtununa tuli peale söögiisu ja seda otsustasime kustutada meie juures mõningase Hiina toiduga ja loputada vähese rummiga, mida Liisa oli töölt leidnud. Nii rahuliku õhtu korral on siinmaal kombeks tarbida valmissegatud erinevaid purgijooke nii rummi, viski kui ka viinaga. Ja viskiks siis ikka JD. Kui töökaaslased lahkusid, läksime veel korra ka Marko juurest läbi, et kuulda, kuida eestlastel ka vahepeal sujunud on. Niimoodi rahulikult see õhtu lõppeski.

Laupäeval hommikul vara ülesse ja garaažimüügile, kus üritati jälle oma vana rämpsu kalli hinnaga maha ärida, aga ikka tore uudistada, mida pakutakse ja mis hinnaga. Seejärel nokitsesin vähe autosid ja oligi lõpuks aeg tsikkel garaažist välja ajada. See meil tegelikult seal juba vedelenud nii kuu aega ja oma uut rehvi oodanud, kuid nüüd kannatus katkes ja oli aeg sõitma minna. Minu jaoks ei olnud see midagi erilist, kuid Liisa tegi oma elu esimesed tiirud ja oli väga rahul. Edasi oli aeg juba hakkata sättima õhtuks, sest oli mingi suvalise tüdruku sünnipäev tulemas ja ühe supervisori korteris väike istumine ka olema. Aga nii umbes nelja paiku selgus, et sünnipäev jääb ära, kuna peasüüdlasel eelmisest päevast paha olla ja nüüd vaja hoopis minna Jahtklubisse, kus siis Betoonifirma boss James pidi kõigile joogid tegema. Kuna siin vahemaad on kohati suhteliselt kauged, siis autosõit jäi minu kanda. Jahtklubi asub Port Hedlandis ja väljast vaadates tundub täitsa viisakas koht ning väikest erilisust lisab ka see, et sissepääs on ainult liikmetele. Sees on aga plastiktoolid ja -auad, mis jätavad kohast väga odava mulje. Kuid seltskond oli seal täiesti ok. Meid Liisaga pani imestma see millised väiksed sead need Ozi lapsed ikka on ja vanemad neid üldse ei keela ning kui tüdrukule midagi ei meeldinud, siis läks isale kätega kallale. Aga noh, siin ju seadusega laste füüsiline karistamine keelatud ja niiaplju kui meie neid lapsi siin näinud oleme, siis nad kõik jubedalt ära hellitatud. Teine suur üllatus oli see, kui Jamesi tuttav naisterahavas lauda tuli ja hakkas meile kõigile väga ilmekalt ja detailidesse laskudes seletama, kuidas ta sünnitus läks ja kui hästi ikka kõik kokku lapiti ja kui tihedaks saadi. Kuid kedagi see ei tundunud häirivat ja meigi kuulasime ega lasknud heal tujul langeda. Mingi hetk avastasime enda seltskonna sealt ainukesena ja peagi sunniti ka meid lahkuma. Aeg oli liikuda Esplanade baari, kus olime ka varem käinud. Erinevalt möödunud korrast oli rahvast seal kõvasti ja kõik valmistusid, et minna kõrvalasuvasse klubisse/baari ninmega Pier. Peab veel mainima, et betoonimees James koos kaasa ja tütrega olid koju läinud ning meiega olid liitunud Hutchi supervisor Joe koos sõpradega. Meid jättis seekord see Pier külmaks kuna suht mõttetu on maksta 40 taala, et minna tunnikeseks kohta, mis peaks olema Guinessi rekordite raamatus pussitamiste arvu poolest. Meie sihtisme aga hoopis La Bush Stuffile. Üritasime ka oma bossi sinna meelitada, kuid ta ikkagi otsusustas koju ära minna. Nii jäigi meid vaid kolm: mina, Brett ja Liisa. Teel aga nägime, et speedway on ikka veel tuledes ja otsustasime sealt läbi põigata. Käimas oligi viimane sõit, kus suurte tiibadega väga käredad pillid täiega peale andsid, lausa lust oli vaadata. Meile jätkus seda lõbu nii 15 minutit, kuni kaks autot kokku põrkasid, üks neist mitu korda üle kuudi käis ning võistlus selleks korraks katkestati. Tuli aga edasi liikuda ja suunaks ikka Põõsareiv. Kohale jõudes oli seal palju päkkerite busse ja isegi mõned rekkad. Seekord oli seal inimesi päris palju ja pidu täies hoos. Mingi hetk saabusid ka teised eestlased, kes Troopyga platsi lendasid ja lava ees kohad sisse võtsid. Nii me seal siis reivisime kuskil kaheni, kuni suur väsimus töönädalast tegi oma töö ja tuli kottu ää minna. Kuna laupäev oli väga sisukas, siis pühapäevast kujunes tsillimise päev, mis möödus kiirelt nagu kõik päevad siin.

Möödunud nädalavahetusel oli sama jama, et laupäevane tööpäev jäi ära, see selgus aga hommikul 5.30 objektil kogunedes, kuna vundamendi kraavid olid ikka veel vette täis. Ei, tegemist ei olnud vihmaveega nagu Eestis kombeks, vaid hoopis meie enda poolt kraavidesse lastud veega, et saaks pinnast natukenegi pehmemaks, et jõuaks metallvardad kuvaldaga maasse peksta. Seekord aga oli pinnas nii tihe, et isegi vesi polnud maasse imbunud. Väike istung objektil ja koju ära. Kuna tegemist ikkagi tööpäevaga, otsustasin selle taas autodele kulutada, et lõpuks ikka Camry valmis saada ja müüki lükata. Camryni ei joudnudki, kuna vahepeal on ebay jälle uusi pakke toonud ning tuli neid jälle Landcruiseritele külge kruvida. Õhtul väike kala grill eestlastega basseini ääres ja magama ära, kuna pool kuus hommikul tuli taaskordsele garaazimüügile minna. Pühapäeva hommikul oli küll patt nii vara ärgata, aga õnneks tasus see ära, kuna saime nüüd endale teleka. Telekat võib nüü lähitulevikus isegi vaja minna, kuna lihtsalt kuumus läheb nii suureks, et peale tööd ei taha ega jaksa muud teha, kui külmas toas filmi vaadata. Praegugi kell 9 õhtul ja väljas 30 kraadi.

Peale asjade tuppa tassimist sättisin ennast tsilklisõidule. Nimelt on Margo endale soetanud Yamaha 700 quadi ja Kristjan Yamaha wr426. Aussis käivad asjad nimelt niimoodi, et ükspäev sai Margo proovida Marko Honda bike-i ja õhtul veel Matty 250 Yamu krossikat. Sellest nii vaimustuses, tahtis ka endale midagi ja kuna lube pole, tuli otsus teha mingi maastikusõiduki kasuks. Otsus langes 3000 taala eest müügis oleva quadi kasuks. Kristjan proovis quadi ja kuna 3000 taalaga oli müüa wr426, siis ootas palgapäevani ja ostis selle ära. Siin käivad asjad nii: ootad aga palgapäeva ära ja lähed ja ostad sulas ning jääb veel söögi ja üüri raha ka alles ja me ei räägi siin kuupalkadest,vaid kas nädala või siis kahe nädal palgast, olenevalt kuidas ettevõttel kombeks. Tsikli tripi juurde tagasi tulles, otsustasime läbi bushi sõita kohta, kus toimub Bush Reiv. Arvestades seda, et silmaga vaadates tundub siin olevat ainult üks tühi väli, siis tegelikkuses pakkus see tripp meile nii pehmet liiva, rööpas radasid, põlenud alasid, prügimägesid ja põõsaid. Lisaks veel oli põõsastes palju vanade autode vrakke. Kogu tripiks tuli ca 40 kmi ja aega kulus koos pausidega ca 1,5 tundi. Tagasi jõudes tegi Liisa kodu lähedal mõned tiirud ning liivas õnnestus tal ka korra külg maha saada, nii et nüüd heebel kõver. Õnneks ta haiget ei saanud ja sõiduindu maha ei võtnud. Ega minagi puhas poiss pole, külg käis ikka maha paaril korral ja läbi põõsaste sõites sain ka plastiku katki. Jube kahju ikka, et Eestis ei olnud seda pealehakkamist ja võimalust omale enduurokat osta.

Peale tsikli sõitu oli kiire söögipaus ja siis kamad autosse ja Spoilbanki ära. Oma tavapärane kava käsile ja sooja ilma koos mõõduka tuulega nautima. Surf on tõesti see, mida saab sellise kuumaga nautida, vähemalt hetkel veel. Seda lõbu jatkus mul nii paarik tunniks. Kamd kokku ja autosse ning suund Finucane Islandi poole, kus teised olid juba kalastamas. Ei plnud neil seal mingit õnne olnud, kuid mina tõmbasin kohe paar Catfishi välja ja ühe Breami ka. Nii sai siis läbi järjekordne tihe nädalavahetus.

Tänase seisuga üritab ka Marko omale enduurokat osta, et saaks ikka koos meiega põõsastes ragistada. Ise üritame ka leida omale teist tsiklit, saigi täna vaatamas käidud wr450 fi 2012. aasta oma aga kahjuks, ei tahetud tulla hinnas minule sobilikesse piiridesse. Kuid sellega oli sõita ikka mõnus, esimese kahe käiguga tuleb õrnalt meelitada, et mitte tagarattasse lasta.

Nii me siis siin elame, unustanud sellise sõna nagu igavus.