Go where you're celebrated not where you're tolerated: Perthi kokkuvõte

Meie aeg Perthis hakkab läbi saama. Enne kui Sydney-sse kolime, on õige aeg meenutada, kuidas meil Lääne-Austraalia pealinnas läks.

Kaupo oli pool sellest ajast kodust eemal tööl, vahepeal käis ka koolis tarkust taga ajamas ning siis logeles kodus, nautis töötu elu ja putitas autosid. Mina tegin siin olles kaks päeva kodukoristust, mis mulle kohe üldse ei meeldinud ning seetõttu ütlesin selle töö ära. Ühe päeva tegin ka ehitusjärgset koristust, aga sealt rohkem enam midagi ei tulnud, sest neil olid enda põhitöötajad olemas ning tol korral vajati vaid ühe objekti lõpetamiseks lisajõude.

Juunist augustini tegin vahelduva eduga liiklusreguleerija tööd. Huvitav kogemus, aga töö ise ikka väga nüri. Umbes 1-2 tundi läks märkide üles panemisele ja siis tunnike vahetuse lõpust nende maha võtmisele, ülejäänud ajast passisin niisama. Öövahetusi tehes kestis tööpäev (või õigemini töö-öö) keskmiselt 12 tundi, sellest siis enamus ajast istusin paarilisega autos ja surfasin telefoniga netis. Kõige rohkem meeldiski mulle öiseid vahetusi teha, sest päeval töötades sai tavaliselt iga kord kellegi käest sõimata. Inimesed lähevad lolliks, kui nende harjumuspärast marsruuti muudetakse. Kolleegid polnud just ka kõige terevamad pliiatsid, aga no mida tahta inimestest, kes on seda tööd teinud 3 ja enam aastat.

Augusti alguses jätkus minu lõika-ja-kleebi karjäär. Nimelt sain sama kuti kaudu, kellega Hedlandis koos sign shop-is töötasin, Perthis sama töö peale. Ta ise oli just uues kohas alustanud ja neil oli poole kohaga inimest juurde vaja. Mulle sobis see väga hästi ja nii ma seal kord 3 ja siis 2 päeva nädalas abiks käisingi. Töö ise oli huvitav, hästi palju oli erinevate siltide ja kleepsude paigaldamist nii autodele, veokitele, majadele kui ka helikopteritele ja paatidele. Tihti tuli kas redeli otsas turnida või tõstukiga maa ja taeva vahel kõikuda. Seda tööd tegin 28. oktoobrini, sest novembri alguses lõppes meie üürileping ja ma pidin maja enne välja kolimist läikima lööma.

Kolimine läks nagu meie puhul tavaliselt ikka läheb – paljud asjad jäid suht viimasele hetkele. Korraga tuli nii pakkida, koristada kui ka mööblit müüa. Nii et sünnipäeva seekord väga ei tähistanudki. Käisime Kaupoga Pearth Organic Kitchenis hommikust söömas, siis tagasi koju koristama. Õhtul väike vein ja juust Kaupo ja üürilise Martiniga ning möödas see päev oligi. Sünnipäevalilled hoidsid meeleolu kuni kolimise lõpuni üleval. Koristamise käigus mõtlesin mitu korda, et enam kunagi ei taha ühtegi maja üürida, aga lõpuks sai kõik ilusasti korda ja 5 minutit enne kella kukkumist andsime võtmed ära. Kuna olin kuulnud hirmujutte, et Perthis on raske maja üürimiseks antud tagatisraha tagasi saada, siis ootasin hirmuga, et mis probleemid meil tulevad. Rohkem kui nädal oli väljakolimisest möödas, aga maaklerist polnud ikka midagi kuulda. Lõpuks kirjutasin talle ise. Vastuseks sain, et maja oli ideaalses korras ja tagatise saame täies ulatuses tagasi. Nii hea oli seda lugeda! Nii et pole see lõpukoristus nii hull midagi ja teine kordki võib ise midagi üürida :).

Vahepeal ajasime uue õppeviisa asju, sest eelmine sai 8. novembril läbi. Hunnik paberimajandust ja e-mailidele vastamist ning uus avaldus saigi valmis. Agent esita selle 2. novembril ja 4. novembri hommikuks oli uus viisa olemas. Me ei suutnud uskuda, et nii kiirelt juba vastus käes, aga nii see oli ja nüüd 26. märtsini 2018 viisaga muretu :).