Puhkus...Denham

Denhamisse sõit võttis aega pea terve päeva ning seega jõudsime kohale nii hilja, et enam vette ei jõudnud, olgugi et päris korralik tuul puhus.

 

Neljapäeval nautisime tsivilisatsiooni pahesid/rõõme ja logelesime niisama.

Reede hommikul viisime Kixi kaladega tutvuma kohalikku akvaariumisse ning ise nautisime samal ajal maitsvaid mereande akvaariumi kohvikus, kust avaneb väga ilus vaade Shark Bayle. Peale seda suundusime Monkey Miasse, mis siis kohalik turistilõks ja paljude arvates kindel koht, mida peab külastama. Eks ta võibolla linnavurledele olegi midagi erilist, aga meie oleme palju lahedamaid asju vabas looduses näinud kui too delfiinide toitmine, mida võid siis raha eest vaadata. Päev kulmineerus rannal lohet ja purje sõites. Ka Kix tegi oma esimesed sammud purjelaua maailmas :).

Laupäeval igasugu jamaga ei tegelenud ning suundusime kohe randa. Puhus kuskilt põhjast, mis siis siin suht ebatavaline sellisel aastaajal. Kuna tuul tuli üle maa, oli ta väga puhanguline ja selle tõttu lohet välja ei võtnudki. Oli siuke mõnus tiksumine kohatise glissi ja nii mõnegi spocki ning flakaga. Hea meel oli selle üle, et Liisa taas trapetsis sõitma hakkas.

Pühapäevaks oli Denham ennast ammendanud ja liikusime edasi Coronation Beachile.

Coral Bay

Purjelauduri raske elu - tuult ootamas

Lõunasöök vaatega Shark Bayle

Shell Beach - terve rand karpe täis

Puhkus...Gnaraloo

Gnaraloos peatusime me 3 Mile Campis, mis asub lähimast asustatud punktist pea kahe tunni kaugusel. Selleks et sinna minna, tuleb oma varusid täiendada Carnarvonis.

 

Carnarvoni otsustasime jääda üheks ööks, et oleks rahulikult aega pesu pesta, duši all käia ja vajalikud toiduained ning kütus kaasa osta. Üllatuseks puhus ka tuul ning sai lohega jõesuudmesse sõitma mindud. Tuul tuli üle maa ning vesi oli väga sogane ja madal. Enamus ajast ikka kõvasti alla põlve. Sai seal niisama triibutatud ja poppi harjutatud.

Järgmisel hommikul ärkasime selle pele, et vihma tibutas. Kiirelt ülesse ja nööril olevat pesu päästma ja telgi aknaid sulgema. Kõik päästetud, sai veel tunnikese magatud, siis sööma, laager kokku, poest ja tanklast läbi ning Gnaraloo poole teele.

Kohale jõudes olid osad juba vees kuid käis hoogne tiksumine ning otsustasin vette mitte minna ning hoopis laagri üless sättida, kuna teada oli, et tuult tuleb.

Juba järgmisel päeval oli tuuline ja mitte vähe. Vette sai mindud 4.2 purjega ja kohati tundus seegi üle. Laine oli kena ja kohati kuni mastikõrgune. Reedeks tuult ei antud, kuid laupäeval, pühapäeval, esmapäeval ja teisipäeval oli tuult kenasti. Neist vaid ühel päeval tuli kasutada 5.2 purje, mis tähendas, et tuult oli vaid kuskil 20 knoti juures. Laine oli iga päev täitsa olemas ja kui kõik hästi läks, sai ühel lainel tehtud kuni 10 cutbacki. Lihtsalt super lainesõidu koht :).

Kuna tavaliselt tõuseb tuul või keerab õigesse suunda nii kuskil 12 paiku, siis paaril hommikul sai käidud ka ümbruskonda uudistamas. Ühel hommikul käisime tutvumas Red Bluffiga ning teisel Gnaraloo lahega. Üldiselt oli selline rahulik olemine ja läbi sai loetud päris mitu lehekülge ajakirju ja raamatuid.

Kolmapäev oli meie viimane päev. Hommikul oli plaan sõita ning siis asuda teele, kuid hommikul oli tüütuid kärbseid liiga palju ning lainegi oli võrreldes eelmiste päevadega väga väike, samuti polnud seda lubatud tuult veel kuskil. Otsustasime, et asume teele. Taas Carnarvonist läbi, et varusid suurendada.

Seekordseks sihiks oli meil Denham, väike linn Shark Bays imeilusa helesinise veega.

Laager

Kärbeste eest peidus

Reklaampilt nr 1

Reklaampilt nr 2

Kas teile ka meenutab see tüüp kedagi? :D

Gnaraloo Bay

Katki :(

Ilus kirju

Puhkus...Exmouth

Karijinist Exmouthi oli meil taas ligi 1000 kilomeetrit. Kuigi tavaliselt on siin teed pikad, sirged ja igavad, siis just see Karijini-poolne ots mõõdus kiirelt ja ilusalt.

 

Teel läbisime ka kahte kaevanduslinna, millest Tom Price jättis vägagi hea mulje ja ega Parapurdoolgi viga polnud. Kuid siin tasub olla ettevaatlik, sest ilm oli külm (ca 30 kraadi) ja mulje on petlik, sest 40 kraadiga oleks jäänud vähe teine arvamus. 

Kilomeetrid muudkui möödusid ja pimeduseks jõudsime Exmouthi lähistele randa, kuhu ka ööseks jäime. Oli tuuline, aga soe. Hommikul asjad kokku ja teele, et siis läbida Exmouth ja jõuda Cape Range Rahvusparki, mida varemgi külastatud. Exmouthis on üks pagaripood koos kohvikuga, kus saab igasugu head ja paremat. Seal on üks paremaid jääkohve, mida ma saanud olen. Käisime ka infopunktis sooja dušši all, sest rahvusparkides on küll võimalus telkida ja peldikuid kasutada, kuid mitte pesemisvõimlusi (kui just endal vett ja matkadušši kaasas pole). Eks see igapäevane pesemine ongi üks moodsa ühiskonna ülehinnatud väärtustest, puhas vee ja aja raiskamine. 

Cape Range on selline tore koht, kus saab matkata ja ka rannas mõnuleda ning kui tuult on, siis kas siledal veel sõita või taga riifidel lainet sõita. Tegevust jätkub. Esimeseks päevaks oli ka õrn prognoos ning saigi vette ronitud ja kaldalt eemale Bombiesse lainet sõitma mindud. Laine oli kahjuks väike ja tuulgi suht nipa napa. See on üks nendest kohtadest, kus sa kindlasti ei taha, et tuul otsa saab või kama puruneb, sest ei siis tea kas enam kaldale kunagi jõuabki :).

Teise päeva hommikul oli paras aeg minna proovima seda päris surfi. Mingitel põhjustel olen omale ostnud liiga väikese laua ja mu surfaritee on nüüd toppama jäänud. Aga siin oli selline parajalt väike ja jõuline laine ning sai isegi paar head sõitu. Vette minnes kohtusin enda teadmata ka meetrise riifihaiga. Nimelt minu poole surfanud kutt tuli mu juurde ja hakkas elavalt seletama, kuidas hai oli tema ees ujunud ja siis täpselt minu poole ja mu nina eest läbi. Haisid rohkem ei näinud, kuid kilpkonnasid oli meie surfarite ümber mitmeid. 

Kolmanda päeva hommikul tegime paar sellekandi matka. Siinsed matkad on suhteliselt lühikesed ja lihtsad. Peale matka suundusime tagasi laagrisse, et teha kosutav lõunasöök ja liikuda edasi randa. Rannas puhus kena tuuleke ja täiesti ebaharilikust suunast. NW muutis lahe kenaks kartulipõlluks, kuid sellise sooja ja helesinise vee tõttu tuli siiski lohe võtta ja vette ronida. Kui ma üks päev olin just mõelnud, et see lohevärk on ikka imelihtne, siis tollel päeval ei tulnud ühtegi backrolli. Triipu suutsin veel tõmmata :).

Neljandal päeval laager kokku, pagariputkast läbi ja suund Carnarvorni, et liikuda nädalaks ajaks Gnaraloosse, ühte parimasse down the line spotti Austraalias (kui mitte isegi maailmas). Seda kinnitab ka rohke arv Euroopa surfareid antud spotis igal aastal.

Tom Price

Tom Price

Paraburdoo

Vana dump truck Paraburdoos

Tervitused Alikule :)

Surfari raske elu

Puhkus.... Karijini Rahvuspark

Karijini on paljude arvates kõige ilusam koht Lääne-Austraalias ja seetõttu oli meil väga suur soov sinna minna. Olgugi et pidin loobuma surfist, mängis meil väga hästi välja ilmaga, sest novembri kuus leida sealt eest tuuline 30-kraadine ilm on päris hea vedamine. Tavaliselt paugutab seal sellel ajal nii neljakümment kraadi.

Ilm oli meile andnud kena 3-päevase augu, et seal siis väheke ringi matkata. Hommikul varajane äratus, sest ei ole mõtet oma elu maha magada ja seda eriti veel puhkusel olles. Siin maal tuleb varajane äratus igati kasuks, sest siis pole temperatuur veel kuum. Esimeseks siis Dale Gorge. Lihtsalt suurepärane matk, kus vahepeal sai ennast mageveekogudes jahutada, mis siinkandis suht haruldane nähtus. Kuna matk sai läbi juba lõunaks, tegime kiire söögi ja läksime vallutama Lääne-Austraalia kõige kõrgemat tippu Mount Meharrit, mis on 1248 meetrit merepinnast. See oli lihtne, kuna sinna otsa sai sõita autoga, kuid ka siin olid omad agad. Nimelt ei jõudnud netist tellitud kaasaskantav kompressor õigeks ajaks Perthi kohale ja seega ei saanud alandada rehvi rõhku, mis omakorda tähendas seda, et oht rehv lõhkuda seal teravate kivide otsas oli väga suur. Kuid selleks meil ongi kaasas kaks varurehvi, et igal juhul tsivilatsiooni tagasi jõuaks. Algul oli meil plaan mäe otsas nautida päikeseloojangut, kuid otsustasime kohati keerulise raja tõttu siiski lahkuda valges. Tagantjärgi tarkusena peab mainima, et tegelikult oleks pidanud seal mäe otsas öö veetma.

Tagasi laagrisse jõudsime hilja. Kiire söök ja magama, et järgmine hommik veelgi varem minna vallutama Mount Bruce-i tippu, mis on 1200 meetrit merepinnast. See oli ca 4-tunnine matk pluss autosõit. Ja no ilm oli lihtsalt superluks. 30 kraadi ja mõnus jahutav briis. Matk oli mõnus ja vaated ilusad.

Edasi juba liikusime Waeno Gorge-i ja Hancock Gorge-i kaema. Meie õnneks ei olnud matkad väga pikad, õigemini sai valid vähe lühemad otsad. Seal olid kindlasti ühed ilusaimad kohad, kuhu ma üldse olen sattunud. Eriliseks tegi selle veel see, et edasi liikumiseks tuli vahepeal ujuda kitsastes kaljulõhedes. Sõnades ei suuda kirjeldada ja fotodki ei anna seda edasi. 

Olgugi et Austraalias on väga moes ohutus ennekõige, siis matkarajad on siin korralikud ja sai isegi oldud tunnistajaks ühe saksa mehe kukkumisele libedatel kividel ning põlv tal puruks oligi. Iseseisvalt ta sealt enam välja ei saanud ja pidi jääma päästeteenistust ootama.

Kolmandal päeval käisime veel Hamesly Gorge-is. Matk lühike, aga ujumine kosutav. Kahjuks oli seal pool rada suletud, kuna õnnetusi oli juhtunud nii palju. Edasi kulges meie rada aga tagasi rannikule ja täpsemalt Exmouthi.

Circular pool

Fortescue Falls

Nahkhiire puu

Tee Mt Meharry tipu poole

Lääne-Austraalia kõrgeim tipp

Geocaching mäng

Mt Bruce eemalt

Tipus!

Naudin vaadet

Turnivad

Mt Bruce matkarada ülevalt vaadatuna

Siit tuli üle ujuda, et edasi saada

Hamersley Gorge