Oligi aeg selle mõnusa linnakesega hüvasti jätta.
Liikusime algul sisemaa poole, et näha My Son templit,
mis pärit neljandast sajandist. Ilus koht ja väärt vaatamist, aga inimesi liiga
palju.
Edasi suundusime otse joones mereni, sest oli lootus
rannaliival soita ja samas ka Tam Ky USA baasist pilti teha, et see siis Liisa
vanaonule saata Ameerika maale. Ta olevat seal nimelt kunagi sõja ajal olnud.
Randa jõudes tegime väikse supluse ja tõdesime, et ei
siin pehmes liivas hea soita pole. Erik aga soitis väheke ikkagi. Teel
kohtusime taas temaga ja liikusime koos edasi. Samuti nagu ei saanud me rannas
soita panime me mööda ka tollest USA baasist. Nii et feil missugune.
Pimeduses jõudsime me kohale ja suundusime otsejoones
rongi jaama, et saada teada, milllal välju rong Nh Trangi, et jätta vahele 400
kmi mõtetut maanteed, saada väheke rongi seiklust ning muidugi võita aega.
Rongi jaama oli paksult rahvast täis ja siis selgus, et Vietnamlased ei pea
järjekordadest just väga palju, mis tegi peale väsitavat päeva meele suht
kurjaks. Lõpuks jõudsime pilti müüjani, kes teatas, et järgmine rong millele
kohtasi on tuleb nelja päeva pärast.
See oli küll nüüd tagasilöök, kuna nendest sirgetest
veokatest ja bussidest tulvil teedest oli kopp ees ja ei viitsiks kahte päeva
raisata. Otsustasime veel vaadata ka bussi jaama. Ka sealt tulid eitavad
vastused. Kuni minu juurde tuli üks vend ja küsis, et kuhu tahad ja siis ma
vastasin et Nha Trangi. See peale peatati väljumisel olev buss. Õritasin koos
teistega kindlaks teha kas on nad meist õieti aru saanud, sest see tundus
lihtsalt nii uskumatu juhus olevat. Ja oligi nii et mei koos ratastega mahutati
bussile ja hinnaks tuli 1 miljon kohalikku näost. No ei olnud midagi teha tuli
see pakkumine võtta ja ennast bussile sättida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar