Tagasi Austraalias

Vietnam nüüd läbi sõidetud ja jõutud tagasi Austraaliasse. 

Esimese asjana läksime oma autole järele ja koheselt algasid probleemid. Aku oli tühjaks saanud ja ei aidanud ka teise auto pealt voolu andmine ning pidin minema poodi uut akut tooma. Sellist akut nagu tahtsin, poes ei olnud ning pidin leppima kehvema variandiga, et lõpuks minema saada ja laager taas Fremantle Village-s püsti lüüa. 

Järgnevad päevad veetsime Perthis kohtudes sõpradega ja käies poodides. Hoidsime kogu aeg ilmal silma peal, sest üleval oli tsüklon moodustumas ja see pidi alla Perthi välja jõudma, kuid suure vihma ja vähe tuulisema ilma näol. Meieni jõudis õnneks vaid terake vihma ja tuult ei tulnud üldse, aga Exmouthis oli tuule kiiruseks ca 50 meetrit sekundis ja Shark Bays sadas väga jõhkralt, nii eestlase mõistes. Pidevas tegevuses olles läks aeg väga kiiresti ja enne kui arugi saime, olime juba viiendat päeva Perthis. Kuid lõpuks saime ka teise auto kätte ja hakkasime liikuma South Hedlandi poole.

Karrathas karavanpargis

Üleujutus

Kummalgi oma ;)

P.S Sai söödud nüüd siin Perthis taas ühte gurmeeburgerit ja noo need Vietnami omad ei ole mitte ligilähedalgi. Aussid ikka mõistavad seda burgeri teemat. 

Tee South Hedlandi oli pikk ja igav, kuid taas teistsugune, sest sellisel aastaajal pole seda teed veel läbinud. Oli rohelisem kui tavaliselt ja suurest vihmast näha ka üle ujutatud alasid ja isegi ühes kohas oli ka vett tee peal, kuid ainult natukene. Võtsime seekord rahulikult ja kohale jõudsime alles kolmanda päeva pärastlõunaks. 

Esimese asjane võtsime kohe ühendust endise majaomanikuga, et saaks asjad ära panna, sest eelneva jutu põhjal oli meie tuba meid ootamas. Ei saanud temaga ühendust ja siis otsustasime ise kaema minna, hoovi minnes ootas meid ees üllatus. Kõik kohad olid täis ehitusmaterjale ja ka kogu köögimööbel oli välja tõstetud. Teadsime, et renoveerimine käib, aga et asi veel nii pooleli, ei osanud oodata. Selge, edasi Margo poole, kes oli ka meile tuba pakkunud. Kohale jõudes oli kogu vastuvõtukomitee õues ja ühtlasi ka edastati uudis, et Kristjan liigub New South Walesi ja hakkab seal farmis tööle, kus siis põhiteemaks karjakasvatus 75000 hektaril. Tundub hea seiklus enne Aussist lahkumist.

Järgmise päeva hommikul kohe siis kalale. Liisa sai kätte nii 50 cm Queenfishi ja mina sain samas mõõdus Spanish Mackreli. Makrell oli alamõõdus, aga suri teine kätte ära, ei aidanud ka kunstlik hingamine ega midagi. Seega võtsin alamõõdulise kaasa ja grillile ta läkski. Head kalad olid süüa ja seda makrelli oli hea ka püüda, kuna tegi korralike sööste ja hüppas mitu korda veest ka välja.

Queenie

Spanish Macrel

Hetke seis selline, et Liisa esimest päeva tööl samas kohas, üks auto läks müüki ja mina olen töötu. Hetkel betooni peale tagasi ei saa, sest Simon ütles, et töödega hetkel sitad seisud. Detsembris oli veel kindel, et tööd kaheks aastaks, aga kuna kaevandused tõmbavad tagasi siis siin üleval jälle rahulikuks läinud. Eks varsti hakkan uut kohta otsima, aga seniks naudin töötu elu. Täna käisin kalal, aga sittagi ei saanud, olgugi et tõus oli 7,4 meetrit, mis siinkandis väga kõrge ja harv nähtus. Veega olid täitunud paljud alad, kus tavaliselt vett pole näinud, näiteks ranna autoparkla ja mõned kruusateed. 

Siin peaks muidu parkla olema

Vaikselt üritan ka Vietnami reisi tagantjärgi kajastada, nii et kui kedagi peaks huvitama siis neid teemasi otsige VEEBRUARI alt.

Seniks ilusat kevadet Eesti!

P.S Küla peal käivad jutud, et meile on tsüklon tulemas, kuid neid jutte olevat siin ennegi olnud ja siiani pole veel midagi korralikku nähtud. Äkki seekord. Ootame huviga.

Nha Trang

Varsti saab juba aasta sellest kui esimest korda oma jala Vietnami pinnale tõstsime, kuid blogi ei ole ikka veel suutnud tripi kohta valmis kirjutada. No eks olegi olnud vaja seda asja väheke seedida.

Olime siis omadega bussis ja sättisime magama. Buss kihutas korralikult, vähemalt nii tundus ja kella viie paiku hommikul jõudsime kuhugi tanklasse, kus meie mootorattad taas kokku pandi. Tankisime paagid täis ja võtsime suuna linna poole. Varajasest kellaajast hoolimata oli peale meie veel teisigi liiklejaid. Suund oli meil randa, et teha vähe aega parajaks, et siis minna hommikust sööma ja hotelli otsima.

Kuna oli päris korralik väsimus, siis see linnaliiklus muutus suhteliselt talumatuks. No eks olime üle pikka aja ka vähe suuremas linnas ja seda hommikuse tipptunni ajal. Ka hotelli otsimine oli keerukas, sest neid hotelle oli väga palju ja nagu ikka tuli välja selgitada parim hinna ja kvaliteedi suhe. Lõpuks sai ka see tehtud ning siis oli aeg väike uinak teha.

 

Antud linna osas oli kujunenud eelarvamus kui mitte just parimast kohast, kus oma aega veeta. Seda siis koikvõimalike blogide ja foorumite põhjal. Kurdeti lärmakate vene turistide ja koleda ülerahvastatud ranna üle jne. Sellise emotsiooni pealt saigi linnaga tutvuma mindud. Linna ja mere vahel on üks peatänavatest, kus siis linna poole erinevad hotellid ja mere pool mõningad restoranid ja loomulikult rand. Mööda seda tänavat sõita oli niii ilus!

Õhtul läksime randa, et teha väike suplus ja taaskord pidime tõdema, et  no ei ole see asi nii hull. Eks me olime Vietnamis oldud aja jooksul selle prügiga väheke harjunud ka juba ning mõni kilekott, mis näos kinni oli peale sukeldumist, ei teinud meie rõõmsat meelt kurvemaks. 

Peale suplust oli aeg minna sööma. Kohe suure hurraaga ranna restoranidesse, kust siis peale menüü vaatamist võtsime suuna rohkem linna keskele, et leida vähe mõistlikuma hinnaga toitu. Suurest vene turistide arvust andsid märku vene restoranid ja arvukad venekeelsed sildid. Meile sobis, sest üks väike seljanka ja pelmeen ei teeks ju paha. Peale söömaaega tagasi hotelli, et taaskord kena uinak teha. 

Järgmise päeva põhieesmärk oli minna randa ja leida koht, kus saab laenutada SUP-i. Leidsime koha, mis asus mõned kilomeetrid linnast väljas. Sai seal SUP-i, juua ja süüa. Täitsa mõnus oli esimest korda seal aerutada ja üritada laineid püüda. Päeav läks kiirelt ja peagi ole aeg taas hotelli minna, et asuda varakult teekonnale järgmise sihtkoha suunas.

Kuhu edasi, ma enam ei mäleta, pean kaarti vaatama ja eks siis millagil kirjutan taas edasi, mis meist sai ja kuhu me läksime. See post valmis siis nüüd 03.01.2016, aga eelmised 2 on arvutis valmis olnud juba pea 5 kuud ja kogu asi seisnud selle taga, et ei ole pilte loole juurde otsinud. Vot selline on laiskuse musternäidis. Tahaks öelda et püüan ennast parandada, aga pigem ei ütle :)

Bussijuht

Kaupo

Mihkel

Erik

Erik

Hoi An – Quang Ngai ca 200 km

Oligi aeg selle mõnusa linnakesega hüvasti jätta.

Liikusime algul sisemaa poole, et näha My Son templit, mis pärit neljandast sajandist. Ilus koht ja väärt vaatamist, aga inimesi liiga palju. 

Edasi suundusime otse joones mereni, sest oli lootus rannaliival soita ja samas ka Tam Ky USA baasist pilti teha, et see siis Liisa vanaonule saata Ameerika maale. Ta olevat seal nimelt kunagi sõja ajal olnud.

Randa jõudes tegime väikse supluse ja tõdesime, et ei siin pehmes liivas hea soita pole. Erik aga soitis väheke ikkagi. Teel kohtusime taas temaga ja liikusime koos edasi. Samuti nagu ei saanud me rannas soita panime me mööda ka tollest USA baasist. Nii et feil missugune.

Pimeduses jõudsime me kohale ja suundusime otsejoones rongi jaama, et saada teada, milllal välju rong Nh Trangi, et jätta vahele 400 kmi mõtetut maanteed, saada väheke rongi seiklust ning muidugi võita aega. Rongi jaama oli paksult rahvast täis ja siis selgus, et Vietnamlased ei pea järjekordadest just väga palju, mis tegi peale väsitavat päeva meele suht kurjaks. Lõpuks jõudsime pilti müüjani, kes teatas, et järgmine rong millele kohtasi on tuleb nelja päeva pärast.

See oli küll nüüd tagasilöök, kuna nendest sirgetest veokatest ja bussidest tulvil teedest oli kopp ees ja ei viitsiks kahte päeva raisata. Otsustasime veel vaadata ka bussi jaama. Ka sealt tulid eitavad vastused. Kuni minu juurde tuli üks vend ja küsis, et kuhu tahad ja siis ma vastasin et Nha Trangi. See peale peatati väljumisel olev buss. Õritasin koos teistega kindlaks teha kas on nad meist õieti aru saanud, sest see tundus lihtsalt nii uskumatu juhus olevat. Ja oligi nii et mei koos ratastega mahutati bussile ja hinnaks tuli 1 miljon kohalikku näost. No ei olnud midagi teha tuli see pakkumine võtta ja ennast bussile sättida.