Nädalavahetused Hedlandis

Nädala tegemistest pole väga mõtet rääkida, sest rütm on ikka sama nagu sai möödunud korral kirjutatud, kuid nüüd tööst vahel nii väsinud, et peale tööd ei teegi muud kui naudin airconni.

Kaks viimast nädalavahetust on kuidagi sisutihedad olnud ja ega puhata polegi väga jõudnud. Esimesel neist juhtus selline tavatu lugu, et laupäevane tööpäev jäi ära. Peale reedest tööpäeva sättisime ennast linna basseini äärde koos minu töökaaslastega, et ennast natuke jahutada. Maha jahtununa tuli peale söögiisu ja seda otsustasime kustutada meie juures mõningase Hiina toiduga ja loputada vähese rummiga, mida Liisa oli töölt leidnud. Nii rahuliku õhtu korral on siinmaal kombeks tarbida valmissegatud erinevaid purgijooke nii rummi, viski kui ka viinaga. Ja viskiks siis ikka JD. Kui töökaaslased lahkusid, läksime veel korra ka Marko juurest läbi, et kuulda, kuida eestlastel ka vahepeal sujunud on. Niimoodi rahulikult see õhtu lõppeski. 

Laupäeval hommikul vara ülesse ja garaažimüügile, kus üritati jälle oma vana rämpsu kalli hinnaga maha ärida, aga ikka tore uudistada, mida pakutakse ja mis hinnaga. Seejärel nokitsesin vähe autosid ja oligi lõpuks aeg tsikkel garaažist välja ajada. See meil tegelikult seal juba vedelenud nii kuu aega ja oma uut rehvi oodanud, kuid nüüd kannatus katkes ja oli aeg sõitma minna. Minu jaoks ei olnud see midagi erilist, kuid Liisa tegi oma elu esimesed tiirud ja oli väga rahul. Edasi oli aeg juba hakkata sättima õhtuks, sest oli mingi suvalise tüdruku sünnipäev tulemas ja ühe supervisori korteris väike istumine ka olema. Aga nii umbes nelja paiku selgus, et sünnipäev jääb ära, kuna peasüüdlasel eelmisest päevast paha olla ja nüüd vaja hoopis minna Jahtklubisse, kus siis Betoonifirma boss James pidi kõigile joogid tegema. Kuna siin vahemaad on kohati suhteliselt kauged, siis autosõit jäi minu kanda. Jahtklubi asub Port Hedlandis ja väljast vaadates tundub täitsa viisakas koht ning väikest erilisust lisab ka see, et sissepääs on ainult liikmetele. Sees on aga plastiktoolid ja -auad, mis jätavad kohast väga odava mulje. Kuid seltskond oli seal täiesti ok. Meid Liisaga pani imestma see millised väiksed sead need Ozi lapsed ikka on ja vanemad neid üldse ei keela ning kui tüdrukule midagi ei meeldinud, siis läks isale kätega kallale. Aga noh, siin ju seadusega laste füüsiline karistamine keelatud ja niiaplju kui meie neid lapsi siin näinud oleme, siis nad kõik jubedalt ära hellitatud. Teine suur üllatus oli see, kui Jamesi tuttav naisterahavas lauda tuli ja hakkas meile kõigile väga ilmekalt ja detailidesse laskudes seletama, kuidas ta sünnitus läks ja kui hästi ikka kõik kokku lapiti ja kui tihedaks saadi. Kuid kedagi see ei tundunud häirivat ja meigi kuulasime ega lasknud heal tujul langeda. Mingi hetk avastasime enda seltskonna sealt ainukesena ja peagi sunniti ka meid lahkuma. Aeg oli liikuda Esplanade baari, kus olime ka varem käinud. Erinevalt möödunud korrast oli rahvast seal kõvasti ja kõik valmistusid, et minna kõrvalasuvasse klubisse/baari ninmega Pier. Peab veel mainima, et betoonimees James koos kaasa ja tütrega olid koju läinud ning meiega olid liitunud Hutchi supervisor Joe koos sõpradega. Meid jättis seekord see Pier külmaks kuna suht mõttetu on maksta 40 taala, et minna tunnikeseks kohta, mis peaks olema Guinessi rekordite raamatus pussitamiste arvu poolest. Meie sihtisme aga hoopis La Bush Stuffile. Üritasime ka oma bossi sinna meelitada, kuid ta ikkagi otsusustas koju ära minna. Nii jäigi meid vaid kolm: mina, Brett ja Liisa. Teel aga nägime, et speedway on ikka veel tuledes ja otsustasime sealt läbi põigata. Käimas oligi viimane sõit, kus suurte tiibadega väga käredad pillid täiega peale andsid, lausa lust oli vaadata. Meile jätkus seda lõbu nii 15 minutit, kuni kaks autot kokku põrkasid, üks neist mitu korda üle kuudi käis ning võistlus selleks korraks katkestati. Tuli aga edasi liikuda ja suunaks ikka Põõsareiv. Kohale jõudes oli seal palju päkkerite busse ja isegi mõned rekkad. Seekord oli seal inimesi päris palju ja pidu täies hoos. Mingi hetk saabusid ka teised eestlased, kes Troopyga platsi lendasid ja lava ees kohad sisse võtsid. Nii me seal siis reivisime kuskil kaheni, kuni suur väsimus töönädalast tegi oma töö ja tuli kottu ää minna. Kuna laupäev oli väga sisukas, siis pühapäevast kujunes tsillimise päev, mis möödus kiirelt nagu kõik päevad siin.

Möödunud nädalavahetusel oli sama jama, et laupäevane tööpäev jäi ära, see selgus aga hommikul 5.30 objektil kogunedes, kuna vundamendi kraavid olid ikka veel vette täis. Ei, tegemist ei olnud vihmaveega nagu Eestis kombeks, vaid hoopis meie enda poolt kraavidesse lastud veega, et saaks pinnast natukenegi pehmemaks, et jõuaks metallvardad kuvaldaga maasse peksta. Seekord aga oli pinnas nii tihe, et isegi vesi polnud maasse imbunud. Väike istung objektil ja koju ära. Kuna tegemist ikkagi tööpäevaga, otsustasin selle taas autodele kulutada, et lõpuks ikka Camry valmis saada ja müüki lükata. Camryni ei joudnudki, kuna vahepeal on ebay jälle uusi pakke toonud ning tuli neid jälle Landcruiseritele külge kruvida. Õhtul väike kala grill eestlastega basseini ääres ja magama ära, kuna pool kuus hommikul tuli taaskordsele garaazimüügile minna. Pühapäeva hommikul oli küll patt nii vara ärgata, aga õnneks tasus see ära, kuna saime nüüd endale teleka. Telekat võib nüü lähitulevikus isegi vaja minna, kuna lihtsalt kuumus läheb nii suureks, et peale tööd ei taha ega jaksa muud teha, kui külmas toas filmi vaadata. Praegugi kell 9 õhtul ja väljas 30 kraadi. 

Peale asjade tuppa tassimist sättisin ennast tsilklisõidule. Nimelt on Margo endale soetanud Yamaha 700 quadi ja Kristjan Yamaha wr426. Aussis käivad asjad nimelt niimoodi, et ükspäev sai Margo proovida Marko Honda bike-i ja õhtul veel Matty 250 Yamu krossikat. Sellest nii vaimustuses, tahtis ka endale midagi ja kuna lube pole, tuli otsus teha mingi maastikusõiduki kasuks. Otsus langes 3000 taala eest müügis oleva quadi kasuks. Kristjan proovis quadi ja kuna 3000 taalaga oli müüa wr426, siis ootas palgapäevani ja ostis selle ära. Siin käivad asjad nii: ootad aga palgapäeva ära ja lähed ja ostad sulas ning jääb veel söögi ja üüri raha ka alles ja me ei räägi siin kuupalkadest,vaid kas nädala või siis kahe nädal palgast, olenevalt kuidas ettevõttel kombeks. Tsikli tripi juurde tagasi tulles, otsustasime läbi bushi sõita kohta, kus toimub Bush Reiv. Arvestades seda, et silmaga vaadates tundub siin olevat ainult üks tühi väli, siis tegelikkuses pakkus see tripp meile nii pehmet liiva, rööpas radasid, põlenud alasid, prügimägesid ja põõsaid. Lisaks veel oli põõsastes palju vanade autode vrakke. Kogu tripiks tuli ca 40 kmi ja aega kulus koos pausidega ca 1,5 tundi. Tagasi jõudes tegi Liisa kodu lähedal mõned tiirud ning liivas õnnestus tal ka korra külg maha saada, nii et nüüd heebel kõver. Õnneks ta haiget ei saanud ja sõiduindu maha ei võtnud. Ega minagi puhas poiss pole, külg käis ikka maha paaril korral ja läbi põõsaste sõites sain ka plastiku katki. Jube kahju ikka, et Eestis ei olnud seda pealehakkamist ja võimalust omale enduurokat osta.

Peale tsikli sõitu oli kiire söögipaus ja siis kamad autosse ja Spoilbanki ära. Oma tavapärane kava käsile ja sooja ilma koos mõõduka tuulega nautima. Surf on tõesti see, mida saab sellise kuumaga nautida, vähemalt hetkel veel. Seda lõbu jatkus mul nii paarik tunniks. Kamd kokku ja autosse ning suund Finucane Islandi poole, kus teised olid juba kalastamas. Ei plnud neil seal mingit õnne olnud, kuid mina tõmbasin kohe paar Catfishi välja ja ühe Breami ka. Nii sai siis läbi järjekordne tihe nädalavahetus.

Tänase seisuga üritab ka Marko omale enduurokat osta, et saaks ikka koos meiega põõsastes ragistada. Ise üritame ka leida omale teist tsiklit, saigi täna vaatamas käidud wr450 fi 2012. aasta oma aga kahjuks, ei tahetud tulla hinnas minule sobilikesse piiridesse. Kuid sellega oli sõita ikka mõnus, esimese kahe käiguga tuleb õrnalt meelitada, et mitte tagarattasse lasta. 

Nii me siis siin elame, unustanud sellise sõna nagu igavus.

Uus mänguasi

Pardoo tripi offroad

Siin püüdsime kala

Valmistumas

Üks püügivahenditest

Liisa esimene tsiklisõit

Sõiduvalmis

Catfish

Bream

8. 5,6 ja 98

Sama mis möödunud kord, aga lihtsalt kaks nädalat hiljem. Vesi on veel soojemaks läinud, kuid kahjuks oskustele ei ole see kuidagi kaasa aidanud. Lootust on, et läheb vaikselt tuulisemaks, kahjuks mitte küll tugevamaks, vaid lihtsalt tuule päevi võib rohkem olla. Eks paistab.

Tundmatuks jääda sooviv lohetaja trikitamas

7. 5,6 ja 98

No ei lähe asjad nii nagu plaanitud. Kaheks kuu jooksul vees alles seitsmendat korda ja vahed nii suured, et iga kord tuleb alustada algusest. Hea on aga see, et sõita on mõnus soe ja nüüd saab ka autogakohe randa sõita ega pea jalutama kamaga mööda kallast. Kohaks ikka Spoilbank.

Kiired ajad

Seekord ma siis ei hakka pihta sealt, kus ma eelmine kord pooleli jäin, sest ausalt üeldes ei mäletagi enam, kus pooleli sai jäädud. Seega alustame nüüd siit.

Nimelt on juhtunud täiesti uskumatu lugu ja mulle on hakkanud meeldima tööl käimine. Põhjus võib peituda paljuski, kuid loetleksin ülesse mõned, mida pean suurimateks kahtlusalusteks: õiglane töötasu, lahe seltskond, pidev üksteise toetamine, päike, huvitav, teistmoodi, no stress. Sellega seoses olen mõelnud juba erinevaid plaane, kui kauaks selle töö peale jääda ja kuidas tulevikku sättida. Sellisena oleks alguse saanud mu blogi umbes 3 nädalat tagasi ja siit edasi oleks tulnud nüüd jube pikk arutlus erinevate variantide ja skeemide üle, kuid vahepeal on asjad muutunud, kuid mis suunas, seda veel raske öelda. 

Millest siis muutused alguse said? Elu oli siin ilus ja kõik suju väikeste viperustega. Vaikselt hakkas tekkima mingi rutiin, kuid mitte selle sõna halvas mõttes. Tegime tööd ja nautisime sooja ilma. Mina ootasin ka oma vaba nädalat, sest vaikselt oli tekkinud plaan minna Perthi omale autot tooma.  Liisa küll juba pajatas sellest, kuid tooks mõned kuivad faktid ka välja. Peale ränka otsimist omastasime siis 4,2 diisli ja 4,5 bensuka. Diisel nagu traktor ja bensukas/LPG mõnus ja vaikne. 1700 kilomeetri läbimisel lagunes bensuka differ ja andis otsa saba kont. Seeg suht kehv lugu, aga õnneks ilusti asjadega kodus. Odavam on sõit gaasi ja bensuga kui diisliga, kuid diislil mudakad ja bensul All Terrain-id. Olles siis nende pillidega kenasti koju jõudnud, tuli jälle taas tööle ennast sättida. Esimesest päevast hakkasid päevad venima, mida enne ei olnud seda tööd tehes kohanud. Lisaks sellele oli jube raske töötada, sest õues oli kuskil 38 kraadi ja ikka see päike paistis. Alltöövõtjad ei olnud meile pinnasetöid ära teinud ja sellest ka suhteliselt närviline õhkkond. Tavaliste protsetuuride asemel tegelesime päevast päeva vaid vundamentide maha märkimisega ja märktarade ehitamisega. Tööd on nüüd küll muutunud, kuid kogu aeg viskab mingit sitta vahele ja õhkkond närviline ja see kuradi termomeeter näitab ka iga päev aina suuremaid numbreid, täna 43 kraadi ja ilma tuuleta. Lisaks on pidev seljavalu ja jõhker väsimus sellest kuumusest. Jooki läheb nii 5 kuni 7 liitrit päevas, kuid kusi ikka tume kollane (mis tähendab, et pole piisavaöt vett joonud) ja janu. Ja tore on veel see, et kodus ootab ka veel mitu projekti, millega vaja tegeleda, seega möödunud nädal nägi välja selline, et umbes 5 äratus, tööle, koju, sööma ja siis autode kallale ja nii 9-10 tuttu ära. Nii et hetkeseisuga proovin kuidagi jõuluni vastu pidada ja siis vaatab edasi, kuhu ja miks.

Kogu selle töötamise keskel on olnud ka vähe aega lõõgastuda. Ühel kenal laupäeva õhtul jõudsid meieni juttud, et prantslased pidid põõsas reivi tegema. Inf jõudis meieni nii hilja, et teised eestlased poodi ei jõudnud ja seega varustasime jookidega meie. Juba vana kombe kohaselt on meil jooki kodus küllaga, sest neid ilusaid pudeleid on koju tore ju tuua, aga vot juua ei viitsi. Tegelikult oligi hea, sai lõpuks külmkappi ruumi. Väike tsill meil ja siis teele. Pidu oligi kuskil põõsas, aga no reiviks nimetada oli seda nüüd küll vähe liig. Muss oli olemas, seltskond ka, nii me sinna poole ööni töllerdama jäimegi. Kohal olid siis enamuses bäkkerid ja mõned sodiks tõmmanud Ozid. Kokkuvõtteks võib öelda, et ikka parem kui kluppi minna.

Eelmine nädal ostis boss omale ka LandCruiseri ja see tõttu mõtlesime, et võiks vaheldusks koos telkima minna. Laupäeval valasime betooni maha ja kella 12 oligi tööpäev juba läbi. Ruttu koju, asjad autosse ja teele me läksimegi. Suunaks oli meil Pardoo Station, kus kena loodus ja kalastusvõimalused. Mulle tuli poolel teel meelde, et trapets jäi maha ning see tegi mu natuke nukraks. Kohale jõudes ootas meid mõnus telkimiskoht, kus sai puudega ka lõket teha (see on siinkandis väga haruldane!). Viskasime asjad maha ja läksime ümbruskonda uudistama. Kuna territooriumid on siin suured, siis seda muidugi autodega. Oli lõbus, sest sõitsime tõusu aladel, kus oli mõnus muda ja oht kinni jääda, kuid seda õnneks või kahjuks ei juhtunud. Läbinud erinevad mülkad, jõudsime randa, kus ilus sinine vesi ja 13 metra tuul. Vot nüüd olin kohe eriti nukker, kuid lohutuseks rääkis boss paar õuduslugu krokodest ja haidest ning trippisime hoopis autodega edasi. Lisaks oli Stationis hoiatussilt, et ujumine ning veekogu lähedal telkimine pole soovitatav, sest siinkandis olla alles hiljuti krokodille ja haid märgatud. 

Pimeduses jõudsime tagasi laagripaika, kus tegime ühe korraliku grilli, mis meid kõiki nii ära väsitas, et kell 10 me juba magasime. Võiks ju öelda, et aja raiskamine, kuid juba kell 5 hommikul olime üleval ja kella kaheksaks jõe ääres kalal. Meie saaks jäi kesiseks, kala küll tuli, aga oli teine nõnda väike, et läks tagasi ujuma. Kõige rohkem kala sai Liisa (5 tk), mina sain 3 tk kätte, töökaaslased jäid nulli peale. Kõrval tuli küll paar korda kohalikele kalameestele mõni suurem elukas otsa, kuid kätte ei saadud. Kuid vaatemaängu oli ka kõrvalt nauditav jälgida. Mingi hetk nähti vees suurt tumedat kogu, mille peale kõik veest välja tormasid, kellega küll tegu oli,  seda ei tea, kuid selle peale võib tõdeda, et hea, et see trapets maha jäi. Kell 12 päeval oli juba nii kuum, et oli aeg asjad pakkida ja tagasi South Hedlandi kulgeda.

Uuel nädalal ikka sama jama, kuid vähemalt päevad ei veni, aga see-eest on siga kuumaks läinud ja lubab kuni pühapäevani nii 42 kraadi ja tuuletut ilma. Eks nüüd loen juba vaikselt nädalaid ja ootan jõule. Kui mu tekst nüüd kohati lappab, siis tooksin vabanduseks välja selle, et üleval 4.30-st, betoon ilma pumbata (labida ja käru ots) ja 43 kraadi sooja. Kell hakkab juba 9 saama ja ongi aeg magama minna.