Telgist tuppa ja tööle

Ei hakka siin pikalt keerutama, nimelt meil nüüd tuba renditud ja töö mõlemal olemas. Tuppa otsustasime kolida esmaspäeval, kuna väljas sadas vihma, mis on ikka üks jube ilmastikunähtus. Pakkisime vettinud telgi kokku ja varsti kuivas toas olimegi. Majas elab peale meie veel omanik, kes töötab öövahetuses ehk kui meie saabume, siis tema läheb ja vastupidi. Aed on suur ja terrassil gaasigrill. Tööl käime koos ehitusel ja tegeleme värvimisega, palgaks 30 taala tunnis kätte. Mõnus! 

On mõned agad ka. Maja eest peame nädalas maksma 400 kohalikku raha, maja on vana ja ilma mööblita, praegugi istume oma matkatoolides. Enne kui siin saab mõnusalt ennast tunda, tuleb üks korralik puhastus teha ja paar tükki mööblit ei teeks ka paha. Tegelikult oli see maja valik minu jaoks ikka ülimalt lihtne, nimelt siin majas on olemine suhteliselt privaatne, hoov suur ja mis võibolla kõige tähtsam, siis on omanikul plaan maja vaikselt värskendada ja kui peaks juhtuma, et meil tööd ei ole, siis saame majas remonti teha, sellega üüri tasuda ja mõned kopikad ka teenida, et need siis pokkeri õhtul jälle sirgeks lüüa. Mina olen rahul, eriti kui nüüd mööbli ka tuppa saab, mis pidi jutu järgi lähiajal juhtuma. Tuppa nii väga ei tahagi, saaks õue mõnusa mööbli, mis seal toas ikka passida. Naabril on isegi telekas õues.

Tööga on  nii, et saame homme valmis ja oleme taas töötud, sest see kutt, kelle all töötame, saab oma osa siin valmis ja sõidab tagasi Perthi. Nii et nagu põrssad lõhkise küna ees.

Iseenesest on siin South Hedlandis päris mõnus siiamaani olnud. See nädal oli kohe eriti hea, kuna Eestist saabus meile hulk maile, kus head sõbrad pajatasid oma tegemistest ja olemisest.Jätkake samas vaimus, hea teada, mis seitsme maa ja mere taga ka toimub. Hetkel õhtune grill jälle seljataga ja on vist aeg magama sättida, sest kell hakkab varsti üheksa saama. See töö on ikka üks jube asi,täitsa ära väsitanud teine, traktoristi elu on ikka mugavaks ja laisaks teinud.

Juba tükk aega olen hoogu võtnud, et kutsuda kõiki üles osa võtma reisi planeerimisest. Nimelt meile pakuks huvi ära teha see Vietnami võrritripp veebruari teises pooles (samas kahekesi me sinna nüüd ka ei lähe). Või siis hoopis märtsis Blue Lagoonis kellegagi kohtuda. Kellel mingeid mõtteid samas suunas või siis muid huvitavaid ideid, kus jaguks seiklust ja täielikku planeeritud planeerimatust, siis andke aga tulla. Hea aeg lennupileteid äkki osta, kukuvad siin alla ja kaovad ära teised. Mina arvan, et esimene Malaysian läks sinna kuhu filmis „Ajahambad“ lennukid läksid.

Karratha – Port Hedland ja South Hedland

Viimasest sissekandest juba nii kaua möödas, et enam ei mäletagi, mis vahepeal toimunud on, aga proovin siiski meenutada. 

Otsustasime Port Hedlandi sõita, sest kandideerisin ühele tööle ja sealt kutsuti meid mõlemaid vestlusele. Nimelt nad helistasid mu farmerile (Aussis on soovitajatel väga oluline roll, alati helistatakse ja küsitakse) ja too kiitis nii mind kui ka Kaupot taevani. Kuna Karrathas polnud töödega just kiita, siis võtsimegi esmaspäeval (07. juuli) selle sõidu ette. Tee pikkuseks 242 km. Poolel maal sai Kaupo ühelt Karratha agentuurilt kõne, et tule homme tööle. Ta pidi muidugi ära ütlema, sest meil oli vestlus kell 6 õhtul ja ei teadnud, kaua seal läheb. 

Port Hedlandi jõudes läksime esmalt infopunkti, kust saime tööagentuuride kontaktid ja seejärel asusime neid külastama. Igal pool sama jutt, et praegu tööd pole, hetkel 10 aasta vaikseim periood jne jne. 

Seadsime end sisse South Hedlandi lähedal asuvasse golfiglubi karavanparki, kus telgikoht maksab 20 taala (selle piirkonna odavaim, mujal algavad hinnad 50 taalast) ja suundusime töövestlusele. Sisse astudes öeldi kohe, et teid ma tean. Selgus, et intervjueerija on mu farmeri tuttav. No tere talv küll! Austraalia ikka nii väike, igal pool keegi, kes teab kedagi, keda ka sina tead. Vestlusele oli kutsutud 11 inimest, kohale tuli 8, neist 3 olid naised (minuga koos). Algselt tundus, et meie võimalused tööd saada on päris head. Kui teised osalejad lahkusid, paluti meil veel sinna jääda. Tundus paljulubav. Steve, intervjuuerija, rääkis, et kui läheme idakaldale ja tahame farmitööd teha, siis tal seal farm ja andis visiitkaardi, et saaksime ühendust võtta. Siis tuli juttu ka meie viisast, kaua sellega tööd saame teha jne. Siis jõudis kohale, et meie seis enam nii hea pole. Järgmine päev saime e-maili, et hetkel meid ei valitud, võibolla võetakse ühendust paari nädala pärast, kui neil taas inimesi vaja läheb. Tundub, et nad võtsid suht füüsilisele tööle ühe kuti, kes eelnevalt McDonaldsi manager olnud ja teise, kes tehnikapoes müüja olnud. Vot seda Aussi loogikat! Meie oleksime küll ennast palganud :).

Teisipäeval sõitsime ringi South Hedlandis (18 km Port Hedlandist) ja külastasime sealseid tööbüroosid. Niisama ringi sõites märkas Kaupo ühte tuttavat autot ja asus seda jälitama. Selgus, et tal oli õigus ja roolis oli eestlastest kolleeg Marko Arcadiast, kes paar päeva tagasi siia kolis, sest tal naine ja sõbrad ees ootamas. Ta tahtis siin oma Landcruiseri maha müüa, see õnnestus tal päris kiirelt – kolmapäeval oli auto müüdud. Samal päeval saime kõne, et meile on tööd pakkuda. Sõitsime siis Manpoweri kontorisse täpsemalt infot saama. Meile pakuti kahepäevast koristamistööd – vanad majad tahetakse müüki panna, aga enne vaja neid veidi ilusamaks teha. Saame koos tööd teha ja palk kah norm, 28 taala tunnis. Võtsime selle vastu ja arvasime, et saame järgmisel päeval alustada.  

Pärast Manpowerit läksime Marko juurde auto müümist tähistama ning seal pakuti meile mitu korda, et võiksime nende juures veidi aega elada. Loomulikult ei jätnud seda võimalust kasutamata ning sõitsime karavanparki, viskasime asjad autosse ja tagasi eestlaste juurde. Majas elab 6 eestlast, lisaks majaperemees, kes on 24-aastane abo kutt, töötab FIFO-na (fly in fly out) kaevanduses dump truck-il, teenib 14 000 dollarit kuus, vahetus on 2 nädalat ehk kodus teda peaegu polegi. Hea elu :). 

Vahepeal on siin tunne nagu polekski Austraalias, eesti keel igal pool. Ikka uskumatult palju neid eestlasi siin – lisaks neile kuuele on siin veel nende tuttavaid ja sõpru, seega paras punt koos. Pühapäeval läksime  nendega road trip-ile Cape Keraudrenisse, mis u 150 km kaugusel. Päevitasime, ujusime, sõitsime ringi – ühesõnaga tore päev oli. Esmaspäeva õhtul kolisme tagasi karavanparki, sest abo pidi teisipäeval tagasi tulema, aga keegi ei teadnud täpselt, mis kell. Jätsime surfivarustuse ja osa asju eestlaste juurde hoiule ja läinud me olimegi.

Koristamistööga alustasime alles sel neljapäeval ehk siis nädal hiljem. Tüüpiline Austraalia asjaajamine.  Mõned majad olid päris jubedad, teised jällegi päris normaalsed. Mõnes võiks elada küll, kui enne natuke remonti teha. Manpowerist saime tagasiside, et klient on meie tööga ülimalt rahul. Seda oli küll rõõm kuulda :).

Kaupo sai eile eestlaste kaudu u nädalaks värvimistöö, seega oli täna taas varajane äratus, viisin ta tööle ära ja tulin tagasi ning magasin veidi, nüüd istun õues ja kirjutan blogi. Endiselt elame telgis. Oleme küll erinevaid tube vaatamas käinud, kuhu üürilist otsitakse, aga seni pole midagi leidnud. Hinnad siin päris kõrged ja seepärast raske midagi head leida. Homme lähme taas ühte elamist vaatama, äkki seekord joppab. Eriti lahe seik oli meil aga ühe india mehega, kes pakkus elamiseks väga räämas karavani või siis plekist kuuri, kus normaalsed nimesed asju hoiaksid. Aga ta julgustas ikka sisse astuma, no ja konditsioneer oli ju ka. Kaupo mahtus seal vaevu sirgelt seisma, suht madal onn. Panime kiirelt minema ning kahetsesime, et pilti ei saanud teha. See oli ikka tase omaette! 

Vot sellised seiklused meil siin kaugel. Üks on kindel - igav siin ei hakka.

Pildijuttu

Mõned pildid meie tegemistest. Lähipäevil äkki kirjutame kõigest lähemalt.

Saime Puntsolt käsu kalale minna. Läksimegi!

Rong, mille lõppu näha polnud

Tahaks sellisega sõita

Bush camping

Stefy Aussie versioon :) väike paksuke

Tahtsime 7. juulil  ujuma minna, aga siis nägime seda silti

eestlaste rendikoer

Sellised elukad siin

jalutavad

tulevane Tiger Woods

imelik Aussie lehm

Staircase to the Moon

Purjelauasurf rulal @ Little Lagoon

Beer bong eestlastega

Ulmeliselt suuri asju transporditakse siin (need kaks rekkat omavahel ühendatud, muidu pole piisavalt jõudu)

Exmouth – Karratha

Tee pikkuseks oli TomTom-i järgi natuke alla 600 kilomeetri. Tee ääres enam asustust ei näinud, ausalt öeldes oli juba peale Geraldtoni suht hõredaks jäänud, kuid sellel lõigul hakkas see kõige paremini silma. Vastu tulevateks autodeks olid maasturid, millel vagunelamu voi paat taga. Tee äärtes töllerdasid lehmad, lambad ja kitsed. Kängusi enam niipalju ei olnud. Maastik muutus vähe künklikumaks, aga eestlaste mõistes siis mägiseks, sest tee peal oli mingi küngas kõrgusega üle 400 meetri, mis siis suurem kui meie Suur Munamägi. Kaevanduspiirkonda jõudmisest andsid meile märku mitmed sildid kirjaga mine site.

 

Karrathast on kuidagi jäänud juttude põhjal mulje nagu mingist jubedast kolkast, kus midagi pole ja on jube kallis. Võrreldes tee peal olevate kohtadega on Karratha lausa suur linn ca 17 000 elanikuga. Kesklinnas oli kohe olemas Coles, Woolworths, KFC, McDonalds ja täitsa talutava hinnaga kütus. Lisaks siis erinevaid karavanparke ja isegi üks looduses telkimise võimalus, mille ka kohe ära kasutasime, tasudes 10 taala öö eest.

Hommikul alustasime töö otsimisega, Karrathas on 10 tööagentuuri, aga meie suutsime külastada vaid viite. Kahjuks sealt meile midagi positiivset ei öeldud, hetkel töömaastikul vaiksed ajad, vaja vaid juba kaevanduse kogemusega kaevureid. Leidsime veel ühe huvitava koha, kus aidatakse tööotsijatel CV-d koostada ja ollakse muidu toeks. Otsustasime seda teenust kasutada ja seega ei viitsinud ülejäänud agentuure enam külastada. 

Nüüd istume Dampier-is karavanpargis mõnusa vaatega kaubasadamale (veab välja kõike, mida siinkandis kaevandatakse). Loodame, et täna öösel laadima ei hakata. Homme siis uue hooga edasi tööd otsima. Plekki õnneks navaala, seega muretsema ei pea, aga seda siinkandis tsillimisele kulutada tundub siiski suhteliselt tobe.

Vaade telgiukselt

Quobba Point – Yardie Caravan Park

Hommikul oli taevas kahtlane ja tegelikult  oli pakkimisega ka kiire, nii et hommikusöögi tegime teeäärses parklas. Söök söödud, asusime teele Exmouth-i suunas, külastades vahepetusena ka Coral Bay-d.

 

Coral Bay-sse jõudes ootas meid ees pisikene turistikas, mis oli rahvast täis. Infopunkti töötaja väitis, et tegemist on suhteliselt rahuliku päevaga. Tegime seal kiire ringkäigu, tankisime kütust ja jätkasime teed. 

Teepeal muutus loodus pea iga saja kilomeetri järel ning Exmouth-i jõudes olid lagendikud jälle rohelised ja kaetud mõningate põõsastega ja metsa polnud juba ammugi näha. Esimese asjana infopunkti, et saada teada parimatest võimalikest vaatamisväärsustest ja ööbimisvõimalustest. Tuli välja, et kõik rahvuspargis olevad telkimisalad on tänaseks hõivatud ja ega väga nende karavanparkidegagi hõisata pole. Bronnisime ruttu ära ööbimiskohad Yardie Homestead Caravan Park-is hinnaga 38 taala öö (powered site), sest see asus Cape Range National Park-ile kõige lähemal. Ööbimiskoht selge, oli aeg asuda ümbruskonda uudistama.

Nagu tavaks esimese asjana randa vaatame, et tuul ei puhuks, ei puhunud. Seejärel vaatama Surfers Beach-i ja siis alles helistama Anthony nõole, kes Exmouth-is ehitaja. Kahjuks või õnneks tal häid uudiseid ei olnud, nimelt oli just samal päeval asunud tööle uus puusepp ja eelmine nädal tööle võetud uus abitööline. Töödega asjad selged, liikusime ööbimiskohta, et otsustada, kas liikuda kohe hommikul edasi või uudistada ka parki.

Otsustasime jääda parki. See oli hea valik, sest ei oleks viitsinud järjekordset päeva autos istuda. Mis me siis rahvuspargis nägime? Nägime merd, randa, siili, kotkast, kala, turisti, känguru x 1000, emu x 100 ja loodust. Kindlasti oleks pidanud minema Ningaloo reefi snorgeldades vaatama, aga eks jätame midagi hilisemaks ka. Meie pigem tatsasime mööda matkaradasid ja jäime ikkagi oma päevaga rahule.

Ööbisime ka teise öö samas kämparis, et siis sakslastele hommikul head reisi soovida ja ise Karratha poole teele asuda.

Teel

Uus nimi ja aadress

Kotkas ja kala

Matkarajal

Parkimiskoht hõivatud

Teisel matkarajal

Endiselt matkamas

Siil

Emu x 2

Reisiseltskond

Sai taas Mauritiusel käidud ;)