Kuu farmis

Kuu farmis on ikka väga ilus ja võimas. Ausalt, nii suurt kuud pole ma oma elus veel näinud nagu siin on. Samuti on taevas ka nii umbes lõpmatus tähte ja kõik nii eredad, sest puudub valgusreostus, mis omane asustatud piirkondadele.

  

Lisaks taevas laiutavale kuule on täis saanud minul ka kuu aega farmis töötamist. Aeg on läinud kiirelt ja kardetud tundide venimist traktoris pole veel ette tulnud. Nimelt on tekkinud selline mõnus seisund, kus järsku avastad, et kätte on jõudnud juba lõuna aga mida vahepeal tegid ja kuidas juba niipalju ära tehtud, kohe mitte ei mõista. No eks ma mõtlemisega tegelen, aga midagi tarka pole välja mõelnud, sest alati jään kuhugi toppama ja siis oleks vaja kuskilt lisa infot hankida, aga Nokia 208 võimaldab avada vaid teatud saite interneti avarustest ja nii see asi sinna paika jääbki. Kirja ka oma vaimu sünnitusi pole mõtet panna, kuna kirjutada mõistan ma vaid sellist salakirja mille võtit ma ise ka ei tea, kaasa aitab ka muidugi traktori pidev loksumine. Kurat kas ei saa siis põlde ära asfalteerida, aru ma ei saa. Kuid kokkuvõteks - mõtelda on mõnus.

Tööd teen 12 tundi päevas ja iga päev kui vihma ei saja. Siiani on olnud mul kolm vaba päeva koos tänasega. Ameti nimetus mul airseeder operator seega nüüd juba kolm nädalat on minu ülesandeks juhtida traktorit, vaadata, et kogu kaadervärk toimiks, tankida kütust ja täita aparaat seemne ja väetisega. Lisaks ka suhtlemine raadioside kaudu farmeritega kui midagi vaja. Kõige raskem osa ongi see raadio suhtlus, aru ei saa ma midagi, aga seda põnevam ongi. Tegelt pole see asi nii väga ainult minus kinni, kuna ka 5 aastat Aussis elanud töökaaslane ei saa tihti aru mida noor farmer tahab. Teistest saab jällegi kergelt aru, kõige paremini aga Janest, sest räägib aeglaselt ja asjast, mitte ümbernurga nagu mõni. Ühel kenal päeval sain veeta ka mõned tunnid boomspray peal, sellega vähe lõbusam, kuna kiirus ca 24 km tunnis, külvamisel kui traktor vedada suudab 9 kmi tunnis. Vedada suudab ta harva seega enamuse ajast 8 km tunnis.

Muret valmistavad mulle vabad päevad, sest ei oska neid mitte kuidagi sisustada. Ühel vabal päeval otsustasime minna kohaliku pubisse, sest igapäevastest võileibadest, mida lõunaks sööme, oli tagasihoidlikult öeldes kopp ees. Pubis sain ma lõpuks juua nii palju kui tahtsin, olin seda juba kaua oodanud. Tellisin omale alustuseks pindi ja kanasnitsli prae. Paaridaam oli alguses natukene kohkunud, kuna keegi polnud talt varem ühte pinti piima tellinud, aga üks kord on ikka esimene kord. Jah, lugesite õieti, pindi piima (viimase alkoholse joogi tegin Helsingi lennukas, sellest juba kolm kuud), sest meil siin algus oli mingi piima ikaldus farmis, aga see on lahenenud ning enam ei pea müslit teega sööma. Ärge nüüd asjast valesti aru saage, toit on tegelikult hea, aga lihtsalt võileib ei ole minu lemmik ja tänaseks on neid juba paar tükki ära söödud ka. 

Minu eelmises postis sai mainitud, et asjad vanad aga hooldatud ja kõik sujub, siis viimane nädal pole enam nagu hästi läinud. Ei ole see tänapäeva elu kerge ühti, kvaliteedsed asjad väsivad ja uutel asjadel pole nagu jälle kvaliteeti. Nimelt lagunes ära traktori kütusefiltri tihend, mis seiskas töö paariks tunniks, filter oli vahetatud enne külvi algust. Järgmine päev ei pidanud kütusevoolik survele vastu ja hakkas lekkima, töö peatus taas mõneks tunniks. Sai päevake normaalse tempoga tööd teha ning siis andis saba, üks asi mille tähendust ma Eesti keeles ei tea. Samas peab mainima, et õnneks on sündmused aset leidnud minu vahetuse ajal, kui abi kiire tulema ja on viitsimist asjade tegeleda, sest öösel on lihtne tulema otsus, et vaatame seda asja hommikul.  Vana tehnika mureks on ka kiirus ning võimsus. Väetise binni täitmine on nii aeglane, et mine või koju magama vahepeal ning ka traktor lahja. See kõik aga pärsib töö tempot ja nii pole korralikust külvimasinast väga kasu. Kuuri alla nägin ka nende kombaini, mis tundub kõlbulik muuseumi eksponaadiks, sellega ma siin farmis igaljuhul sõita ei taha, sellist võimalust pakuti mulle sügiseks. Kurb on vaadata, et nad on jõudnud sellisesse punkti, kus peaaegu kogu tehnika vajaks välja vahetamist.

Vahepeal käis meil ka farmis töökontroll. Täiesti puht juhuslikult oli tegemist minule juba vana tuttavaga Eestist. Käis siin inspekteeris meie elamist, vaatas kuidas toimetatakse põllul erinevate masinatega ja sõitis kaks päev minuga kaasas ja juhtis traktorit ise ka. Veel jagas ta oma kogemusi ja uuris minu töö võtteid. Aeg lendas kiirelt ja juba varsti pidigi ta liikuma edasi Albany poole, kus siis järgmises farmis külvamis protseduure inspekteerida ja neist ka osa võtta. Nüüdseks ongi Liisa oma järgmisesse farmi sisse seadnud, kus tal täitsa mõnus olemine ja huvitav töö.

Lõpetuseks siis ilmast ka. Nimelt on kätte jõudnud see hetk, kus Eestis ilmad kohati soojemad, kui siin meil Austraalias. Päeval meil nii 18 kuni 23 kraadi ja öösel ca 10 ligi, ehk jube külm. Jälgin huviga, millal see seis jälle meie kasuks pöördub. Seniks nautige te seal sooja. Mina aga loodan, et saaks see vihm nüüd ruttu ruttu läbi ja saaks külviga edasi minna. Jäänud meil natuke üle 1500 hektari 5000 dest ja vaikselt tahaks juba edasi liikuda, sest ei tea mis tulevik toob ja see on ju nii põnev!   

Siit ka üks dokumentaali soovitus – The Men Who Made Us Fat

Mina mõtlen

Masinad teevad tööd

Kunst

Vasakul masin mis ka katki läks, see roheline

Endiselt külvinaine

Jätkan taas külvilainel. Olen nüüdseks üle nädala uues farmis tööl olnud, alustasin 12. mail. Eelmisega ei anna võrreldagi – pere on äärmiselt tore ja sõbralik. Tehnikat ei saa samuti võrrelda, sest see on vanem ning väiksem kui eelmises kohas. Traktoril u 300 hj vs 600 hj ja airseeder 40 ft vs 75 ft. Siin juhin traktorit käsitsi, seal vajutasin nupule ja masin sõitis ise. Kokku külvame u 1000 ha canolat ja arvatavasti kulub selleks veel 2 nädalat. 

Traktor aastast 1980

Farmer Anthony (40. a) on muhe sell, väga rahulik ja hea õpetaja. Osav meistrimees ka, sest on endale ehitanud nt mitmeid farmimasinaid, semitreileri, paadi. Tema naine Lesley (41. a) on lahke ja tore inimene ning väike Mia (2 a 8 k) on samuti vahva, aga nagu väikestele lastele kombeks ka paras jonnipunn. Küll on hea, et me ei võtnud esimest tööpakkumist vastu, sest seal oleks ma sama vana tüdrukut pidanud hoidma ja õhtuti magama panema. Olen siin nii mitmeid kordi näinud, kui raske see on, laps lihtsalt röögib ja kõik. Seega saab aina rohkem kinnitust asjaolu, et tegime õige valiku ning nüüd olen ka kindel, et farmi lapsehoidjaks ma kohe kindlasti ei lähe (tavaliselt pakutakse paaridele tööd selliselt, et mees sõidab traktoriga ja naine koristab, kokkab ja tegeleb lastega).

Siin farmis elan karavanis, kus põhimõtteliselt kõik vajalik olemas. Isegi internet on, mida veel tahta, eksole. Hea rahulik koht, kus Mia jonnimist ei kuule ja saan pärast väsitavat tööpäeva ilusasti välja puhata.

Minu kodu paar nädalat

Minu kodu paar nädalat vol 2

 

Kui ilm lubab ja tehnika korras, siis iga päev on tööpäev. Ärkan kell 6, hommikusöök on 6.30 ja kell 7 istun autosse ja sõidan põllule, kohal olen u 7.30. Minu kasutuses on u 20 aastat vana Toyota Land Cruiser, mis on väga heas seisukorras, ainult odomeeter ei tööta. Muidu on aga mõnus auto, millega põllul kimada. Tavaliselt lõpetan põllul 6 ajal, seega tööpäev vähemalt 10 h, kolmapäeval kogunes tunde aga 14. Koju jõudes kiire dušš, õhtusöök ja kell 10 magama. Vahel lobiseme Lesleyga niisama või siis vaatan telekat. Nii need päevad siin mööduvad.

Tänase seisuga oleme maha pannud u 260 ha, sest pole eriti külvata saanud. Tegelesin põldude riisumisega kaks päeva. Välja näeb see nii, et sõidad traktoriga, millel kaarjate ratastega seadeldis taga ja muudkui kuhjad vana heina kokku. Pärast põletasime need kuhjad ära ja nüüd alustame taas külviga. Teisipäeval oli lühike tööpäev, sest siin sadas hommikust alates ja põllud olid seetõttu väga märjad. Tänu sellele sain aga põldudel korralikku off road rallit autoga teha, väga kihvt oli! Eriti kihvt oli aga see, et eile jäin traktori ja airseederiga põllul mutta kinni, õnneks mitte väga hullusti, aga siiski nii, et omal jõul välja ei saanud. Ühendasime traktori lahti ja tõmbasime airseederi välja. Õhtul Anthonyga vahetust tehes jäi tema rekka põllule kinni, pidime jälle traktori lahti ühendama, et saaks rekka välja tõmmata. Lohutuseks on see, et ka naabritel olid samad mured :). Täna pärastlõunal saadeti mind jälle päris mudasele põllule, kus taas kinni jäin (õnneks enne seda probleeme polnud ja sain üle 50 ha külvatud). Seekord aga nii õnnelikult, et Anthony suutis välja manööverdada. Ta ütles, et ma olen väga tubli, sest sain enamuse põllust külvatud, et ta oleks ise ka paar korda boomspray-ga kinni jäänud. Täna õhtul/öösel peaks meist mööduma suur front, mis võib endaga kaasa tuua tugeva vihmasaju, seega ei tea, mis homme ees ootab. Loodan väga, et ei pea väga mudaseid põlde enam külvama, sest see on paras pain in the ass.

Mudas kinni

Iga päev näen põllul nii palju kängurusid, et ei jõua neid enam kokku lugedagi. Kolmapäeva hommikul oli neid kohe eriti palju. Lisaks olen näinud palju jäneseid, öökulli maantee ääres posti otsas istumas ja üks nahkhiir kukkus auto kapotile, kui Anthonyga põllult koju sõitsime. Vot selline loomaaed siin. Täna hommikul nägin esimest korda siinoldud aja jooksul surnud kängurusid tee ääres (see vaatepilt on Aussies ringi sõites väga tavaline), selle lühikese vahemaa jooksul oli lausa 3 känguru oma elu teepervele jätnud.

Pühapäev oli esimene vaba päev, sest Anthonyl oli vaja tehnika kallal nokitseda. Läksime Lesley ja Miaga Albanysse, mis on siit tunnise autosõidu kaugusel. Väga ilus koht. Kindlasti tahan tagasi minna, sest ilmaga meil ei vedanud. Eks kui Kaupo ka lõpetab, siis lähme selle linnaga tutvuma. Seal on palju kihvte matkaradu ning üks põhiline turistikas on vaalavaatlus, sest vaalad kogunevad ranniku lähedale poegima. Kui tahame, saame siin farmis karavanis elada ja ümbruskonnaga tutvuda. Hea pakkumine, mida võibolla ka kasutame.

Natural Bridge @ Albany

Natuke infot ka minu eelmise farmi kohta. Minu asemele võeti eesti kutt, kes nüüdseks on juba asendatud vanema kiwi mehega. Ehk siis need farmerid ise ka ei tea, keda nad tööle soovivad. Räägivad ühte, teevad teist. 

Aitab nüüd praeguseks. Kui midagi põnevat toimub, kirjutan jälle, kirjutage teie ka :)

Külvinaine

Väike uuendus viimase aja sündmuste kohta. Pean ju kasutama võimalust, et nett olemas. Esmaspäevast olen jälle farmis ega tea, kuidas seal leviga lood.

Tundub, et hetkel olen külvinaiseks loodud, sest töö on viljaga seotud. Nimelt leidsin endale ajatäiteks ühe juhutöö laos, mis üllatus-ülatus tegeleb vilja aretusega. Teisipäeval ja kolmapäeval nägin välja nagu ansambel Caater - valge kaitseülikond, respiraator ja prillid - ning mäkerdasin vilja mingi punase kemikaaliga. Kolmapäeva pärastlõunal ning neljapäeval külvasin vilja, seekord siis käsitsi. Suht igav töö, aga palk jällegi hea, lisaks sisustab ka aega. Nii et olevik mul vägagi viljaga seotud. Esmaspäevast taas airseederi juht. Kes külvab, see lõikab. Eks ole näha, mida ja millal ;)

Seekord olin Perthis hostelis nimega Victoria Lodge. Kodukalt vaadates tundus kõik ilus ja hää, esmamulje oli aga kõike muud kui tore. Mõtlesin, et kolin kohe mujale, aga siiani seal. Odav, tasuta nett ning auto parkimise võimalus on need, mis mind siia jääme otsustasid. Kõige hullem see koht nüüd ka pole. Lihtsalt täiesti teistsugune kui eelmine hostel. Olen kuueses toas, hetkel siin peale minu veel 2 saksa tüdrukut ja 2 prantsuse poissi. Saksa tüdrukud suht noored ja täielikud põrsad. Ses suhtes, et kõik kohad nende asju täis. Lisaks üks tüdruk, kes magab minu all naris, norskab ja muudkui peeretab. No ei ole väga tore. Õnneks homme kolin välja :). Üks prantslane, kes alles eile tuli, ei oska peaaegu üldse inglise keelt. Ei mõista, kuidas ta saab juba homme farmitööle minna. Ju siis ei pea seal sõnagi rääkima. Minust ta aru ei saanud, kui küsisin, kaua ta Austraalias olnud on. 

Tavaliselt räägitakse alati ilmast ka, no ma siis kirjutan. Siin totaalne sügis. Öösel oli metsik torm, väga tugevad tuuleiilid, padukas ja äike. Hommikul sama jama. Viisin ühe õnnetu saksa tüdruku autoga tööle, muidu oleks ta rattaga pidanud minema. Ei kujuta hästi ette, kuidas sellise ilmaga oleks rattaga sõita. Isegi autos oli kohati tugevat külgtuult tunda, mis siis veel rattast rääkida. Õhtul läksin selle sama sakslase ja tema sõbrannaga kohalikku pubisse, tegime ühe siidri ja rääkisime niisama juttu. Vahelduseks väga tore, lisaks sai ka hostelist eemale. Nüüd aga tagasi "kodus", sest homme ju tööpäev.

Homme sõidan Kaupole külla ja pühapäeva hommikul edasi uude farmi. Kilomeetreid muudkui koguneb. Kahe päevaga tuleb ligi 1000 km ja u 10 h autos. Not so fun.

Midagi tahtsin veel kirjutada, aga no enam ei meenu. Ju siis polnud nii oluline. Praegu siis side lõpp. Eks ole näha, millal jälle netti saab. Tervitused teile sinna kaugele. Pidage lumesajus vastu. Lõpetuseks palun soovilugu Terminaatorilt - "Juulikuus lumi on maas" ;)

P.S Nägin täna esimest kängurumaa vikerkaart. Sama nagu Eestis.

 

Traktoristi elu

Nüüd siis kauaoodatud postitus minu farmikogemusest. Facebook oli täis küsimusi, kuidas mul läheb ja miks midagi kirjutanud pole. Farmis olles ei pruugi levi olla, minul nt polnud. Üks pulk oli vaid siis, kui telefoni teatud kohas teatud asendis hoidsin. Et edaspidi teate ega pea muretsema.

Aga alustan siis algusest.

Esmaspäeval, 28. aprillil sõitsin u 2 tundi Perthist põhja poole Cadoux-sse, et alustada traktoristielu ehk siis hakata vilja külvama. Farmi jõudes ootasid ees mitmed üllatused: 1) tohutusuured põllud, mida tuleb külvama hakata (kokku üle 6000 hektari jagatuna nende kahe farmi vahel), 2) farmeriks 21-aastane kutt Danny (OK, hetkel veel mitte täieõiguslik omanik, aga tema on see, kes mu tööle võttis ning kes isalt need maad pärib), 3) hiiglaslik traktor veel hiiglaslikuma airseederiga. Nii palju võin öelda, et minu käsutuses on suurem masinapark kui  Kaupol :).

Peale minu on siia tööle võetud üks Eesti kutt Rain, kes ka varem selles farmis töötanud. Esmamulje temast polnud just kõige parem, õnneks tegelikkus on teine. Temaga on väga huvitav rääkida ning muljeid kuulata. Ta on alates 2009. aastast ringi reisinud, elanud nii Austraalias kui ka Kanadas, Aasiast rääkimata. 

Esimese asjana sain sõita suure traktoriga ning põldu künda, Danny mind õpetamas. Polnud väga keeruline. Teisipäeval olid aga juba teised lood, nimelt alustati külviga. Töövahend ise näeb välja selline: suur traktor (John Deere 9630), siis bin (kus sees vili), siis 75 jala pikkune bar (sealt lähevad seemned ja väetis mulda) ning  seejärel teine bin väetisega. Sellega peab siis põllul edasi-tagasi sõitma, õigel ajal ümber pöörama ja that’s it. Kõik muu on lihtne, välja arvatud pööramine.  Otse sõita on väga igav, lihtsalt õõtsud seal toolis, sest traktor juhib end ise (autosteer), pöörete ajal jällegi minu jaoks väga keeruline. Ajastus on seal väga oluline. Bari ei tohi mullast liiga vara välja võtta, samuti ei saa seda ka liiga hilja teha, siis siis sõidad aia maha. Mõned liinid vaja käsitsi juhtides teha. Eks ole näha, kuidas see kõik mul õnnestub. 

Selline töövahend mul

Kolmapäeval pakkisime enda asjad ja vajaliku tehnika ning kolisime u 100 km põhja poole teise farmi, kus enamus aja veedame. Mina olin ute-i (kastikas) ja kahe treileriga kõige lõpus. Sõitsime seda vahemaad u 3 tundi, sest kiirus oli kuskil 30-40 juures. Aga pole hullu, selle sõidu eest tiksus 90 dollarit juurde, seega teine kordki :).

Neljapäeval võtsime aedu maha – lõikasime traadi posti küljest lahti ja pärast rullisime kokku. Päris ära väsitas, tegime seda u 5 tundi. Hiljem vedasime kastikaga traadirullid ära ja tõmbasime aiaposte välja. Kella 5 ajal kiire dušš ja seejärel lähimasse asulasse pubisse. Farmerite tuttav oli firmaosaluse maha müünud ja selle puhul tehti mõned õlled. 

Reedel alustasime teises farmis külviga. Kuna mina teen päevast vahetust ja Rain öist, siis pidin 6.30 valmis olema. Kohe kuidagi ei tahtnud hommikul ärgata, aga mis teha. Alguses sõitsin koos isa Dean-iga ja seejärel jälle Danny-ga. Sõitsin juba väga hästi, tegin pöörded õigel ajal jne, sain Danny käest mitu korda kiita. Mõtlesin, et nüüd siis asi korras. Õhtul põllult ära minnes hakkas aga isa midagi seletama, et ma ei saa aru, kuidas põldu lõpetada. Selgitasin, et alguses tõesti ei saanud, sest pole seda ju kunagi varem teinud, aga nüüd mõistan. Tema aga ajas edasi, et ma ei mõista midagi. Ütlesin, et mina sellega ei nõustu ja kõndisin eemale. Pärast seda mõtlesin, et pagan küll, tahaks siit ära saada. Isa pidevalt jauras ja noris mu kallal. Samas ise ei taha ära minna, pärast tuleb veel palgaga mingeid jamasid. Aga noh, õnneks ei pidanudki ise lahkumissoovi avaldama. Nimelt ütles Danny mulle õhtul, kui küsisis, mis kell homme alustame, et sorry, aga sa pead minema. Järsku sai selgeks, miks ta õhtusöögi ajal imelik oli. Ta ei julenud mulle öelda, et lahkuma pean. Midagi hullu sellest ei olnud, sest kahtlustasin ju isegi, et vist kauaks sinna ei jää. Ega midagi. Töötunnid said kirja ja mingit virisemist selle kallal polnud. Kokku tegin seal tööd 37 tundi ja 15 minutit ning teenisin veidi üle 1 110 dollari. Nüüd vahemalt järgmise tööni muretu, raha olemas.

Selles farmis polnud väga hea õhkkond. Farmerid olid pidevalt närvis, sest graafikust maas ja pinge suur. Pidevalt öeldi, et kui hakkama ei saa, lähed ära. Aga kogemuse mõttes oli väga hea, sain esmakordselt nii suure masinaga sõita, samuti teenisin edasiseks veidi raha. Kusjuures Rain ütles mulle kohe alguses, et see farm pole õppimiseks hea ja nii oligi.

Vähemalt oli see hea, et Rain on normaalne ja aitab, kui vaja. Saime juba ka riielda, et omavahel eesti keeles räägime. Mina alustan temaga vahel inglise keeles juttu, aga ta läheb tavaliselt sujuvalt eesti keelele üle. Selles suhtes ta selline külma närviga. Ütles, et teda ei huvita, kui farmeritele ei meeldi. Laupäeva hommikul enne minu lahkumist istusime kahekesi köögis ja jõime kohvi ning arutlesime, miks mind ikkagi minema saadeti. Ta ei suutnud seda uskuda, sest nägi ka ise, et sõidan hästi. Eks isale ei mahtunud pähe, et tüdrukud võivad ka sellist tööd teha. Aga mis seal ikka, otsus oli tehtud ja edasikabamisele ei kuulunud. Vahetasime Rainiga kontake, ta isegi pakkus mulle võimalust tema toas elada, kui tahan Perthi jääda. Renti pean muidugi ise maksma, aga vajadusel on elukoht kohe olemas, mis on väga hea.

Hetkel olen siis jälle tagasi Perthis. Ööbin seekord hostelis, kus õnneks tasuta nett olemas. Vaatan töökuulutusi, kandideerin ja esmaspäeval helistan tööbüroodesse ka. Üks variant mul kohe olemas, aga see ainult viisapäevade saamiseks, sest tegemist vabatahtliku tööga. Hetkel veel nii meeleheitel pole ja tahaks töö eest ikka tasu ka saada :).

P.S. Just sain päris hea pakkumise smsiga, aga paraku asub see teises osariigis 32-tunnise autosõidu kaugusel. Nii pikka trippi ma ette võtma ei hakka, eriti veel üksinda, seega vaatame, mis homne toob.

P.P.S. Mitmed teist on kirjutanud, et muretsevad, kuna me Kaupoga hetkel teineteisest nii kaugel (Austraalia mõistes pole 5 tundi autosõitu nii kaugel midagi). Meiega on kõik korras. Samuti ei pea te muretsema, kui elame tõelist bäkkeri elu ja ööbime autos või teeäärsel platsil telgis. Need on kõik meie valikud, nii et pigem rõõmustage koos meiega! :)