Asjad läksid nagu ikka –kodused toimetused lõpetasin täpselt
siis, kui oli aeg juba teele asuda. Tegelikult jäi sitaks asju tegemata,
näiteks on tsikkel ikka veel juppideks ja oksjonid korraldamata nendele
asjadele, millest lahti tahtsin saada.
Teekond viis kõigepealt Tallinna sadamasse. Ära saatsid meid
ema, õde, Lempa, Kitty, Ita ja Siim.
Siinkohal tänud maitsvate kinkide ja armsa kaardi eest! Peale kauneid soove
suundusime Helsingisse Tallinki laevaga, millel meeskonnaks pärisorjad( varsti
pidid ka palka saama hakkama), kus sai mänguautomaatidel piletiraha ilusti
tagasi teenitud, lisaks veel lennujaama sõidu raha. Helsingi lennukas pidime
ootama 5 tundi, et saaks check-ini teha. See aeg möödus mulliveini, sokolaadi,
töö- ja autokuulutuste vaatamise ning magamise teesklemise saatel. Kuulutustest
oli palju abi, muidu oleks pidanud kauem magamist teesklema. Kuidagi Pariisi,
meeles vaid ceck -innija sõnad seoses pagasi võimaliku kadumisega Prantsusmaal.
Charles De Gaulle-is oli veel 45-minutiline bussitrip ühest terminalist teise,
milleks pidi kasutama kahte bussi. Kogu see sõit toimus lennujaama
territooriumil. Mõistsime nüüd Finnairi check-in naise sõnu paremini kui kunagi
varem. Edasi oli kaheteistkümneks tunniks meie soiduvahendiks Airbus 380, kaks korrust ja puha, me siis seal
pööbli osas. Seekord. Mina vaatasin lennul kolm filmi ja Liisa ühe, ta oli
rohkem seriaalide peal. Filme vaadates sain aru, et ma ei saa midagi inglise
keelest aru, mind see tegelikult eriti ei morjendanud, sest natuke väss oli.
Kuala Lumpuris oli koik OK, vist. Sealt edasi jälle lennukile, lend kestis 5,5
tundi. Terve selle aja magasin.
Pärast rohkem kui 25 tundi erinevates lennukites ja
lennujaamades maandusime lõpuks Perthis. Deklareerisime ilusti kõik asjad, mis
kaasas. Huvi tunti meie toitude vastu, meil oli kaasas šokolaad ja pähklid, kuid
need neile vist ei maitsenud, kuna peale oma toidumoona näitamist aeti meid
ruttu edasi. Vastu oli meile tulnud Liisa sõbranna Külli koos enda bossi/sõbra
Adamiga, kingituseks erinevad aussipärased snäkid. Adam viis meid oma valge Starletiga
hostelisse Haus Accommodation, mis on täitsa OK, kuigi puudub konditsioneer. Meil
oli bronnitud neljane tuba, kus hetkel kahekesi.
Tegime Liisage tiiru linna peal ja läksime magama nii kella
kümne paiku. Õhtusöögiks oli kebab ja neid kohti siin jätkub. Kell kaks öösel
oli minul uni läinud ja otsustasin teha midagi kasulikku ning lugesin
õppematerjal White Card eksami kohta. Kella viie paiku ärkas ka Liisa. Peale
väikest magusa üledoosi läksime linna peale, mõnus soe ja vaikne oli.
Läksime poodidesse kohaliku hinnatasemega tutvuma ja
esmapilgul tundus mulle koik väga odav, see oli vist tingitud jõhkrast
jetlagist. Poest tõime ajutisse koju ilusaid riideid ja aksessuaare. Minu
parimaks ostuks osutus meie esimine transpordivahend, milleks on longboard.
Selle tõttu ka nüüd õlg valusam kui varem, kuna oli vaja kohe tagaratastel sõita,
sest ma ju vana rula pro ;). Siinkohal tervitused Krissule! Hiljem vaatsime
odavaid autosi, mis olid nii tunnike tagasi netti pandud, kuid parimad olid
juba ostetud, näiteks Volvo XC70 2,5T müügis 3000 taalaga.
Õhtul kohtusime teiste eestlastega, kes tundusid täitsa toredad.
Õhtustasime India söögikohas, kus maksad söögi eest palju tahad. Mingi
heategevuslik koht. Toit OK ja hind ka. Tegime kesklinnale tiiru peale ja
läksime magama.
Pühapäeva hommikut alustasime surfiga. Kohaks internet, teemaks
töö ja autod. Üks asi ajab suht närvi siin, igaks asjaks peab sertifikaat olema
ja seda nõutakse, sest ilma selleta trahvid suured. Poole kolme paiku liikusime
Adami ja Külliga veiniistandustesse ja Yanchepi parki känguru ning koalat vaatama.
Neid seal mitu ja papagoid koos teiste lindudega ka. Nägin ka parti, prääksus
teine päris kurjasti – ju oli Eestist. Tagasi hostelisse jõudes avastasime, et
meil uus toanaaber. Tegemist Saksamaalt pärit poisiga, kes reisinud neli
nädalat mööda Austraaliat ringi, kolmapäeval lendab Lõuna-Koreasse paariks
nädalaks ja seejärel läheb kuueks kuuks WH viisaga Kanadasse. Hetkel pole veel
backerite sõbralikust ja avatust kohanud, voibolla ka asi selles, et oleme kas
kuskil linna peal, oma toas magamas, wcs
voi dušši all. Viimases kahes kohas pole tegelikult teiste backerite
sõbralikusest väga huvitatud kah.
Hetkel tundub nagu oleks reisil ja oleks siin olnud juba
väga kaua aega. Teisel päeval ütlesin Liisale nii: „Krt, nii kaua juba siin
olnud aga ikka pole randa näinud“.
Kui tekst tundub vähegi loetav, siis tänage mu kallist
personaalset keeletoimetajat. Tegemist pole ilukirjandusliku teosega, seega on
vead lubatud.
Ma jälle väsinud. P.S. mul juba kaks korda siin külm hakanud
õhuti, siis sooja vaid ca 23 kraadi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar