Pildivoor

 Nii see kõik algas @Vantaa Airport

 Magamise teesklemine

@ Haus Accommodation

 Aussie maitsed

 esimesed ostud

 testime šokolaadinööpe

 @ Yanchep National Park

 @ Yanchep National Park

 džungel keset linna

meie uus sõber

Väike update meie tegemiste kohta

Reedel saime kokku Toodoga, käisime kebabi söömas ja pärast läksime tema juurde hokit vaatama. Rääkisime niisama, kuni uni peale tuli ja oli aeg koju magama minna. Laupäeval oli Kaupo lõunani tööl. Pärast seda sõitsime rongiga Mandurah-sse autot vaatama. Kõik sobis, kauplesime veidi hinda alla ja ostsimegi ära. Tegemist 1996. aasta automaatkastiga Toyota Camry Wagon-iga. Lõpphinnaks kujunes 1100 taala. Uhkete autoomanikena sõitsime tagasi koju ja siis algas peavalu – kuhu auto parkida. Tegime ümbruskonnale mitu tiiru peale, kuid vaba kohta ei leidnudki. Kuna olime väsinud, siis parkisime lõpuks lähedalolevasse parkimismajja. Hommikul arvet makstes läks nägu veits hapuks– see lõbu maksis 25 taala. Nojah, mis seal ikka. Pühapäeval oli rannapäev. Finally! Võtsime Külli ka peale ja sõitsime Scarborough randa. Suurest ärevusest esimest korda Austraalias randa sattuda unustasime nö kohustuslikud pildid tegemata, aga see selleks. Laine oli päris suur, aga see meid ei seganud. Hüppasime laintes ja nautisime. Ujuda seal väga ei saa, sest oled põlvini vees ja siis tuleb laine ning hetkega on vesi üle pea. Fun on sellegipoolest! Õhtul koristasime autot – tolmuimejaga kõik sodi ära, armatuur jne puhastusvahendiga puhtaks, klaasid ka. Veel oleks vaja istmed pesta (see masin oli kahjuks katki), siis on kõik ilus puhas.

Tööpäevadel kulgeb meie elu nii: ärkame umbe poole kuue ajal, Kaupo läheb pessu ja mina hakkan talle putru tegema. Tööl peab ta olema juba 6.30, seepärast ka nii varane ärkamise aeg. Õnneks nüüd, kus meil auto on, jõuab kiiremini kohale. Enne pidi bussiga sõitma u 50 minutit ning lisaks ka u 2 km jalutama, autoga aga sõidab meie hostelist u 15 minutit. Aja kokkuhoid missugune!

Kui söödud ja nõud pestud, siis mina lähen tagasi magama ja Kaupo sõidab tööle. Ärkan uuesti paari tunni pärast ja teen endale süüa, enamasti küll võtan jogurti ja mõne puuvilja. Seejärel algab surfamine, praegu veel kahjuks internetis. Kuna tahame võimalust ka teiseks aastaks tulla, siis otsin sellist tööd, mis uue viisa jaoks sobib. Hetkel siin WA-s sellist tööd eriti pole, kõik on idakaldal, aga sinna veel sõitma ei hakka. Küll jõuab :)

Esmaspäeval käisin ühel tööintervjuul, aga tööd ikkagi vastu ei võtnud. Palk oli väga väike, samuti ka töökeskkond. Veelrahadega nii hull pole õnneks, et ükskõik millist tööd tegema peaks. Pealegi Kaupo praegu teenib, eks ma siis aitan kulutada :). Kui vestlus läbi oli, lippasin randa, et eelmise päeva viga parandada ehk siis ookeanist ka mõni pilt teha. Pärast seda tagasi bussile ja kesklinna Külliga kohtuma. 

Eile käisin postkontoris autot enda nimele kirjutamas. Protseduur väga lihtne – veidi tuli jäjrekorras seista, siis ostuleping esitada, üks paber veel täita, teenustasu maksta (mul läks 46 taala) ja ongi olemas J. Nüüd peab veel netis rego eest tasuma ja siis tükk aega hooleta.

Kolmapäeva hommikul kolisime lõpuks hostelist välja. Hosteliga Haus Accommodation jäime väga rahule, aga kaua seal elada ei jõua, liiga kalliks läheb. Eile käisime poodides kämpingvarustust ostmas, sest nüüd vähemalt paar päeva on meie koduks kas auto või kämping. Võibolla leiame nädalaks kuskil toa ka, eks näis. Ülejärgmisel esmaspäeval algab nädalalne farmitöö – oliivide korjamine. Selle ajani oleme kindlasti Perthis, kuigi varsti tahaks juba edasi liikuda.

Viies päev Aussis ja juba tööle!

Kaupo läks teisipäeval esimest korda tööle kolimisfirmasse Küllit asendama. Kolmapäeval oli ta ka tööl, neljapäeva võttis vabaks, sest meil oli Skype-i intervjuu Anissaga Aussi Jobs-ist. Intervjuu lõpuks sai Kaupo jälle tööle – kuskile lattu, alustama peab reedel. Enne aga vaja töösaapad ja –riided osta, mõned dokumendid täita ja White Card teha. Seega järsku läks väga kiireks. Sõitsime bussiga Innaloo keskusesse, et Kmart-i shoppama minna. Lõpuks saime kõik vajalikud asjad, tagasi hostelisse, kiire õhtusöök ja siis alustasime õpingutega. Et ehitusvaldkonnas üldse tööle saada, peab sul olema White Card. Seda saab õnneks netis teha (kasutasime Avelink-i), kaart saadetakse pärast postiga koju. Nagu selgus, siis on sellel testil ka suuline osa – peab neile helistama (seda tegi Kaupo esmaspäeval), paarile küsimusele vastama ja ongi olemas. Kogu protsess koos infomaterjalide osalise lugemise ning testide tegemisega võttis ikka paar tundi. Kell oli vist 1, kui magama saime. Hommikul 5 aga pidi juba ärkama, et 7 tööl olla.

Esimesed emotsioonid (12.02-16.02)

Asjad läksid nagu ikka –kodused toimetused lõpetasin täpselt siis, kui oli aeg juba teele asuda. Tegelikult jäi sitaks asju tegemata, näiteks on tsikkel ikka veel juppideks ja oksjonid korraldamata nendele asjadele, millest lahti tahtsin saada.

Teekond viis kõigepealt Tallinna sadamasse. Ära saatsid meid ema, õde,  Lempa, Kitty, Ita ja Siim. Siinkohal tänud maitsvate kinkide ja armsa kaardi eest! Peale kauneid soove suundusime Helsingisse Tallinki laevaga, millel meeskonnaks pärisorjad( varsti pidid ka palka saama hakkama), kus sai mänguautomaatidel piletiraha ilusti tagasi teenitud, lisaks veel lennujaama sõidu raha. Helsingi lennukas pidime ootama 5 tundi, et saaks check-ini teha. See aeg möödus mulliveini, sokolaadi, töö- ja autokuulutuste vaatamise ning magamise teesklemise saatel. Kuulutustest oli palju abi, muidu oleks pidanud kauem magamist teesklema. Kuidagi Pariisi, meeles vaid ceck -innija sõnad seoses pagasi võimaliku kadumisega Prantsusmaal. Charles De Gaulle-is oli veel 45-minutiline bussitrip ühest terminalist teise, milleks pidi kasutama kahte bussi. Kogu see sõit toimus lennujaama territooriumil. Mõistsime nüüd Finnairi check-in naise sõnu paremini kui kunagi varem. Edasi oli kaheteistkümneks tunniks meie soiduvahendiks  Airbus 380, kaks korrust ja puha, me siis seal pööbli osas. Seekord. Mina vaatasin lennul kolm filmi ja Liisa ühe, ta oli rohkem seriaalide peal. Filme vaadates sain aru, et ma ei saa midagi inglise keelest aru, mind see tegelikult eriti ei morjendanud, sest natuke väss oli. Kuala Lumpuris oli koik OK, vist. Sealt edasi jälle lennukile, lend kestis 5,5 tundi. Terve selle aja magasin.

Pärast rohkem kui 25 tundi erinevates lennukites ja lennujaamades maandusime lõpuks Perthis. Deklareerisime ilusti kõik asjad, mis kaasas. Huvi tunti meie toitude vastu, meil oli kaasas šokolaad ja pähklid, kuid need neile vist ei maitsenud, kuna peale oma toidumoona näitamist aeti meid ruttu edasi. Vastu oli meile tulnud Liisa sõbranna Külli koos enda bossi/sõbra Adamiga, kingituseks erinevad aussipärased snäkid. Adam viis meid oma valge Starletiga hostelisse Haus Accommodation, mis on täitsa OK, kuigi puudub konditsioneer. Meil oli bronnitud neljane tuba, kus hetkel kahekesi.

Tegime Liisage tiiru linna peal ja läksime magama nii kella kümne paiku. Õhtusöögiks oli kebab ja neid kohti siin jätkub. Kell kaks öösel oli minul uni läinud ja otsustasin teha midagi kasulikku ning lugesin õppematerjal White Card eksami kohta. Kella viie paiku ärkas ka Liisa. Peale väikest magusa üledoosi läksime linna peale, mõnus soe ja vaikne oli. 

Läksime poodidesse kohaliku hinnatasemega tutvuma ja esmapilgul tundus mulle koik väga odav, see oli vist tingitud jõhkrast jetlagist. Poest tõime ajutisse koju ilusaid riideid ja aksessuaare. Minu parimaks ostuks osutus meie esimine transpordivahend, milleks on longboard. Selle tõttu ka nüüd õlg valusam kui varem, kuna oli vaja kohe tagaratastel sõita, sest ma ju vana rula pro ;). Siinkohal tervitused Krissule! Hiljem vaatsime odavaid autosi, mis olid nii tunnike tagasi netti pandud, kuid parimad olid juba ostetud, näiteks Volvo XC70 2,5T müügis 3000 taalaga.

Õhtul kohtusime teiste eestlastega, kes tundusid täitsa toredad. Õhtustasime India söögikohas, kus maksad söögi eest palju tahad. Mingi heategevuslik koht. Toit OK ja hind ka. Tegime kesklinnale tiiru peale ja läksime magama. 

Pühapäeva hommikut alustasime surfiga. Kohaks internet, teemaks töö ja autod. Üks asi ajab suht närvi siin, igaks asjaks peab sertifikaat olema ja seda nõutakse, sest ilma selleta trahvid suured. Poole kolme paiku liikusime Adami ja Külliga veiniistandustesse ja Yanchepi parki känguru ning koalat vaatama. Neid seal mitu ja papagoid koos teiste lindudega ka. Nägin ka parti, prääksus teine päris kurjasti – ju oli Eestist. Tagasi hostelisse jõudes avastasime, et meil uus toanaaber. Tegemist Saksamaalt pärit poisiga, kes reisinud neli nädalat mööda Austraaliat ringi, kolmapäeval lendab Lõuna-Koreasse paariks nädalaks ja seejärel läheb kuueks kuuks WH viisaga Kanadasse. Hetkel pole veel backerite sõbralikust ja avatust kohanud, voibolla ka asi selles, et oleme kas kuskil linna peal, oma  toas magamas, wcs voi dušši all. Viimases kahes kohas pole tegelikult teiste backerite sõbralikusest väga huvitatud kah.

Hetkel tundub nagu oleks reisil ja oleks siin olnud juba väga kaua aega. Teisel päeval ütlesin Liisale nii: „Krt, nii kaua juba siin olnud aga ikka pole randa näinud“.

Kui tekst tundub vähegi loetav, siis tänage mu kallist personaalset keeletoimetajat. Tegemist pole ilukirjandusliku teosega, seega on vead lubatud.

Ma jälle väsinud. P.S. mul juba kaks korda siin külm hakanud õhuti, siis sooja vaid ca 23 kraadi.