Ootamine

Endalegi imestuseks ei ole pea kaks kuud midagi blogisse kirjutanud. Aeg lendab siin ülikiirelt.

 

Veebruari algus möödus töö ja kooli tähe all. Kui kool tundus alguses huvitav, siis hiljem enam nii väga polnud, kuna tegelesime enamus ajast iseseisvate tööde arutamisega. Iseenesest oli see, hea kuna aitas kaasa tööde tegemisele, aga pigem oleks võinud seda teemat rohkem arutada ja süvitsi minna. Lõpuks oli ka õppejõul kopp ees ja andis teada, et osad meist oleks võinud pigem madalamast tasemest (cert neljast) alustada. Oli mis oli, tööd said tehtud ja arvestatud ning nüüdsest meil siis uus õppejõud, palju vähem õpilasi ja nendestki pooled uued või meie kursusega liidetud.

Tööl sama jama nagu ennegi. Kuna vaikselt oli sügis lähenemas, siis ilmad kiskusid vihmasemaks ja torumeestele, kes peavad kraavidesse torusid paigaldama, pole see just kõige mõnusam aeg. Pidevalt kummar jalas  ja kõrini porine. Lisaks oli mul ka tore paarimees, kellega sai ikka aeg-ajalt korralikult tülitsetud. Selgeks sai see, et inglise keel pole just kõige parem kellegi sõimamiseks. Palk oli ka selline, et erilist motivatsiooni polnud, et tööl käia ning piisav summa, et tööriistad osta oli ka kokku saadud - oligi aeg lahkuda. Ja mis võiks veel meeldivam olla kui minna ikka korraliku pauguga, nii et kutsuti isegi supervisori jutule, et ma peaks vanamehe rahule jätma, kuna see teatas, et ta ei saa minuga koos töötada, sest mul puudub igasugune austus vanemate inimeste vastu. Ole kui vana ja kogenud tahes, austus tuleb ikkagi välja teenida! Põhilised tül õunad tulenesid sellest, et ta tahtis läbi tagumiku hambaid remontida ning ei kuulanud, mida mina talle ütlesin. Ja kõige suurem mure oli see, et tema opereeris ekskavaatoriga, kui me torusid kokku panime ja ta jälle täiesti suvaliselt tegi mingeid liigutusi, mida ta ise heaks arvas. Tavapraktika on see, et kes töötab torudega, annab juhtnöörid, et kuhu poole torusid liigutada, et asi oleks võimalikult ohutu. Õnneks pääsesin vigastusteta :).

Enne kui ma lahkusin eelpool mainitult töökohalt, hakkasin uurima, millised oleksid võimalused tagasi kõrbesse minekuks. Võtsin endise töödejuhatajaga ühendust ja uurisin, mis seisud neil on. Saadaval oli mehaaniku koht, aga kandideerima peab läbi tööagentuuri. Tuli siis meisterdada omale üks ilus CV, et olen jube kõva mehaanik, aga ilma mingisugusegi kutse tunnistuseta, kuna Eestis siukseid asju ei nõuta. Hirmuks oli see, et äkki ei saa tööagentuurist edasi, kuna pole kvalifikatsiooni tõendavat paberit ning täistööõigust. Kvalifikatsiooni osa ajas korda endine töödejuhataja, helistades agentuuri ja nõudes, et mind neile tööle saadetaks. Reedel lahkusin ma torutöölt ja esmaspäevaks lendasin Perthi vestlusele. Endalegi imestuseks ei saanud minu viisa takistuseks ning mu paberid koos viisadokumentidega saadeti tööandjale edasi. Ja hakkas ootamine. Tiksusin teisipäevani Perthis ja lendasin Sydneysse tagasi. Peagi tuli aga ootamatu vastus, et kuna viisat ei ole, siis ma tööle ei saa. Hetkeline masendus. Paar kõnet, et ma Sydneys tagasi ja otsin taas tööd. Selguse hetk ja uus plaan. Võtsin ühendust Eesti kuttidega, kelle kaudu enne töötasin kaevanduses ja uurisin, et äkki saan nende kaudu samasse firmasse. Taas algas ootamine. Ootamine on selline loll asi, et ei teagi kuhu poole nüüd liikuda ja seega oledki paigal ja ootad. Ja kui siis ühel päeval hakkas tulema töö pakkumisi, pakuti puusepa tööd Sydneys, ütlesin ära, kuna lootus oli WA-sse tagasi saada, ja siis pakkumine WA-sse kaevandusse betooni tegema. Raske oli, aga ütlesin ära. Ja siis järgmisel päeval kõne, et tule Perthi, tee paar koolitust ja käi arstlikus kontrollis ja narkotestil ära ja ongi minek. Kott kokku, üheotsa pilet ja lendu läksingi. Jälle 5 päeva Perthis, vajalikud asjad tehtud ja siis jälle see kuradi viisa mure. Paar ilusat e-maili jutuga, kuidas kohe kõik korda saab viisaga ning muretsemiseks pole põhjust. Roheline tuli, kuid minek nädala pärast. Tagasi Sydneysse ja pileteid ootama. Päevad möödusid, aga lennupileteid kaevandusse ikka veel polnud ning siis taas e-mail, et enne kui mul täis tööluba pole, ei lennutata mind sisse, kuna ei taheta riski võtta. Selged pildid, peab edasi Sydneysse jääma. Kolmapäevast, 22. märtsist  otsin siis taas tööd Sydneys, vahe on nüüd aga selles, et tööriistade raha kulus ilusti selle kuu ajaga ära, kui WA kaevanduse tööd taga ajasin. Nii et taas siis mingit suvalist tööd tegema, hetkel pole sedagi. Ja selle tõttu elame ikka veel samas kohas, kus varemgi.

Lisaks töö tagaajamisele on ka nii mõndagi lõbusat tehtud. Oleme paaril matkal käinud, purjelauga ühekorra sõitmas ning üle tüki aja jõudsin täna ka lainesurfi tegema. Manlys olid parimad lained, mida sellel rannal näinud olen. Matkade teema lükkan sujuvalt Liisa kaela. Nii et pärige temalt :).

Ah jaa, ostsime omale ka linnaauto. Autoks Holden Barina ehk siis Opel Corsa ja aastast 1998. Ostsime ta omale autoplatsilt, kuna eraisikute müüdavad autod ei kannata siin mingit kriitikat, vähemalt meie hinnaklassis. Kilomeetreid läbinud see auto 99 tuhat ja nii seest kui väljast päris korralik. Tuli kätte sama hinnaga nagu mu purjelaua poom :). Mingi kuradi pilukas on vahepeal meie autole otsa sõitnud ning nüüd külg kriibitud. Aga see siin suhteliselt tavaline.

Üritan ikka tihedamini kalendrisse vaadata, sest olin täna täitsa kindel, et viimane post sai tehtud ca kuu tagasi, aga võta näpust. Teadmiseks teile, et kui me ei kirjuta, siis järelikult käime tööl või tegeleme millegi muu mõtetuga, millest pole mõtet kirjutada.

Meie roheline punn

Eesti poest sai paar šokolaadi ostetud

Gerroa-s