Avastame Sydneyt ja selle ümbrust

Nagu Kaupo kirjutas, siis oleme siin paaril korral ka matkamas käinud. Vahel peab linnadžunglist ikka välja ka saama, muidu läheks täitsa lolliks.

 

Kiksiga käisime ooperimaja ja Sydney kuulsat silda vaatamas. Kaugelt vaadates on ooperimaja võimas ja ilus, lähedalt aga ei avalda mingit muljet. Inimesi seal nagu alati tohutult palju. Aga noh, linnuke kirjas ja oma silmaga nähtud. Ka käisime sellises kohas nagu Grounds of Alexandria. See on nagu muinasjutuaed erinevate söögikohtade ja purskkaevu ning koduloomadega. Pulmapidudeks ja üldse tähtpäevadeks väga populaarne koht, kus kellaajast ja ilmast olenemata alati palju rahvast.

Harbour Bridge ja Ooperimaja

Grounds of Alexandria

Naiste WC @ Grounds of Alexandria

Pagariäri

Kohalikud elanikud

Naistepäeval viis Kaupo meid Sinimägedesse matkale. Kuigi ilm oli tol päeval pilves ja vihmane, otsustasime siiski minna. Kiks tuli rongiga meie juurde ning asusimegi teele. Esimene peatus oli Glenbrookis, kus külastasime turismiinfokeskust, et teadjamatelt uurida, mida ühe päeva jooksul seal näha jõuab. Saime soovitused ning Sinimägede kaardi ja liikusime edasi. Alustasime Wentworth Falls-ist, kus olid ilusad kosed. Kuna meil väga palju aega polnud, läbisime vaid mõned matkarajad. Alguses oli nähtavus peaaegu olematu, sest pilved ja udu tegid oma töö, aga varsti läks ilm paremaks ja saime neid imelisi vaateid nautida. Võimas on seal ikka küll! Ja see loodus on uskumatult roheline ja lopsakas. Totaalselt teistsugune kui Lääne-Austraalias.

 

 

Nähtavus oli päris hea :)

Järgmine peatus oli Leura-s, kus olid madalad kosed. Käisime veel tervisepoest mett ostmas ning ühes armsas kohvikus lõunat söömas ning siis edasi Kolme Õe juurde, mis on Sinimägede üks peamisi vaatamisväärsusi. Selleks ajaks oli taevas veel tumedamaks muutunud ning saime ka sahmaka vihma. Aga polnud hullu, Kolm Õde vaadatud, pildid tehtud ja suund tagasi Sydney suunas. Väga tore (naiste)päev oli :).

Kaks õde

Kolm õde

Järgmisel õhtul lendas Kaupo taas Perthi tööd taga ajama. Me tegime Kiksiga plaani, et kui nädalavahetusel ilus ilm, siis lähme matkama. Laupäeval võtsimegi ette umbes 6-kilomeetrise jalutuskäigu mööda rannikut Coogee rannast Bondi randa. Imelised vaated ja ilus ilm, mida veel tahta :). Ookean oli aga tol päeval päris rahutu ja lained suured. Isegi ilmateates oli hoiatus, et ohtlikud tingimused veespordi ja kalapüügi harrastamiseks. Järgmisel päeval lugesingi lehest, kuidas üks kalamees oli ära uppunud ning teine vaevu eluga pääsenud. 

Mees sai märjaks

Pühapäeviti on siin selline tore asi, et sõida rongiga palju tahad ja kuhu tahad, maksad ainult 2,5 dollarit terve päeva eest. Nii me siis otsustasimegi, et võtame ette rongisõidu ja suundusime Royal National parki, kus läbisime ligi 10-kilometrise matkaraja. Rada oli hästi kitsas ja erinevaid taimi ning puid-põõsaid täis, nii et päeva lõpuks olid jalad suht ära kriibitud. Kohati oli raske aru saada, kust täpselt see rada läheb ja seetõttu jõudsime lõpp-punkti suht ehku peale. Samas ära eksimise hirmu polnud, sest enamus ajast kõndisime ojaga paralleelselt. Selle matkaga üks huvitav seik ka. Nimelt rongilt maha tulles ja õiget suunda otsides nägime ühte India meest, kes veidi enne meid matkaraja poole liikus. Varsti tuli ta meile aga vastu ja jalutas teisele poole. Me mõtlesime, et otsib mingit muud rada, sest seal neid palju. Kui olime umbes tunnikese kõndinud, avastasime, et see sama hindu on meie taga. Ja kõnnib täpselt sellises tempos, et mööda ei lähe, aga maha ka ei jää. No ok, jäime seisma ja tegime pilte, et mees meist mööda saaks. Omast arust jätsime suht pika vahe sisse, aga tema justkui ootas meid järele ega liikunud kiiresti, nii et varsti oli meie kolmene punt taas koos. Võtsime jälle tempot maha, tegime pilte ja lasime tal edasi kõndida. No ja nii me siis peaaegu terve tee liikusimegi – hindu ees ja meie taga. Ta vaatas veel tihti üle õla ka, et me ikka maha ei jääks. Ei suutnud teda kuidagi maha raputada või liiga kaugele jääda. Selle juures ei öelnud ta meile sõnagi, mis tegigi kogu olukorra veidi imelikuks. Muidu siin tavaline, et kui oled üksi, siis hakkad teistega rääkima ja varsti oletegi sõbrad ning liigute koos edasi. Paar korda tundus, et nüüd saime temast lahti, aga ei. Me veel naersime, et raudselt on pärast sama rongi peal ka, aga õnneks polnud – kuskil raputasime ta ikkagi maha. Nii et jah, igasugu veidrikke ikka leidub.

Vahepeal sai Kiks tööpakkumise Karrathasse (meie kunagisest kodulinnast South Hedlandist 230 km kaugusel), käisime enne tema äralendu veel kolmekesi koos õhtusöögil ning järgmise päeva hommikul ta Lääne-Austraaliasse lendaski. Meil oli veidi kade meel, sest Sydney ilmad on ikka päris kohutavad olnud – vihma muudkui kallab -  samal ajal kui Karrathas päike paistab ja sooja u 38 kraadi. No meile ikka nii meeldis see punane liiv ja kaevanduslinna elu :).

Algselt oli mul plaan enne Kiksi äraminekut kolmekesi veel üks ilus matk Sydneys teha, aga paduvihma tõttu jäi see ära. Esmaspäeva hommikul otsustasime Kaupoga, et kuna ilm ilus, siis võiks ju nüüd minna. Läksimegi. Sõitsime rongiga kesklinna ja sealt edasi praamiga Manly-sse. Manly-s on üks hästi armas smuutikohvik, kust võtsime kaks Hippie Bowl-i ning läksime randa sööma. Kõht täis ja matk võis alata. Rada oli taas ranniku ääres ning vaated imelised. Nägime päris mitut sisalikku päikese käes peesitamas ja fotode jaoks poseerimas. Kokku tuli seekord veidi üle 11 kilomeetri. Matk lõppes Spit silla juures , kust tuli bussiga kesklinna sõita, sealt edasi rongile ning siis veel 2 kilomeetrit koju jalutada. Seda kõike Sydney tipptunni ajal, mis oli päris kohutav kogemus. Rongijaam paksult inimesi täis, iga paari minuti tagant väljusid rongid, mis oli kohati puupüsti täis.

Hippie Bowl

Watch out penguins about

Poseerib

Kalkun linnametsas

Möödunud nädalavahetusel, täpsemalt laupäeval, läksime taas Manly-sse. Kaupo surfas ja mina matkasin. Manly on Sydney randadest üks meie lemmikuid, aga kahjuks võtab sinna sõitmine kaua aega ning seepärast sinna väga tihti ei jõua.

Antennid püsti, otsib signaali

Cabbage Tree Bay

Vaade Manly-le

Surfipoiss

Millest siis veel kirjutada? Endiselt rendime korteris tuba ja iga nädal maksame 400 dollarit üüri. Jube kallis, aga Sydney hinnad ongi sellised. Õnneks on meil hinna sees jõusaaali, sauna, ujula ja tenniseväljaku kasutamine. Oleme vahepeal ka uut kohta üritanud leida, aga see pole üldse lihtne, kui sa pole hindu tüdruk, sest tundub, et just neid otsitakse endale üüriliseks kõige rohkem. Mõnes kuulutuses pannakse kohe paika, et uus elanik ei tohiks süüa eriti teha ja asju ei tohiks ka palju olla jne. Et siis jah, otsime aga edasi. Korteris elavad peale meie Mauriitiuselt pärit hiina juurtega Gary ning tema Filipiinidelt pärit abikaasa Katherine. Gary on puusepp ja Katherine õde.  Gary on kõige noorem, mina kõige vanem.

Nad abiellusid möödunud detsembris naise perekonna survel. Või nii vähemalt kutt meile seletas. Meie jaoks on nad väga kummaline kooslus. Kodus nad samal ajal tavaliselt pole ja kui ongi, siis kas mõlemad ninapidi telefonis või tülitsevad nii, et prõmmivad ustele. Kui Kaupo esimest korda Perthi lendas, siis oli neil samal õhtul selline tüli, et oioioi. Aga noh, eks see lõunamaa temperament olegi vähe teistsugune, rahulikule eestlasele arusaamatu ;). Väiksed põrsad on nad ka, koristada neile ikka üldse ei meeldi. Ja no nii laiska inimest kui Gary ma pole vist enne kohanud. Kui ta tööl pole, vedeleb teleka ees diivanil, ise samal ajal telefonis passides. Samal ajal telekas muidugi üürgab taustaks. Nüüdseks vist juba üle kuu aja tagasi hakkas ta kolme fotot seinale riputama, tänase seisuga on üks pilt seinal ja kaks endiselt oma järge ootamas.

Siis kui mul üle viskab, sest pliit on jälle nii sitane

Lõpetuseks nii palju, et meie väike roheline punn on hetkel sõidukõlbmatu. Nimelt esmaspäeva hommikul saime politseilt kõne, et autol klaas katki. Me ei saanud aru, et mis ja kuidas ja läksime siis maja ette vaatama, mis toimub. Teise korruse rõdult oli klaaspaneel alla kukkunud ja meie auto oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Nüüd tagaklaas täitsa katki ja enne sõita ei saa, kui uus klaas pandud. Lisaks veel väiksed mõlgid ja kriimud. Õnneks majahaldur lubas, et remont makstakse kinni. Käisin siis järgmisel päeval töökojas hinnapakkumist küsimas – auto korda tegemine läheks 3700 dollarit. Siinkohal mainin, et ostsime selle 1350 eest. Et jah, remontida pole mõistlik. Taas majahalduri juurde, kes mind päris vihale ajas. Hakkas seletama, et see hinnapakkumine naeruväärne ja nii ikka ei saa jne jne. Ma siis küsisin, et kes hüvitab mulle taksosõidud, sest ilmselgelt ma selle autoga ju tööl käia ei saa. Tema vastu, et saad ju sõita. Ega ikka ei saa küll, kui tagaklaas võib iga hetk sisse variseda. Lisaks ei saa ju parkida kuskil, sest ilmad sajused ja vargapoisse ka autosse lasta ei tahaks. Nii et jah, kui alguses lubati, et tee korda, maksame kinni, siis nüüd peab nendega sõdima hakkama. Töökojast öeldi, et tavaliselt makstakse auto väärtus lihtsalt kinni ja sellega asi piirdubki. Nojah, eks ole näha, kuidas meil see asi laheneb.

Katki :(

Vahel teen tööd ka

19st päevast 14 oli selline ilm :(