Go where you're celebrated not where you're tolerated: Eluaegne õpilane

Õppida, õppida, õppida!

Nii see elu siin on. Nagu enamus teavad, oleme siin õppeviisa peal, ma käin koolis ja õpin inglise keelt. Kuni augusti alguseni sai ka tööl käidud , kuid see projekt lõppes ning uue projektiga mina enam eesti poistega ei liitunud. Olgugi et palk sama, 2/1 vahetus ja tööd väidetavalt neljaks aastaks. On aeg edasi liikuda, sest tundsin, et see töö ei anna mulle midagi peale raha ja raha saab mujaltki. Samuti oli tekkinud ka erinevaid kohustusi, mis tuli ära teha, et saaks edasi minna.

Esimeseks probleemiks oli see, et kuidagi oli tekkinud tegemata eksameid ja töid, mis oli tarvis kooli lõpetamiseks ära teha. Kui te nüüd mõtlesite, et võtsin omale aega, et õppida, siis nüüd te küll eksite. Pigem võtsin aega, et leida õppejõuga ühine aeg, et oma jamad korda ajada. Õppida selle kooli eksamiteks vajalik ei olnud. Mitte et ma tark oleks, vaid haridussüsteem on nii sitt, et see on lihtsalt jube.

Tänaseks on mul kool lõpetatud. Paberit veel ei ole saanud, aga küll vast mailivad selle mulle. Idee järgi siis mul Certificate 4 in Written and Spoken English. Kena küll eks, kuid rääkida ei oska ja ega enam õieti tähtigi ei tunne :).

Teiseks oli aega vaja selleks, et lõpetada ära oma autod ja tsikkel korda teha ning kogu kaader siis maha müüa, sest varsti tuleb taas teele asuda. Kuna seekord viib meie tee suurlinna ja variant on, et peab hakkama võibolla korteris elama, siis on hea, kui oleks vähem asju. Oma majas elamisega on see jama, et neid asju lihtsalt tekib kuidagi. Olgugi et plaan on vabaneda nii mõnestki asjast, siis surfikama ja tööriistad tuleb ikka kaasa tarida. Ja muidugi on jube hea meel mul tsikliriiete üle, mille Eestist kaasa võtsin. Vedelevad nad ikka selles samas kohvris, millega nad sii Aussi jõudsid.

Esimesena valmis Troopy. Sai teine kohe nii hea, et väga kahju oli müüa. Selle juures on ka see hea asi, et kui miski on hea, siis küsid hinda ja odavalt ära ei anna. Olgugi et hind oli suhteliselt kallis, läks auto nädalaga. Ei oleks osanud oodata. Teiseks sain valmis oma värviprojekti Toyota Echo. Antud auto oli siis mõeldud linnas kulgemiseks, aga kuna ma enamus ajast olin ära, siis see lihtsalt vedeles ja ootas tööde lõppu. Aega läks ja asja sai, kuid vahepeal langes auto väärtus, sest kogu kasutatud autode turg on siin languses ning see auto veel ikka müügis. Meil on jäänud vaid kuu viisat ja autosid oli meil neli, kuna Troopy läinud, siis kolm. Mõlemale linnaauto ja mõlemale maastur ka, no nii igaks juhuks. Siis otsustasime müüki panna Liisa 92. aasta Civicu ja kalli hinnaga, et no kuu veel ju aega. Aga võta näpust, järgmine päev tuli üks kutt ja ütles et see sihuke haruldane auto ja ostis ära ilma tingimata ja 2500 taala eest. Tegemist oli siis Jaapanist imporditud autoga millel 92. aasta jaapanlase kohta päris hea varustus ja väga korralik salong.

Ka tsikli olen valmis jõudnud, aga ülevaatuselt ei saanud läbi. Ja oi kui närvi see ajas, sest probleemideks on: suunatuled vilguvad liiga kiiresti ja numbrimärgihoidja on vale nurga alla. No mida veel! Mis kuradi seadused!!! Õnneks oli ülevaataja norm kutt ja raha ei küsinud. Mis kõige kurvem asja juures, siis mul kõik originaal KTM-i jupid, aga Aussi jaoks need ei sobi. Egas midagi, tuli tellimus sisse anda ja jälle oodata. Tänaseks siis jupid kohal ja kõik autod müügis. Ja juurde ka paar võetud, et siis nendest üks trippimiseks jälle ettevalmistada.

Austraalias on kombeks võtta endale majja üürilised, et oleks lihtsam toime tulla ja seltsis segasem. Eelnevalt on meil olnud üürilised sõbrad-tuttavad, nüüd siis kolm täitsa võõrast eestlast (paarike ja nende sõber), kes alles Aussi tulnud. Nad on meil olnud neli nädalat ja tunne on üpriski kummaline. Nimelt selle aja jooksul pole olnud ühtegi sisukat vestlust ja kui meie koju tuleme, siis nad lahkuvad suhteliselt kiirelt köögist või elutoast. Oleme siin erinevaid inimesi teel kohanud ja kui muud ei ole, siis vähemalt uuritakse, kus töötanud oled, mis palgad on olnud ja kus käinud olete. Vaikselt tekib tunne, et äkki asi on meis, aga kaua sa ikka neid sõnu välja tirid inimestest. Mu arvamus on selle kahe ja poole aasta jooksul, mis olen Aussis olnud, eestlastesse paranenud, aga nüüd oleme sattunud küll selliste otsa, kelle tõttu saigi Eestist lahkutud ja jäädavalt. Sõber aga ütles mulle, et kes see minusuguse hipiga ikka rääkida tahab :). Kurat, nad ei pese käsi ka peale peldikut käimist! Tänaseks nad leidnud farmitöö ja lahkuvad homme hommikul vara. Kuid samal õhtul tuleb juba Martin, kes mingi aja meil peatub ja toob vast Eestist kinki ka.

Üks hea nali ka neilt. Nimelt ostis preili omale kaalu. Järgmisel päevala kurtis Liisale, et uus kaal ja kohe niimoodi 7 kilo valetab. Ja nii ta selle kaalu poodi tagasi viiski. Kui Liisa seda mulle rääkis, siis pidin peaaegu püksi tegema. Arvata on, et asi oli kaalus mitte toas passimises ja selles toidu näost sisse ajamises. Meie külmkapp pole juba aastaid sellist jama sisaldanud nagu praegu nende tõttu.

Nagu ennegi mainitud, siis viisa lõpuni on vaid kuu. See aga tähendab, et tuleb uue viisa taotlus sisse anda. Kogu see viisa saamise protsess on jälle karmimaks läinud ja eriti just õppeviisade oma. Vestlusest agendiga selgus tõsiasi, et taaskord pean vist mina kooli minema, kuna see viis kõige kindlam. Järgmise viisa tahaks saada vähe pikema, aga ega siin midagi head õppida ei ole. No ülikoolis ja kutsekas samas oleks, aga nende kõrvalt ei ole kahjuks võimalik raha teenida rahvusvahelise õpilasena. Ja kui juba ülikoolist rääkida, siis oleks odavam Eestisse tulla ja seal koolis käia, aga see ei lähe kohe mitte. Ülikool siin kuskil 100 000 ligi 3 aastat ja kutsekas kuskil 40 000. Iseenesest ei oleks ju õppimises midagi hullu, aga kui jõuad arvutamiseni, siis näeb ära, et see aeg rahaliselt tagasi teha läheb liiga kaua aega ja selleks ajaks tahaks juba ammu pensionil olla :). Nii et praegu ongi päevakorras uue kooli valimine ja eriala õppimine. Ja eks erialaks tuleb midagi juhtimisest, jube hea, kui saaks õppida finantsjuhtimist või projektijuhtimist kuskil kolledžis.

Nii uskumatu kui see ka pole, olen viimasel ajal käinud kolm korda jäähokit vaatamas. Ma tean, Austraalia ja jäähoki ja mina seda vaatamas. Kui spordi vaatamine televiisorist on minu jaoks endiselt mõtettu aja raiskamine, siis kohapeal olemisel on tunne vähe parem. No see energia ja emotsioon on ikka täitsa teine ja eriti veel, kui su sõber mängib. Ja mängib veel finaalis, mille ka võidavad, vägev!

Ühel ilusal esmaspäeva õhtul sain kõne Markolt, eesti kutt, kellega töötasin koos tehases ja elasime koos Port Hedlandis, et nemad kuskil lombis kinni ja kõik kuhugi linnast põgenenud ega saa appi tulla. Kuna olin just garaazist tulnud, siis kogu 4x4 päästevarustus autosse ja appi. Arvestades, millega nad tavaliselt tegelevad, oli loik, kuhu kinni jäädud, väga väike ega pidanudki muretsema, et mu autol snorkelit pole. Köis külge ja väljas see Hilux oligi. Kui juba seal oldud sai, ronisime ka vähe. Ja oi kui kerge on ikka automaatkäigukastiga järske tõuse võtta, vaid rehvid oleks võinud meie autol vähe paremad olla. Ja see õhtune väike trip oli kokku üle 100 kilomeetri.

Sellised mured ja rõõmud siis siinpool maakera. Teile aga terviseid ja mõnusaid sügistorme! P.S Nüüd Echo ka läinud :). Vahetult enne leidis Liisa auto tuhatoosist veidi münte, mida oli kokku tervelt 53 dollari väärtuses. Happy days :).