9 ja 10

Kui muust pole rääkida siis tuleb rääkida ilmast. Ilm on läinud soojemaks ja tuulisemaks ja elutempo aina kiiremaks.

Enne möödunud nädalat tegi mind ärevaks tuul alates 10 meetrist sekundis, kuid nüüd peab pidevalt jälgima tuulemõõtjaid, sest sõita saab juba kuskil 6 meetrist sekundis. Nimelt Lempa ja Martini abiga jõudis minuni 12 ruutu sädelust ehk siis Gaastra Spark lohe ja seda otse Eestist, Surfhousest. Endist põhipoodi tuleb ikka meeles pidada. Lempat peab ka tänama hunniku lohevarustuse eest, mis ta meile siia saatis – must leiba ja Kalevi šoksi ja kommi. Mmmm nii maguuuus :).

Lohe jõudis esmaspäeval, kuid õrna tuulekest lubas alles kolmapäevaks. Prognoos oli nii 7 metra ja hommikuks. Me Martiniga kui rasket sõltuvust põdevad inimesed läksime juba 8-ks jõele. Oleks varemgi läinud, aga pidin Liisa tööle viima. Kuna lauda polnud, siis sõitsime Martiniga minu lohe ja tema lauaga korda mööda. Üllatas see, et tuult nagu väga polnud, aga sõita sai. Tunne oli super. Kell 11 kiirustasin koju, sest Robi juba ootas seal, et siis minna surfama. Asjad teise autosse ja Scarbsi poole. Teised võtsid rendist 7.2 lauad ja randa. Lainet oli vähe, kuid see meid ei morjendanud, sest sooja oli 30 kraadi. Kuid aeg-ajalt tulid siiski enamvähem setid sisse. Proovisin isegi 7.2 lauda. Jaa, sellega on ikka hea lihtne sõita. Päeva lõpuks suutsin ka oma lauaga sõita tagant kaldasse välja ja selle üle oli väga hea meel. Selliste positiivsete emotsioonidega see kena päev lõppeski.

Neljpäev oli tuuleta ja oli aega omale laud sebida. Lauaks Airush Switch 142x45, mille eest tuli välja käia 100 taala ning poest veel pump ja aasad ning nii mu lohekama kokku saigi. Reede andis kenasti tuult, nii et sai teist kordagi vette oma uue lohega. Seekord siis nagu kord ja kohus pudel rummi ka kaasa, et lohe sisse õnnistada ja et hüpete ajaks ikka julgust jätkuks :). Saigi siis selle komboga harjutud ja vaikselt hüppama hakatud. Endale tundusid hüpped kõrged, aga nagu tead, siis hirmul suured silmad. Tuul aina tõusis ja sõit läks mõnusamaks, kuni ühest hetkest hakkas puhangutega veest välja sikutama ja oli vast mõistlikum kaldale ära minna.

Järgmisel hommikul oli ikka veel tuuline ning suund loomulikult jälle randa. Seekord sai siis võtta välja quadi ja 5.2 purje. Tuult oli täpselt väga parajalt ja suund siuke side-on. Kindel plaan oli hüpata, aga suund tundus laine sõiduks sobivat ning nii see hüppamine sinna paika jäigi. Lained ei olnud suured, kuid sõita oli neid kohati ikka väga mõnus. Olgugi et vahe on olnud pikk, siis tunne oli siuke, et võiks lausa PWA-sse võistlema minna :D. Hiljem gopro-lt videot vaadates tundus pigem sinna Eesti C liiga klassi see sõit jäävat. Aga tunne oli ikkagi hea. Kokku 3 tundi väga intensiivset sõitu.

Pühapäeval oli tuulega jokk, aga lainet veel oli. Suund Trigg Beachile. Sellist lainet polnud ma siin Perthis veel näinud. Välja saamisega olid suured raskused ja kui juba välja said, siis ei saanud jälle lainele. Üks kohalik tuli seal meiega juttu ka rääkima peale seda, kui Robi oli ta laine võtnud. Küsis, et kas me veel keerulisemaid tingimusi õppimiseks ei tahtnud valida :).

Esmapäeval ja teisipäeval oli taas lohele tuult, aga keha oli väsinud ja eks mul ole paar kohustust tulevase puhkuse ja kolimisega seoses ka ning nii ma vette ei jõudnudki. Martin aga käis ja kiitis.

Vette siis taas täna neljapäeval. Prognoos oli siuke lahja, kuid miski tunne oli sees, et vaja see purjekama ka ikka autosse visata. Läksime Woodman pointi, kus merel juba lohed ja purjedki. 98 FS ja 5.2 kokku ja vette. Kuna oli mõõn, siis tuli sõita ees rannas, kus vähe chopisem, Martin aga läks flatile nautima. Kuna mu vabastiil on suht katki, siis väga mingit ootust polnud. Kuid endalegi üllatuseks hakkas looma. 

Kõigepealt paar Vulcanit , siis spocki ja flakasid ka. Spockid läksid kiiremaks ja tulid ka ühe käega, nii et täna siis sai saavutatud umbes sama tunnetus, mis 2015. aasta lõpus. Flakadega oli lausa vist mingi areng, sest osad sai ära tehtud ikka pea võimatust asendist ja lõpuks tuli paar väga kiiret kah veel. Mingi hetk hakkas jahe ja oli ka väsimust tunda. Kokku sõitu siis 3 tundi väga mõnusa tuulega.

Nädalavahetuseks tuult ei luba, aga pole hullu, sest tuleb kena 25 kuni 30 kraadi sooja. Loodetavasti on laineid :).

5,6,7,8

Vaikselt vaikselt hakkab meie maale suvi jõudma ja seega peaks seabreeze tööle hakkama. Kui Eestis läheb külmaks ja hakkab puhuma, siis meil läheb soojaks ja tuuliseks. 

Viies ja kuues kord jäid ca 10 päeva sisse. Kõik korrad siis jõel ja kahes erinevast kohas. Tuul puhanguline ja ilm külm. Jõel tekkiv chop on mulle harjumatu ja ega seetõttu midagi head välja ei tule. Probleemiks on ka kohati liiga madal vesi, aga see probleem ilmnes alles siis, kui laua ots juba pooleks oli. Enne seda andis see vaid vahest sisse käies tunda :). Need kümme päeva olid üldse suhteliselt tegusad, sest sai tehtud ka kaks lohe sessi ja kaks korda ka lainesurfi. Lohesõit pole kolme aastaga meelest läinud ja surfata ikka ei oska.

Peale seda kümmet  päeva pidas tuulega vähe vahet. Oligi hea aeg lauda remontida. Remondi käigus sai selgeks, et ega selle lauaga enam pikka pidu pole, aga kahjuks on siin WA-s nii, et poest pole kohe lauda võtta, õiget suurust ja brändi järelturult raske leida ja seega tuli anda endast parim ning kuidagi see laud ära lappida. Oleks siis vaid see nina, aga põhja alt carbon kõik vahu küljest lahti ja see tähendab vaid seda, et aja küsimus, millal praod sisse tulevad. Sai auke põhja puuritud ja vaiku sinna tolmuimejaga sisse imetud ning tundub, et vast peab vähe vastu.

Minu väike remondiprojekt venis ja venis ning juba tulid uued tormid peale. Õnneks on Liisal ka laud ja sain seda kasutada. Taas siis jõele. Tuul oli mõnus, nii 6 kuni 36 sõlme. Ega sellise tuulega väga kaua sõita viitsinud. 

Järgmiseks päevaks keeras väheke tuult ja sai minna esimest korda ookeanile, tuul seal siis 20 kuni 50 sõlme. Purjeks 4.2, mis oli enamus ajast üle. Alguses oli täitsa mõnus isegi, kuna jõudu oli, laine oli väike ja puhangud ei olnud nii suured. Isegi jibed tulid välja mõlemal halsil. Kuid siis jõudsid pilved, tõstis tuult ja laine oli lainud väga korralikuks. Hüpetes kontrolli ei olnud ning vahepeal pidi vees vedelema ja kamadest kinni kõvasti hoidma ning ootama, et saaks veestarti teha, kuna tuul oli lihtsalt nii jõhker. Kaks tundi sai seal niimoodi kangutatud. Aga meel oli lõbus ja olek oli väsinud.

Tegelikult on jäänud vahepeale ka mõned korrad, kus on käidud niisma purje keerutamas, mis iseenesest on ikka ülimalt kasulik just purje tunnetuse osas, mida vaja erinevate manöövrite teostamiseks. Kuna vaba aega praegu jagub, sest enne detsembrit mul tööle mineku plaani ei ole, siis jääb üle loota, et vaid tuult antaks ja soojaks läheks. Kõigepealt vaja sooja, mis siis selle Fremental Doctor-i tööle paneb :).

Eluaegne õpilane

Õppida, õppida, õppida!

Nii see elu siin on. Nagu enamus teavad, oleme siin õppeviisa peal, ma käin koolis ja õpin inglise keelt. Kuni augusti alguseni sai ka tööl käidud , kuid see projekt lõppes ning uue projektiga mina enam eesti poistega ei liitunud. Olgugi et palk sama, 2/1 vahetus ja tööd väidetavalt neljaks aastaks. On aeg edasi liikuda, sest tundsin, et see töö ei anna mulle midagi peale raha ja raha saab mujaltki. Samuti oli tekkinud ka erinevaid kohustusi, mis tuli ära teha, et saaks edasi minna.

Esimeseks probleemiks oli see, et kuidagi oli tekkinud tegemata eksameid ja töid, mis oli tarvis kooli lõpetamiseks ära teha. Kui te nüüd mõtlesite, et võtsin omale aega, et õppida, siis nüüd te küll eksite. Pigem võtsin aega, et leida õppejõuga ühine aeg, et oma jamad korda ajada. Õppida selle kooli eksamiteks vajalik ei olnud. Mitte et ma tark oleks, vaid haridussüsteem on nii sitt, et see on lihtsalt jube.

Tänaseks on mul kool lõpetatud. Paberit veel ei ole saanud, aga küll vast mailivad selle mulle. Idee järgi siis mul Certificate 4 in Written and Spoken English. Kena küll eks, kuid rääkida ei oska ja ega enam õieti tähtigi ei tunne :).

 

Teiseks oli aega vaja selleks, et lõpetada ära oma autod ja tsikkel korda teha ning kogu kaader siis maha müüa, sest varsti tuleb taas teele asuda. Kuna seekord viib meie tee suurlinna ja variant on, et peab hakkama  võibolla korteris elama, siis on hea, kui oleks vähem asju. Oma majas elamisega on see jama, et neid asju lihtsalt tekib kuidagi. Olgugi et plaan on vabaneda nii mõnestki asjast, siis surfikama ja tööriistad tuleb ikka kaasa tarida. Ja muidugi on jube hea meel mul tsikliriiete üle, mille Eestist kaasa võtsin. Vedelevad nad ikka selles samas kohvris, millega nad sii Aussi jõudsid.

Esimesena valmis Troopy. Sai teine kohe nii hea, et väga kahju oli müüa. Selle juures on ka see hea asi, et kui miski on hea, siis küsid hinda ja odavalt ära ei anna. Olgugi et hind oli suhteliselt kallis, läks auto nädalaga. Ei oleks osanud oodata. Teiseks sain valmis oma värviprojekti Toyota Echo. Antud auto oli siis mõeldud linnas kulgemiseks, aga kuna ma enamus ajast olin ära, siis see lihtsalt vedeles ja ootas tööde lõppu. Aega läks ja asja sai, kuid vahepeal langes auto väärtus, sest kogu kasutatud autode turg on siin languses ning see auto veel ikka müügis. Meil on jäänud vaid kuu viisat ja autosid oli meil neli, kuna Troopy läinud, siis kolm. Mõlemale linnaauto ja mõlemale maastur ka, no nii igaks juhuks. Siis otsustasime müüki panna Liisa 92. aasta Civicu ja kalli hinnaga, et no kuu veel ju aega. Aga võta näpust, järgmine päev tuli üks kutt ja ütles et see sihuke haruldane auto ja ostis ära ilma tingimata ja 2500 taala eest. Tegemist oli siis Jaapanist imporditud autoga millel 92. aasta jaapanlase kohta päris hea varustus ja väga korralik salong.

Ka tsikli olen valmis jõudnud, aga ülevaatuselt ei saanud läbi. Ja oi kui närvi see ajas, sest probleemideks on: suunatuled vilguvad liiga kiiresti ja numbrimärgihoidja on vale nurga alla. No mida veel! Mis kuradi seadused!!! Õnneks oli ülevaataja norm kutt ja raha ei küsinud. Mis kõige kurvem asja juures, siis mul kõik originaal KTM-i jupid, aga Aussi jaoks need ei sobi. Egas midagi, tuli tellimus sisse anda ja jälle oodata. Tänaseks siis jupid kohal ja kõik autod müügis. Ja juurde ka paar võetud, et siis nendest üks trippimiseks jälle ettevalmistada.

Austraalias on kombeks võtta endale majja üürilised, et oleks lihtsam toime tulla ja seltsis segasem. Eelnevalt on meil olnud üürilised sõbrad-tuttavad, nüüd siis kolm täitsa võõrast eestlast (paarike ja nende sõber), kes alles Aussi tulnud. Nad on meil olnud neli nädalat ja tunne on üpriski kummaline. Nimelt selle aja jooksul pole olnud ühtegi sisukat vestlust ja kui meie koju tuleme, siis nad lahkuvad suhteliselt kiirelt köögist või elutoast. Oleme siin erinevaid inimesi teel kohanud ja kui muud ei ole, siis vähemalt uuritakse, kus töötanud oled, mis palgad on olnud ja kus käinud olete. Vaikselt tekib tunne, et äkki asi on meis, aga kaua sa ikka neid sõnu välja tirid inimestest. Mu arvamus on selle kahe ja poole aasta jooksul, mis olen Aussis olnud, eestlastesse paranenud, aga nüüd oleme sattunud küll selliste otsa, kelle tõttu saigi Eestist lahkutud ja jäädavalt. Sõber aga ütles mulle, et kes see minusuguse hipiga ikka rääkida tahab :). Kurat, nad ei pese käsi ka peale peldikut käimist! Tänaseks nad leidnud farmitöö ja lahkuvad homme hommikul vara. Kuid samal õhtul tuleb juba Martin, kes mingi aja meil peatub ja toob vast Eestist kinki ka.

Üks hea nali ka neilt. Nimelt ostis preili omale kaalu. Järgmisel päevala kurtis Liisale, et uus kaal ja kohe niimoodi 7 kilo valetab. Ja nii ta selle kaalu poodi tagasi viiski. Kui Liisa seda mulle rääkis, siis pidin peaaegu püksi tegema. Arvata on, et asi oli kaalus mitte toas passimises ja selles toidu näost sisse ajamises. Meie külmkapp pole juba aastaid sellist jama sisaldanud nagu praegu nende tõttu.

Nagu ennegi mainitud, siis viisa lõpuni on vaid kuu. See aga tähendab, et tuleb uue viisa taotlus sisse anda. Kogu see viisa saamise protsess on jälle karmimaks läinud ja eriti just õppeviisade oma. Vestlusest agendiga selgus tõsiasi, et taaskord pean vist mina kooli minema, kuna see viis kõige kindlam. Järgmise viisa tahaks saada vähe pikema, aga ega siin midagi head õppida ei ole. No ülikoolis ja kutsekas samas oleks, aga nende kõrvalt ei ole kahjuks võimalik raha teenida rahvusvahelise õpilasena. Ja kui juba ülikoolist rääkida, siis oleks odavam Eestisse tulla ja seal koolis käia, aga see ei lähe kohe mitte. Ülikool siin kuskil 100 000 ligi 3 aastat ja kutsekas kuskil 40 000. Iseenesest ei oleks ju õppimises midagi hullu, aga kui jõuad arvutamiseni, siis näeb ära, et see aeg rahaliselt tagasi teha läheb liiga kaua aega ja selleks ajaks tahaks juba ammu pensionil olla :). Nii et praegu ongi päevakorras uue kooli valimine ja eriala õppimine. Ja eks erialaks tuleb midagi juhtimisest, jube hea, kui saaks õppida finantsjuhtimist või projektijuhtimist kuskil kolledžis.

Nii uskumatu kui see ka pole, olen viimasel ajal käinud kolm korda jäähokit vaatamas. Ma tean, Austraalia ja jäähoki ja mina seda vaatamas. Kui spordi vaatamine televiisorist on minu jaoks endiselt mõtettu aja raiskamine, siis kohapeal olemisel on tunne vähe parem. No see energia ja emotsioon on ikka täitsa teine ja eriti veel, kui su sõber mängib. Ja mängib veel finaalis, mille ka võidavad, vägev!

Ühel ilusal esmaspäeva õhtul sain kõne Markolt, eesti kutt, kellega töötasin koos tehases ja elasime koos Port Hedlandis, et nemad kuskil lombis kinni ja kõik kuhugi linnast põgenenud ega saa appi tulla. Kuna olin just garaazist tulnud, siis kogu 4x4 päästevarustus autosse ja appi. Arvestades, millega nad tavaliselt tegelevad, oli loik, kuhu kinni jäädud, väga väike ega pidanudki muretsema, et mu autol snorkelit pole. Köis külge ja väljas see Hilux oligi. Kui juba seal oldud sai, ronisime ka vähe. Ja oi kui kerge on ikka automaatkäigukastiga järske tõuse võtta, vaid rehvid oleks võinud meie autol vähe paremad olla. Ja see õhtune väike  trip oli kokku üle 100 kilomeetri.

Sellised mured ja rõõmud siis siinpool maakera. Teile aga terviseid ja mõnusaid sügistorme! P.S Nüüd Echo ka läinud :). Vahetult enne leidis Liisa auto tuhatoosist veidi münte, mida oli kokku tervelt 53 dollari väärtuses. Happy days :).

Laseme autost vett välja

Värvitud, lihvitud, peaaegu poleeritud

Piimakokteil

Jääkohv

Ise tehtud, hästi tehtud :)

Mul elektrirula pole, mul on Liisa :D

Müügivalmis

Teise nurga alt ka

Lääne-Austraalia meistriga