Lõpuks on kätte jõudnud aeg, et minna avastama teisi
osariike. Me veetsime WA-s pea kolm aastat, no see aeg läheb ikka kiirelt.
Et rahuliku südamega lahkuda, tuli külastada veel korra
Albanyt, et ronida Bluff Knolli otsa, ära teha Granite Skywalk ning tutvustada
kanti Kixile.
Albanyst liikusime Esperance-i. Tegemist siis ühe
idapoolseima linnaga WA s. Seda ootasime huviga ka mina ja Liisa, sest viimati külastasime
seda kohta, kui olime alles kolmandat kuud Austraalias.
Esimesel päeval läksime Cape Le Grande rahvusparki. Sinna
viis tee mööda imeilusat randa, kus ka korra peatusime, et saaks surfata. Parim
surf siiani :). Samuti õnnestus meil ka tõusuga randa täpselt veepiirile kinni
jääda. Natuke kaevamist, paari abivahendi kasutamist ja ühe Aussi näpunäiteid
ning välja me saimegi. Hea meel aga ei kestnud kaua, kuna kapotialune oli
jahutusvedelikku täis. Otsustasin, et lähme teeme matka mäkke ja siis vaatame,
mis autost saab.
Matk Frenchman Peak-i otsa on hea lühike ja vaade vägev.
Seekord oli seal aga ulmeliselt tuuline. Vaated vaadatud, pildid tehtud ja alla
parklasse. Õnneks oli mul autos 5 liitrit jahutusvedelikku, millest üle poole
sai sisse kallatud. Tagasi linna oli valida kaks teed: kas mööda randa 22 kmi
pluss veel 10 km asfaltit või siis 70 km asfaltit. Valik langes maanteele ja
ilma muredeta linnas olimegi. Kuna kella viieni oli aega vaid 15 minutit, tuli
teha kiired kõned, et uurida, kust saaks ruttu uue radika. Kellegil ei olnud
kohapeal olemas ja tellimine oleks meid kaheks päevaks ilma autota jätnud ja
see oleks olnud korralik ajaraiskamine. Järgmiseks hommikuks oli mul jäänud
veel Toyota esindus ja romula. Need olid viimased, kuna Toyotas väga ilusad
hinnad ja kasutatud radikat ei taha ega viitsi panna. Esimesena siis esindusse
ning nemad ei suutnud mind aidata ja siis otsustasin ka uurida romula varianti.
Romulas oli aga kohapeal olemas tutikas radikas, mis varsti oli juba meie
autole paigaldatud.
Kahjuks me ikkagi päris kõike ei jõudnud Esperances ära teha,
mida tahtsin, aga no eks nüüd jälle põhjust tagasi minna :). Ausalt öeldes
vedas, sest peale Esperance-i tuleb ca 1700 kmi väga vähese asustusega ala ja
no seal katki minnes oleks pidanud ootama oma juppe väga kaua.
Edasi asusime teele ida suunas. Et asja huvitavamaks teha,
võtsime ette 4x4 raja, et saaks tee 130 kmi võrra otsemaks ja võidaks väheke
aega. Tee oli auklik ja treppis ning see lagundas ära minu kiirelt kokku
klopsitud meistriteose – käru. Aga pole hullu, paar tundi tee ääres kruvikaga
puitu kruvisid kruvida ning teekond sai jätkuda. Päevaga vast 600 kmi, kuna
vastutuul ja täislastis auto ning käru ei lubanud suuremat kiirust kui 95
arendada. Pedaal oli stabiilselt põhjas :).
Teisel päeval oli plaan liikuda kuskil 1000 kmi, kuid ei
suutnud üle 500 saada. Eks oleks vast jõudnud, aga teepeal vaatasime ka väheke
ringi. Kolmandaks päevaks oli kopp ees ringi vaatamisest ja ega väga midagi
vaadata polnud kah. Tuli tuhat. Me ootasime, et hakkaks loodus muutuma, kuid
ikka oli väga sarnane WA-le. Meeletud põllud, no kõik on lihtsalt üles haritud,
jube. Neljandal päeval jõudsime lõunaks Griffitisse, kus Ando teeb oma farmitööd.
Ajasime Andoga juttu ja sõime kosutava lõuna Maccases, sest see oli ainuke koht
mis oli linnas avatud.
Ando juurest edasi jõudsime peagi mägedesse, kus läks
roheliseks ja liiklus tihedaks. Enne kui ööbimiskohta jõudsime, tuli aga alla
sõita teest, mis meenutas Alpe Austraalias, kus siis kurvide soovituslikud kiirused olid 15 ja 25 kmi
tunnis. Imestus oli suur. Järgmisel päeval hakkasime siis ringi uudistama ja no
ei olnud seda Austraalia tunnet. Loodus roheline (ja nagu ikka käivad head ja
halvad asjad käsikäes) ja no inimesi igal pool ja mitte vähe. Isegi väike
stress tekkis juba, et no kuhu me sattunud oleme :).
Olemegi omadega NSW-s ja anname sellele kohale võimaluse, lootes
et äkki polegi nii jube kui algul paistis.