Nüüd sai läbi kõige pikem paus meie blogis. Põhiliselt ei
ole kirjutanud sellepärast, et on olnud parematki teha.
Ei saa nüüd öelda, et ülimalt lõbus on olnud, aga kiire küll.
Päris palju aega on raisatud tööl käimise peale, ummikus istumisele ning palju
aega on ka kasulikult veedetud, nimelt õpitud ja loetud – see aasta vast loetud
rohkem kui elu jooksul kokku :).
Tööl on sujunud suhteliselt hästi: olen olnud puusepp,
siis väikesel renoveerimisel töödejuhataja ja augustist saati katuseid tehtud.
Sellega koos on ka palganumber kasvanud, aga päris soovitud numbrini jõudnud
veel pole. Kahjuks pidin kõige huvitavama ja väljakutsuma võimaluse ära ütlema.
Nimelt pakuti ühes ehitusettevõttes, mis spetsialiseerus angaaride ehitusele,
töödejuhataja kohta. Selle äraütlemisega oli üldse üks tore lugu, mis kirjeldab
hästi minu Austraalia elu.
Kui olin renoveerimisel töödejuhataja, helistas selle ettevõtte
boss, kes mind sponsoreerib ja ütles, et septembri alguses lähevad suured tööd
lahti Perthis ning oleks väga hea, kui ma õpingud Perthi üle tooks ja seal
tööle asuks. See toimus juuli viimasel nädalal. Saigi agendiga ühendust võetud,
et ta mulle Perthi kooli vaataks ja rääkisin koolis asjad läbi ning hakkasime
juba vaikselt pakkima. Oli kohe päris hea meel, et saab siit sitaaugust minema.
Sai ka juba renoveritava maja omanikule öeldud, et olen tema juures kuni 20.
augustini ja siis panen Perthi. Järgmise päeva õhtul tuli aga taas Perthist
kõne, et asjad nii, et neil uus koostööpartner Sydneys ja kokku vaja ajada 10
meest ja minna katuseid tegema. Ma ju kõva katuse proff :). Et palk saab olema
korralik ja boonused meeste pealt jne. No see ongi see, mida ma otsin, et siis
kui ma tegelen kasulike asjadega (reisimine, surf, autode mutta uputamine,
tsikliga sõitmine, enese arendamine jne), siis rahavoog ei peatu. Mõtlesin,
kaalusin ja arvutasin ning perspektiiv tundus selline, et sellistes tingimustes
võib isegi Sydneys elada. Kuna Sydneys tööjõupuudus, siis kümmet meest kokku ei
saanud, aga saime objektiga pihta hakata ja nii me Sydneysse jäimegi. Algus oli
metsik ja tundus, et varsti läheb väga hästi, mingil hetkel oli meie kaudu New
South Walesis tööl üle kahekümne inimese ja seda kõike vaid kolme nädalaga. Aga
siis nagu Aussis ikka hakkasid kõikvõimalikud komplikatsioonid, ühest küljest
selletõttu, et areng oli metsik ning teisalt selle tõttu, et lubadused ja
tegelikkus uue koostööpartneri poolt ei langenud kokku. Hetkel oleme jõudnud
nii kaugele, et enam neile töötajaid ei muretse ja laseme neil, kes veel nende
kaudu tööl on, objektid lõpuni tiksuda. Kuna nendepoolsed lubadused sai ka
edasi antud töötajatele, siis töötajate silmis jäime lolliks meie ja sellist
mainekahju ei saa endale lubada. Hetkel teen ise katustel tööd ja otsin inimesi
kaevandustesse Lääne-Austraalias.
Mingil hetkel sai tööl käidud ca 60 tundi nädalas,
lisaks veel kahel õhtul koolis ning kodus ka õpitud, et kooliasjad tähtaegadeks
valmis jõuda, siis ega midag väga teha muud ei jõudnudki. Olgugi et sai tööd
tehtud ja muud väga midagi, siis võiks ju arvata, et rahaliselt läheb hästi,
aga kahjuks see nii pole. Eks ühest küljest see linna elu, teisalt kulutused viisale,
sitt palk alguskuudel Sydneys ja koolimaksed jätavad oma jälje ning
eesmärkidele lähemale jõudmine ei lähe nii lihtsalt kui loodetud. Elab ära, aga
mis elu see on :).
Natuke siis ka elu paremast poolest. Vahepeal käidud
poolaka ja mehhiklase sünnipäeval. Poola sünnipäev oli siuke Eesti sünnipäeva
moodi - korralik laud kaetud, viina ja muudki meelepärast. Sünnipäeva lõpuks
oli poolakas end soomlaseks joonud (Polish was finished, aga ta ise ütles
Finnish ja siit ka see nali, kes aru saab) ja saigi koju minna. Mehhiklase
sünnipäeval pakuti tequilat õllega ning makarone. Kui küsisin shoti, sidruni ja
soola kohta, siis selle peale öeldi, et nii juuakse sitta tequilat ja anti hoopis
tops tequilaga ja pudel õlut. Sünnipäev oli lõbus. Jama oli vaid see, et kui
inimestega suhelda tahtsin, siis pidin vastu seina toetama ja põlvedest
kõveraks laskma, sest mehhiklased on ikka mega lühikesed.
Kõige ägedam sündmus on olnud vast lumelauaga sõitmas
käimine. Plaan oli olemas juba ammu, aga polnud seda õiget hetke. Ja siis ta
tuli, esiteks lumetorm ja teiseks talvehooaja lõpp koos soodukaga. Lumetorm lõppes
aga kahjuks liiga vara ning päris puudrit ei saanud, aga rajad olid korralikud
ja kurta ei saanud millegi üle. Vabalt võrreldav Årega Rootsis. Kusjuures
lumeolud olid paremad, kui meil Åres käies. Ja muidugi sooduspakkumine: nimelt
on kolme päeva mäepilet siin kuskil 300 AUDi, aga me saime ööbimise koos
lauarendi ja kolme päeva mäepiletitega 360 AUDi eest. Kõik oli väga basic, aga
ega väga vahet ei ole, kus sa ennast küllili viskad. Kõige suurem mure oli
rendiriietega, sest need olid ikka korralikud kaltsud, jope nagu veneaja
puhvaika vatiiniga ning püksid umbes samad. Muidu polekski nii hull, aga ma
kodus just vaatasin oma tsikliriideid ja mõtlesin, et võtan rendist ikkagi
riided, saab korralikult hingavad ja vett mitteläbilaskvad, aga võta näpust. Üks
kutt meie seltskonnast ostis omale uued asjad, sest asi oli ikka päris hull,
just sellepärast, et need riided ei hinganud ega pidanud ka vett.
Meiega oli kaasas üks Lõuna-Eesti kutt, kes eluaeg
mägedes käinud ning suuska ja mägiratast sõitnud. No ja vot tema oli ikka siga
kiire, mina talle järgi ei jõudnud ja umbes poole mäe pealt teda enam ei näinud
kah.
Kuna talv on üldse selline uimane aeg, sest külm, siis
ega väga midagi teha ei tahtnudki. Aga nüüd on vaikselt suvi tulemas, päevad on
pikemad ja temperatuurid küündivad heal päeval 30 kraadini ning see annab
energiat, et rohkem liikuma hakata. Oleme käinud Sydney lähedal paaril korral
telkimas, matkaradadel kõmpimas ning natuke ka 4x4 radu sõitmas. Küll on ikka
hea linnast välja saada, lõket teha ning uusi kohti avastada. Eriti äge oli
möödnud kord, kui kaart oli tegelikkusega võrreldes täiesti vale ning teede
tähised puudusid.
Aega-ajalt jõuab ka surfama. Kajuks mitte nii tihti kui
tahaks, küll pole endal aega ja siis pole jälle lainet. Tuulest ma üldsegi ei
räägi. Purjelauad on mul mägedesse käru peale ära pakitud ning ootavad aega,
kui ükskord siit kandist minema saab. Lohetamas sai nüüd lõpuks käidud. Kui muidu
mure see, et prognoos on palju optimistlikum kui tegelikkus, siis seekord oli
vastupidi ja sõita sain napid pool tundi. Tuul oli 20 kuni 30 knotti ja lohe
oli 12 ruutu. Vahepeal pidi vees pause tegema, et oodata, millal puhang üle
läheks. Teised samal ajal sõitsid 7 kuni
10 ruudustega :).
Augustis sai aga ummikutest kopp ette ja läksin ostsin
endale tsikli Triumph Street Triple. See andis linnas ringi liikumisele hoopis
teise tunde ja igale poole jõudis palju kiiremini. Kahjuks on aga lugu selline,
et praegusel objektil tööriistu hoida ei saa ning tsikkel seisab garaazis.
Mõtlete, et lahe, et saab vahemalt nadalavahetuselgi sõita, aga kahjuks mitte. Üks
nädalavahetus tahtsin minna mägedesse sõitma ja läksimegi, aga liiklus tihe ja
mente igal nurgal kiirust mõõtmas. Muidu ei pane siin politseid väga tähele,
aga kui lähed kurvilistele teedele, siis seal neid ikka jagub ja mitte vähe.
Mägedes on paar teed, mille jaoks tahan eraldi paar päeva nädala sees vabaks
võtta, et neid siis sõitma minna.
Kooliga olen jõudnud peaaegu lõpusirgele, vaja on teha
veel kaks viimast ainet ehk siis veel kuus nädalat. Ei tea, mida siis küll teha
selle järgi jääva ajaga. Siis ei hoia mind siin Sydneys enam miskit ning eks
siis paistab, mis elu toob. Äkki tuleb jälle uus klient Sydneys... loodetavasti
mitte :). Rääkides sellest, siis just paar päeva tagasi sain kõne, et kas ma Melbournei
ei saaks minna. Loodetavasti on sinna juba keegi leitud selleks ajaks, kui ma
valmis liikuma olen.
Hetkeseisuga on Port Hedland parim koht, kus siiani elatud
Austraalias, muidugi jaanuar kuni aprill tuleks sealt küll eemale hoida, suve
tõttu. Hetkel Sydneysse ka suvi tulemas ja lühkarid juba ligi kuua aega jalas
olnud. Peamine on see, et päevad on pikemad ja peale tööd jätkub aega muukski
kui tubasteks tegevusteks, eriti hetkel, kus tööl vaid 40 tundi nädalas ja 12
tundi ummikus.
